Ja siis oli ta läinud. Лайза Джуэлл

Kui passi arvestada.“

      Laurelit läbistas vihasööst, tunne, et nad eksivad. Nad otsisid asitõendeid, mis kinnitaksid nende kauaaegset veendumust, et tüdruk oli kodust ära jooksnud. „Aga ta kott,“ vaidles ta. „Ainult nende asjadega, mis tal olid lahkudes kaasas, kui ta oli viisteist? Ja te ütlete, et ta võttis needsamad asjad kaasa, et riigist lahkuda? Kõik need aastad hiljem? See pole loogiline.“

      Dane vaatas teda peaaegu armastavalt. „Oleme riideid analüüsinud. Need on väga kulunud.“

      Laurel haaras rinnust, kujutledes oma täiuslikku tüdrukut, kes oli alati nii laitmatult puhas, nii värske ja lõhnav, kolistamas aastaid ringi ühtedes ja samades riietes. „Nii et … kus ta siis on? Kus Ellie on?“

      „Me otsime teda.“

      Laurel tajus, et Paul teda vahib ja tahab, et naine talle otsa vaataks, et sellest inforägastikust sotti saada. Aga Laurel ei suutnud mehe pilku taluda, ei suutnud anda talle endast tükikestki.

      „Teate,“ ütles ta, „meile murti mõni aasta pärast Ellie’ kadumist sisse. Rääkisin tookord politseile, et äkki oli see Ellie. Sest need asjad, mis ära viidi, ja see, et ust ei murtud lahti, see tekitas tunde, et …“ Ta kutsus end korrale, et mitte jahuda tõendamatutest tunnetest. „Ta pidi siis Hanna passi võtma. Ta pidi …“

      Laureli hääl vaibus. Kas oli võimalik, et politseil oli kogu aeg õigus olnud? Et tütar oli ära jooksnud? Et ta oli põgenemist kavandanud?

      Aga kustkohast? Kuhu? Ja miks?

      Sellel hetkel tehti uks lahti ja sisse astus veel üks politseinik. Ta läks Dane’i juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Mõlemad mehed pöörasid pilgu Laurelile ja Paulile. Siis ajas Dane end istmel sirgu, kohendas lipsu ja teatas: „Leitud on inimese säilmed.“

      Laureli käsi haaras automaatselt Pauli oma järele.

      Ta pigistas seda nii kõvasti, et tundis luude raginat.

      Üheksa

      Siis

      „Mida me suvel teeme?“

      Theo, kelle pea puhkas Ellie’ süles, pööras näo tema poole üles ja naeratas. „Ei midagi,“ vastas poiss. „Ärme teeme õige midagi.“

      Ellie pani pehmekaanelise raamatu käest ja asetas käe Theo põsele. „Vaevalt küll,“ arvas tüdruk. „Ma tahan kõike teha. Kõike, mis pole kordamine ja õppimine. Tahan deltaplaaniga lendama minna. Mis sa arvad? Läheks deltaplaaniga lendama?“

      „Su suveplaan on siis põhimõtteliselt surma saada?“ naeris Theo. „Sa oled nii veider.“

      Tüdruk tonksas teda õrnalt põsele. „Pole ma midagi veider. Ma olen lihtsalt valmis lendu tõusma.“

      „Sõna otseses mõttes?“

      „Jah, sõna otseses mõttes. Aa, ja ema ütles, et me võime paar päeva vanaema majas ööbida, kui tahame.“

      Theo naeratas talle säravalt. „Päriselt? Nagu ainult meie või?“

      „Võime paar sõpra ka kaasa kutsuda.“

      „Või äkki ainult meie?“ Theo noogutas agaralt, tembutavalt, ja Ellie naeris.

      „Jah, eks ikka.“

      Oli maikuine laupäeva pärastlõuna, nädal enne riigi­eksameid. Nad olid Ellie’ magamistoas, et kordamisest pisut puhata. Õues siras päike. Kass Kaisu-Karu lebas nende kõrval ning õhk oli täis õietolmu ja lootust. Ellie’ ema ütles ikka, et mai on nagu reede õhtu enne suve: kõik hea terendab helgelt ja säravalt su ees, oodates, et teda kogetaks. Ellie tundis, kuidas see teda teiselt poolt eksamite tumedat tunnelit kutsub; ta tundis juba mahedaid öid ja pikki päevi, kergust teadmisest, et pole vaja midagi teha ega kuhugi rutata. Ta mõtles kõigist asjadest, mida siis teha võiks, kui see elupeatükk on suletud: kõigist neist raamatuist, mida saaks lugeda, ja piknikuroogadest, mida süüa, ja laatadest ning ostu- ja puhkusereisidest ja pidudest. Hetkeks mattis see kõik ta hinge, rullus temast üle, pani kõhu keerama ja südame hüppama.

      „Ei jõua ära oodata,“ ütles ta. „Ei jõua ära oodata, et see kõik läbi saaks.“

      Kümme

      Juurdlus, mis viidi läbi kõigi nende aastate eest toimunud sisse­tungi asjus Laureli majja, ei olnud tulemusi andnud. Nende valdustest polnud leitud märkimisväärseid sõrmejälgi; turva­kaamera salvestised nendest kahest tunnist, mis Laurel oli majast eemal viibinud, ei paljastanud kedagi, kes vastanuks kirjeldusele Elliest, ega üldse ühestki teismelisest tüdrukust. „Varas“ oli ära viinud iidse sülearvuti, Pauli vana mobiili, pisut sularaha, mis oli topitud Laureli pesusahtlisse, paar art deco stiilis küünlajalga, mille nad olid saanud pulmakingiks ühelt jõukalt paarilt, kellega nad enam ei sõbrustanud, ja tordipõhja, mille Hanna oli päev varem küpsetanud ja mis ootas köögi tööpinnal glasuuriga võõpamist.

      Võetud polnud Laureli ehteid, ka mitte tema abielu- ega kihlasõrmust, mille kandmise ta mõne kuu eest lõpetanud oli ja mis lebasid magamistoa kummutil nähtaval kohal. Polnud võetud ka Maci, mis oli uuem ja hinnalisem kui see varastatud sülearvuti, ega ka naise krediitkaarte, mida ta hoidis köögi­sahtlis, et taskuvargad neid tänaval ära ei varastaks.

      „Võib-olla sai vargal aeg otsa,“ pakkus üks politseinikest, kes kümme minutit pärast Laureli kõnet tema ukse taha jõudis. „Või täitis ta tellimust ja teadis, mida annab kellelegi maha ärida.“