matemaatik ei saanud seda eelarvet klappima. Eile istusin Exceli tabeliga laua taga ja kleepisin ja lõikasin. Täielik nali. Kuidas ma asja ka ei pööraks ega käänaks, on meil kümme meest puudu. Kümme meest, keda meile lubati viimati sügisel. Ja kolm uut autot. Aga need, kes selle eelarve koostasid, on nüüdseks lahkunud.“
Lahendamata juhtumite osakonna poole liikudes kuulis Tess, kuidas Jöns sügavalt ohkas.
Tess istus kirjutuslaua taha. Enne Stockholmi-reisi jagas ta juhtumid erinevatesse rühmadesse selle põhjal, kui usutav nende lahendamine oli. Ta tõmbas endale ligemale need kolm juhtumit, mida ta oli viimastel kuudel hakanud läbi käima, pani käest „Supervõmmi“ sildiga kohvitassi. Selle, mille ta sai pärast seda, kui oli lahendanud Arlövi surnuaiamõrva. Marie Erling sai sarnase tähtedega kaunistatud tassi, aga tekstiga „Sidekick“. Ja Lundbergi kaunistati prillidega, mis pidid olema tema järeleandmatu eeluurimismaterjali sukeldumise sümbol.
Tema, Marie ja Lundberg said hakkama sellega, mida keegi ei olnud pidanud võimalikuks. Nad puhusid elu sisse kaheksateist aastat vanasse juhtumisse, Sofie Axelssoni mõrva uurimisse, pöörasid selle pea peale ja pesid lõpuks välja väikese kullatera, kaotatud sõidumeeriku, mis viitas veoautojuhile, kes oli algusest peale kahtlusalune. Sensatsioonilist lahendust kajastati kolmeleheküljelises reportaažis ameti enda ajalehes, Polistidningenis, milles ülistati armastatud nõudlikku politseiprofessorit ja teisi selle valdkonna inimesi. Tess Hjalmarson nimetati Skåne supervõmmiks. Ajaleht Kvällsposten tegi temaga suure intervjuu pühapäevalisas, ta esines nii Expresseni teleajakirjas Brottcentralen kui ka „Nädala kuriteos“ ja ta oli ära öelnud jumal teab kui paljudele teistele päringutele.
Aga Tess teadis, kui kiiresti see kõik võib muutuda, ta on ainult nii hea nagu tema viimane juhtum. LJ-rühm pidi jälle tulemusi näitama, kui tahtis ellu jääda. Malmö hetkeolukorra – kõikide tulistamiste ja viimaste aastate politseikriisi – valguses oli lahendamata juhtumitel oht kõrvale jääda. Neid peeti kalliks, ressursimahukateks ja juhtumeid lahendati vähe. Politsei juhtkond ei arvestanud aga omaste aastatepikkuse kannatusega.
Tess ärritus iga kord, kui mõtles vabalt ringi kõndivatele mõrvaritele. Tihti tundis ta ennast üksi, nagu oleks ta ainus, kes tõstis häält peaaegu unustatute nimel, keda see õudus oli tabanud ja kes jätkasid elu lahendamata traumaga.
LJ-rühm tuleks kaitse alla võtta ja sel peaks olema võimalus töötada oma juhtumitega metoodiliselt, aga see tundus hetkel kauge tulevikuna. Taas kord langes Tessi pilk dokumentidele ta ees. Kusagil nendes materjalides on lahendus.
Jarmo, uksevalvur, kes pussitati Malmös surnuks kakskümmend aastat tagasi. Relva ei leitud ja miski ei rääkinud selle poolt, et vanu tehnilisi jälgi tuleks uuesti uurida. Raskesti lahendatav.
Paremal oli Annika Johanssoni kadumine Simrishamnis. Kõige peale oli Tess asetanud foto üheksateistaastasest, rõõmsast heledalokilisest noorest naisest, kes kadus kuusteist aastat tagasi ühel öösel teel Simrishamni tantsukohast koju. Sinine metallkäevõru, mis leiti ühelt metsarajalt ja hägusad tunnistused. Ja siis vaevatud omaksed, süütud kahtlustatavad ja kohutavalt halvasti läbi viidud uurimine. Lahendus oli kusagil seal olemas, kõikide nende paberite seas, kiilutud kuhugi ülekuulamisse või kahe silma vahele jäänud detaili, selles oli ta veendunud. Ta kohtas tüdruku pilku kirjutuslaual ja tundis, kuidas süümepiinad kõhus keerasid. Kust paberikuhjast ta peaks otsimist alustama?
Vastaspoolel oli Liedbergide juhtum. Foto punasest talust Råå lähedal. Talunikupaar Kerstin ja Gunnar Liedberg mõrvati, pealtnäha täiesti põhjuseta, ühel päikeselisel sügishommikul üksteist aastat tagasi. Kui Tess istus eelmisel nädalal selle suure uurimisega kirjutuslaua taga ja käis kõik kesksed detailid läbi, kasvas temas veendumus: Liedbergid tundsid kurjategijat. Pensionäripaari polnud mõrvanud mingid Baltikumi röövlid, nagu varasemad uurijad kahtlustasid. Kaheksal juhul kümnest oli ohvri ja kurjategija vahel mingisugune suhe ja mida rohkem Tess luges, seda rohkem sai ta aru, et sama kehtis ka seekord. Kerstin polnud mitte ainult teinud kohvi ja pannud koogid külaliste jaoks lauale. Tal olid ka pidulikud kingad jalas.
Pidulikud kingad olid kõige võti. Kelle jaoks oli ta ennast ilusti riidesse pannud? Ja Gunnari mängusõltuvus, kuidas see pildiga sobitus, kas keegi tuli võlgu sisse nõudma?
Otsustav hetk oli kusagil seal ja Tess kavatses selle üles leida. Veel enne aasta lõppu sõidab ta nende tütre Fredrika juurde ja räägib talle, miks tema vanemad leiti õue pealt tapetuna. Miski ei muuda juhtunut, aga seletus on leinaga hakkama saamiseks oluline ja annab võimaluse edasi minna. Selle nimel ta töötabki, et saaks lõpuks minna ja omastele teate edastada. Ringi sulgeda.
Vähe on neid asju, mis frustreerisid Tessi sama palju kui lahtised niidiotsad, kontekstivabad esemed ja sündmused. Sellepärast ta arvatavasti oligi politseinikuks hakanud. Mis võiks olla veel lõplikum kui kellegi vahistamine, tõendite ette ladumine, kohtuotsuse langetamine ja paberite, peal tempel „Lahendatud“, ladustamine keldrisse?
Timi ema mõrv, niinimetatud Lena-juhtum, ei saanud kunagi seda templit. Aga seda ei olnud ka tema kuhjas, sest politsei mõistes peeti seda lahendatuks. Süüdlaseks peeti üsna kindlalt peigmeest, aga tõendeid polnud piisavalt.
Tess tõusis laua tagant püsti. Kas ta õpib kunagi süütundega elama? Kustutama tehtud vigu? Ta oli viimastel aastatel käinud mitu korda Timil külas ja poiss tundis ennast, nii palju kui tema aru sai, paremini kui varem. Aga kui ta poisile silma vaatas, oleks nagu miski seal sügaval ennast peitnud ja Tess soovis, et poiss talle ühel päeval sellest räägiks. Nii poiss kui tema surnud ema olid ära teeninud ringi sulgumise.
1 Võileib (rootsi k)
REEDE,
9. VEEBRUAR
SUSANNE TULI AEGLASELT jälle meelemärkusele. Avas ettevaatlikult ühe silma, kuid nägi ainult pimedust. Ta oli juhtunust täielikult teadlik. Enda all tundis ta esiku kivipõranda küttespiraale. Keset hirmu oli põrandasoojendus midagi turvalist, mille külge klammerduda. Ta jalad olid paljad ja kollane hommikumantel oli tema alla libisenud. Ta väänas käsi, mees oli tal need üle pea sidunud ja ta lihased olid piimhappest krampis.
Ta pööras ettevaatlikult pead, et proovida silmakatet eemaldada. Et ta ainult poleks ülemisele korrusele jõudnud, mõtles ta. Ükskõik mida, aga mitte seda. Ta proovis seotud jalad lahti põtkida, aga tulemuseks olid ainult väikesed jõnkslevad liigutused. Võimetus segunes vihaga.
Elutoa parketi vaikne nagin rahustas teda. Ta oli endiselt all. Puhtast enese alalhoiuinstinktist lebas ta põrandal täiesti vaikselt, mängis minestanut. Mängid surnut. Võib-olla huvitab korjus koletist vähem. Vastupanu paistis meest sütitavat. Ja veel ühe korra, seda Susanne üle ei elaks.
Ta ei uskunud, et see on tõsi, kui mees kogu keharaskusega jälle tema peale heitis. Vaevalt pool tundi pärast esimest korda. Seekord tagant. Ta tundis noatera omakõril. Mehe niiske hingeõhk lõõtsutas ta kuklas. Lõpuks lülitus ta välja, keha pidi rünnakuga üksi hakkama saama.
See oli siiski vabastav tunne, et kõige valu keskel saab kehast lahkuda, ära hõljuda.
Kui kõik oli läbi, kuulis ta nõrka oiet ja seda, kuidas mees ohkas. Lõpuks tõusis mees püsti, tõmbas püksid üles. Tundus, et ta pesi teda sealt alt käterätikuga, reite vahelt nirises. Jalad valutasid, nagu oleks ta proovinud spagaati teha. Mees lõhnas sigaretisuitsu järele ja ta aimas ikka veel tema haisu.
Ta tundis jälle iiveldust. Maohape oli teel üles, sokk ta suus peaaegu lämmatas ta.
Maskeeritud koletis käis nende kodus toast tuppa, tõmbas välja sahtleid ja avas uksi. Mida ta otsis?
Susanne’ist vasakul oli töötuba. Pead keerates nägi ta nõrka valgust, nagu oleks päikesekiir ta otsmikule langenud.
Väljas tänaval kuulis ta ühte autot peatumas. Ta keskendus ikka veel töötava mootori helile. Vali ja agressiivne tuututamine pani ta võpatama. Ei, palun, ära tuututa. Ei mingeid helisid. Ta pani silmad kinni ja lootis, et auto jääb