.

koos, aga mitte enam perekond?

      Vastust ei tule, mu mõistus on suletud raamat.

      Dom on olnud osavõtmatu rahuliustik ning ma tean, et jätsin politsei, advokaatide, ajakirjanike ja naabritega rääkimise tema hooleks... Ta pole mind kordagi süüdistanud – ega ole kordagi, vähemalt minu kuuldes mitte, öelnud Aidanile, nagu oleks juhtunu minu süü. Ma tean, et ta ei pööra meie poega minu vastu, ta ei sunni teda valima oma vanemate vahel, nii nagu mina olin sunnitud valima oma laste vahel. Me vaidlesime tuliselt kaksikute kooli pärast, aga need vaidlused on ammu ununenud.

      Elu lihtsalt triivib edasi – samamoodi, aga ometi täiesti teistsugusena. Me elame samas mugavas kodus samal vaiksel tänaval Hamptoni külas, päevast päeva tavapärane kodune rutiin: kool, trennid, kodutöö, Aidani ja tema sõbra Jasperi omavahelised külaskäigud. Aga mina enam majast ei lahku. Nüüd veedan ma oma aega nii, et jälgin, kuidas mu poeg ja abikaasa rahutuna toast tuppa sammuvad, suutmata kuskile paigale jääda. Nad vaatavad minust läbi, teevad näo, et on igapäevatoimetustega ametis, sellal kui mina vaimuna nende elu ääremail hõljun. Ma ei saa rääkida, ma magan vaid vaevu ega tea, kuidas pilku tulevikku suunata, paistab, et kõik, milleks ma suuteline olen, on minevikule mõelda ja juurelda, kuidas ma niikaugele jõudsin, miks selline kohutav asi juhtus?

      Dom pole pilku sülearvutilt tõstnud ja Aidani oma on endiselt mängukonsoolile kinnitunud. Nad ei adu mu kohalolekut. Nii ma siis vaatan Domi, vaatan teda tähelepanelikult, seda meest, keda olen nii väga armastanud, aga kes nüüd ei suuda end sundida mulle otsa vaatama. Tema kulm on kipras. Kas ta polnud vanasti kogukam? Kas ta on kaalus alla võtnud? Need viimased nädalad ja kuud on mõjunud talle sama rängalt kui mulle, ma tean seda. Ta nägu on kõhnem ja ta näib masendavalt väsinud, sinistes silmades klaasistunud pilk.

      Ja siis märkan ma väikesi kurde ta silmanurkades ja mulle meenub see ammune aeg, kui temaga esimest korda kohtusin.

      TEINE PEATÜKK

      „Kui teie silmad veel suuremaks lähevad, kukuvad need teil peast välja.”

      „Kuidas palun?” Punastasin, märgates, kuidas pikk ja kena väljanägemisega mees nõjatub vastu sarimõrvarite A–C sektsiooni raamaturiiulit, siniste silmade pilk ainiti minule koondunud. Mul oli tunne, et ta on mind juba mõnda aega jälginud.

      „Te pole vähemalt kolm minutit silmi pilgutanud. Kas te üritate mingisugust rekordit püstitada? Või siis olete lihtsalt ilus ebard. Muide, mina olen Dom. Dominic Castle. Ja teie olete...?”

      „Südamest solvunud. Ebard? Einoh, tänan väga.” Tegin näo, et vaatan käekella, kuigi otse meie ees seinal rippus samuti kell. „Raamatukogu pannakse varsti kinni. Parem hakkan tegutsema.”

      „Ilma et mulle isegi oma nime ütleksite? Aga kuidas ma saan levitada sõnumit teie erakordsest andest, kui ma ei tea, kes te olete? Ja juhuks, kui te tähele ei pannud, nimetasin ma teid ka ilusaks. Nii et ärge jookske minema. Ma ei hammusta. Kui te just ei palu.”

      Ta sammus laua poole, kuhu olin viimaseks kaheks tunniks laagrisse jäänud ja seal oma psühholoogiaõpikuid jõllitanud, kuigi tegelikult nuhkisin hoopis Shay järele. Siis tõmbas mees tooli laua alt välja ja istus mu kõrvale ning muigas, kui käed kukla taga kokku pani. Tema must T-särk pinguldus laial rinnal ja ma tundsin, kuidas mu kuklakarvad püsti tõusid.

      „Vabandust?” küsisin ma, kuigi olin teda suurepäraselt kuulnud.

      „Ma ütlesin, et rõõm teiega tuttavaks saada, Madeleine Hartley.” Mees sirutas minu poole oma suure kämbla.

      Minust uhkas läbi kuumajutt, ehkki õhetasin lämbest õhtust juba niigi. Kogu London higistas hilissuvise kuumalaine rõhuva leitsaku käes ning ma igatsesin kahtlemata eesootavaid jahedaid ja kargeid sügispäevi. Tahtsin vahetada ehiskivikestega plätud pehmete seemisnahast saabaste ning pitsilised vestid mugavate kampsunite vastu; tahtsin, et suvi lõpeks ja mu ülikoolipäevad ühele poole saaksid.

      „Kuidas te...? Oih.”

      Ta lõpetas käepakkumise, mida olin eiranud, ja kergitas mu „Lastepsühholoogia” kausta, vedas pöidlaga aeglaselt üle nimesildi. Ta sõrmed olid saledad ja päevitunud, mõtlesin, mis tunne oleks, kui need mind puudutaksid.

„Kas te olete Madeleine, Maddie või, ee, lihtsalt Mad¹?” küsis ta jälle muiates, kui keeras end nii, et ta jalad jäid kummalegi poole minu omi, vangistades mu toolile.

      „Oleneb.”

      Silmanurgast ootamatult mingit liikumist märganud, kiikasin ma Shay poole. Ta polnud minuga nüüdseks tervelt kolm päeva sõnagi rääkinud ja korduseksamiks mõeldud ülevaatlikud seminarid algavad esmaspäeval. Kindlasti on jube ebamugav istuda väikeses auditooriumis ainult tema ja veel kahe üliõpilasega, kes nagu minagi pidid lõpueksami uuesti tegema. Soovisin sajandat korda, et oleksin kulutanud vähem aega lektorist unistamisele ja rohkem lõpueksamiteks õppimisele, siis oleksin ma juba lõpetanud ja saanud minna edasi õpetajakoolitusega ning...

      „Oleneb millest...?” uuris Dom ja sirutas käe, et mu lõug kuumade ja karedate sõrmeotste vahele võtta ning mu pea jälle enda poole pöörata.

      Sulgesin meelega silmad, sõdisin tema tahtega, et talle otsa vaataksin, aga kujutluspilt ta tumedatest kulmudest ja teravatest põsesarnadest püsis endiselt mu laugude taga. Ta oli kohutavalt ninakas, ilmselt naeris ta mu kohmetu ujeduse üle. Pagan. Sundisin suure pingutusega end silmi avama. Ma ei kavatsenud lasta tal näha, kui ähmi tema lähedus mind ajas.

      „Noh, emal oli kombeks mind Madeleine’iks kutsuda. Enamasti siis, kui sain noomida. Mu korterikaaslane ütleb mulle Mads. Muidu aga olen ma lihtsalt igav ja tavaline Maddie.”

      „Te pole kuskilt otsast tavaline, Maddie.”

      „Ma ei nurunud komplimenti.” Vaatasin talle vapralt silma, kuigi tundsin, et punastan.

      „Ja kuidas tema teid kutsub? Teie mees seal?” Ta noogutas järsult Shay poole.

      „Ta pole minu mees. Kui te just teadma peate, siis ta on minu psühholoogialektor. Mitte et see teie asi oleks.”

      „Aa, mõistan.” Tema madal hääl leebus ning ta suured käed olid üllatavalt hellad, kui ta minu omadest kinni võttis ja pigistas.

      „Mida te mõistate?”

      „Oh, ei midagi erilist. Lihtsalt et tema kaotus. Kindla peale minu võit.”

      Kui ta muigas, oli ta siniste silmade ümber näha imepeeni üliseksikaid kurrukesi. Miskipärast käis see mulle närvidele, ma ei tahtnud lasta end sellest ülemäära enesekindlast mehemürakast, kes kutsumata minu isiklikku ruumi tungis, võluda lasta. Tõmbasin oma käed ära.

      „Mina pole kellegi kaotus. Ega võit. Ma pole mingi ese, mis käib ühe mehe käest teise kätte. Juhul, kui te pole märganud, siis see siin on ülikooli raamatukogu. Teate küll, koht, kus laenutatakse raamatuid? Mitte, ee, tüdrukuid.”

      Ma rääkisin nähvaval toonil, aga peamiselt sellepärast, et olin iseenda peale pahane, sest pidasin mehest õhkuvat omandihimu-aimust perversselt erutavaks. Olin näinud, kuidas mu isa sõna oli suurema osa ajast mu vanemate abielus seaduseks, ning olnud tunnistajaks, kuidas ema pärast tema surma abitult jahmerdas, sest enam polnud abikaasat, kes andis ta olemasolule mõtte. Kamandavad ja kontrollivad mehed ei meeldinud mulle põrmugi ning Dom tundus täpselt sellise tüübina, kes tahab, et ohjad tema käes oleksid. Ma ei teadnud, miks tema ülbus minus elevust tekitab, ja see tegi mind ebatavaliselt tõredaks.

      „Isegi mitte lühikest aega laenuks? Paha lugu. Eks ma siis lähen vaatan hoopis mõningaid õpikuid. Need pole küll kaugeltki sama põnevad ega silmale kenad vaadata.” Ta kallutas pea viltu ja kergitas kulmu.

      „Tehke seda. Kuna te olete ju nii ilmselt siin selleks, et õppida.” Heitsin kõneka pilgu tühjale lauale tema ees ja seejärel vaatasin uuesti oma raamatuid.

      „Muide, teie juuksed on hämmastavad.” Ta kergitas üht kiharat ja silitas