Ma pole valmis selle võõra inimesega omaette olema.“
Ta puuris pilgu ema kuklasse, kui Laurel hiirvaikselt ruumist lahkus ja ukse tagantkätt tasa sulges. Oh seda tasast andekspaluvat klõpsatust. Noelle Donnelly pöördus Ellie’ poole ja naeratas. Tal olid väga väikesed hambad. „No nii,“ ütles ta ja lükkas prillid kitsal ninaseljal üles, „kuhu me jäimegi?“
Kuus
Maailm näis olevat halbadest ennetest tulvil, kui Laurel sõitis võimalikult piirkiiruse-lähedases tempos Finsbury Parkis asuva politseijaoskonna poole. Tänaval liikuvad inimesed nägid välja kurjakuulutavad ja tähendusrikkad, justkui hakkaks igaüks neist kohe-kohe mõnd sünget roima sooritama. Karges tuules laperdavad varikatused paistsid röövlinnu tiibadena, reklaamtahvlid aga näisid olevat otsustanud end teele kukutada ja ta laiaks litsuda.
Adrenaliin sööstis läbi ta kurnatud keha. Laurel polnud 2005. aastast korralikult puhanud.
Ta oli juba seitse aastat üksi elanud – esmalt nende ühises kodus ja seejärel korteris, kuhu ta oli kolinud kolme aasta eest, kui Paul kustutas viimsegi võimaluse mingisuguseks leppimiseks, suutes arusaamatul kombel ühe naisterahvaga tuttavaks saada.
Too naine kutsus ta enda juurde elama ja Paul võttis kutse vastu. Laurel ei saanud sotti, kuidas see mehel küll õnnestunud oli, kuidas oli ta suutnud leida enesest ühe terve roosa osakese, samas kui ümberringi oli must maa. Ega ta saanud seda Paulile pahaks panna. Üldsegi mitte. Ta soovis, et suudaks ise sama teha. Soovis, et võiks pakkida paar suurt kohvrit ja jätta endaga hüvasti, soovida enesele head elu, tänada mälestuste eest, end veel kord pikalt ja hellalt silmitseda ning siis ukse vaikselt sulgeda, pea püsti, hommikupäikese kiired lootusrikkalt pealael hüplemas, helge tulevik ta eel. Ta teeks seda jalamaid. Tõesti teeks.
Jake ja Hanna olid ka muidugi ära kolinud. Kiiremini ja varem, nagu ta kahtlustas, kui juhul, kui elu poleks kümne aasta eest rööbastelt maha jooksnud. Tal oli sõbratare, kelle Jake’i- ja Hanna-vanused lapsed polnud ikka veel pesast välja lennanud. Sõbrannad kaeblesid selle üle, külmkappi jäetud tühjade mahlapakkide üle, õõvastavate seksimishäälte ja lärmakate purjuspäiste tulekute üle ööklubist kell neli hommikul, mis panid koera lõugama ja häirisid nende und. Kuidas talle meeldiks kuulda üht oma lastest varajastel hommikutundidel ringi kolistamas. Kuidas talle meeldiks mustade nõude rivi ja kortsunud dressipüksid, aluspesu ühes sääres puntras, põrandal vedelemas. Aga ei – tema lapsed polnud tagasigi vaadanud, kui kord põgenemisteed märkasid. Jake elas Devonis ühe Blue-nimelise tüdrukuga, kes ei lasknud teda hetkekski silmist ja patras juba aasta pärast suhte algust beebidest. Hanna elas aga Laurelist vaid miili kaugusel oma pisikeses sünges korteris ja rassis ärikvartalis ka nädalavahetustel neljateisttunniseid tööpäevi teha, ilma et sellest tõuseks muud nähtavat kasu kui raha. Kumbki laps ei tegelenud just maailma muutmisega, aga kelle lapsed tegeleks? Kõik need lootused ja unistused, jutud baleriinidest ja poppstaaridest, kontsertpianistidest ja teed rajavatest teadlastest. Kõik nad sattusid lõpuks kontorisse. Viimne kui üks.
Laurel elas Barnetis ühes äsja valminud korrusmajas: korteris oli üks magamistuba talle ja üks külalisele, seal oli piisavalt suur rõdu mõne lillepoti, laua ja toolidega ja säravpunane köögimööbel, ning olemas oli talle eraldatud parkimiskoht. See polnud just kodu, kus ta oli arvanud end pesitsevat, aga samas kergesti hooldatav ja turvaline.
Ja kuidas ta täitis oma päevi nüüd, kui lapsed olid pesast välja lennanud? Nüüd, kui ta abikaasa oli pesast välja lennanud? Nüüd, kui isegi kass oli läinud, kuigi too nägi kõvasti vaeva, et Laureli nimel hinges püsida, ja pidas vastu pea kahekümne esimese eluaastani. Laurel täitis kolm päeva nädalas tööga. Ta töötas Barneti peatänava ostukeskuse turundusosakonnas. Korra nädalas külastas ta oma ema Enfieldi vanadekodus. Korra nädalas käis ta Hanna korterit koristamas. Ülejäänud aja tegeles ta asjadega, millel ta teeskles tähtsust olevat, näiteks ostis aianduskeskustest kokku taimi, et nendega rõdu kaunistada, või külastas sõpru, kellest ta õieti enam ei hoolinud, et nendega maitsetut kohvi juua ja rääkida asjust, mis teda ei huvitanud. Korra nädalas käis ta ujumas. Mitte et vormis püsida, vaid kuna see oli miski, mida ta oli alati teinud, ning tal ei tulnud pähe piisavalt head põhjust, et see nüüd pooleli jätta.
Niisiis oli kummaline pärast kõiki neid aastaid lahkuda kodust mingil pakilisel põhjusel, missiooniga, eesmärgiga teha midagi tõeliselt olulist.
Talle pidi midagi näidatama. Vahest luukildu, verist riideriba, fotot pundunud laibast hulpimas häguses kõrvalises lombis. Pärast kümmet aastat teadmatust pidi ta nüüd midagi teada saama. Vahest näidatakse talle asitõendeid, et ta tütar on veel elus. Või tõendeid, et ta on surnud. Ta hingel lasuv raskus andis mõista, et ta usub pigem viimast.
Süda tagus raskelt ja kõvasti roiete all, kui ta Finsbury Parki poole sõitis.
Seitse
Siis
Noelle Donnelly hakkas Elliele neil iganädalastel talvistel külaskäikudel pisitasa meeldima. Mitte just palju. Aga natuke. Peamiselt seepärast, et ta oli tõeliselt osav õpetaja ja Ellie oli nüüd oma klassi oivikutest parimate seas, kellele ennustati 100% lähedast eksamitulemust „A/A+“. Aga ka muul põhjusel: sageli ostis ta Elliele pisikesi kingitusi: kõrvarõngaste komplekti Claire’i ehtepoest, puuviljamaitselise huulepalsami, tõeliselt ilusa sulepea. „Minu parimale õpilasele,“ tavatses ta öelda. Ja kui Ellie protestima kukkus, rehmas ta: „Ah, sattusin lihtsalt Brent Crossi kanti. See pole miskit erilist.“ Ta küsis ka alati Theo järele, kellega oli põgusalt kohtunud teisel või kolmandal korral, kui ta neil käis. „Ja kuidas see sinu nägus peigmees elab kah?“ küsis ta alati viisil, mille peale tüdruk oleks pidanud piinlikkusest maa alla vajuma, aga ei vajunud, eriti kuna õpetaja iiri aktsent muutis ta sõnad naljakamaks ja huvitavamaks, kui need tegelikult olid.
„Hästi,“ tavatses Ellie vastata, ja Noelle ilmutas seepeale oma veidi jahedat naeratust ja ütles: „Noh, ta on kullatükk.“
Eksamid terendasid nüüd ähvardavalt silmapiiril. Oli märts, ja Ellie oli hakanud eksamiteni jäänud aega lugema nädalates, mitte kuudes. Tema teisipäevased pärastlõunatunnid Noelle’iga kogusid hoogu, sest ta aju venis suuremaks ja sai treenitumaks ning võttis fakte ja valemeid paremini omaks. Nüüd oli nende tundidel särtsakas, energiline rütm. Seepärast märkas Ellie märtsi esimesel teisipäeval otsekohe, et Noelle’i meeleolu on muutunud.
„Tere päevast, noor daam,“ tervitas naine, asetas koti lauale ja tõmbas selle luku lahti. „Kuidas läheb?“
„Hästi.“
„Noh, hea seegi. Rõõm kuulda. Ja kuidas sul kodutöö läks?“
Ellie libistas täidetud töölehe üle laua Noelle’i poole. Tavaliselt oleks Noelle lugemisprillid ninale seadnud ja hakanud pikemata tööd parandama, aga seekord toetas ta vaid sõrmeotsad paberile ja trummeldas nendega hajevil moel. „Tubli tüdruk,“ ütles ta, „sa oled nii tubli tüdruk.“
Ellie piidles teda küsivalt silmanurgast ja ootas märguannet, et kohe algab tund. Aga seda ei tulnud. Noelle põrnitses vaid midagi nägemata ta kodutööd.
„Ütle mulle, Ellie,“ sõnas ta lõpuks, pöörates oma pilkumatud silmad Elliele, „mis on kõige hullem asi, mis on sinuga eales juhtunud?“
Ellie kehitas õlgu.
„Mis mõttes?“
Noelle jätkas: „Näiteks hamster suri ära või midagi sellist?“
„Mul pole kunagi hamstrit olnud.“
„Haa, nojah, äkki siis see. Äkki see, et sul pole hamstrit olnud, ongi kõige hullem asi, mis sinuga on eales juhtunud?“
Ellie kehitas jälle õlgu. „Ma polegi seda eriti tahtnud.“
„No aga mida sa oled tahtnud? Mida sa oled tõeliselt tahtnud, aga mida sulle pole lubatud?“
Taustal kuulis Ellie