need maha lõigata.” Keerutasin ühe pika salgu sõrme ümber ja kinnitasin endale, et ma ei flirdi, vaid olen üksnes sõbralik. Viisakas. Ei midagi enamat.
„Ärge tehke seda. Teile sobivad pikad.”
„Ma ei küsi teilt luba,” ütlesin ma ja ajasin lõua õieli. „Ma käin juhtumisi palju jooksmas ja juuksed jäävad ette. Ja on liiga paksud. Panevad mind higistama. Muud midagi.”
„Te hoiate end vormis. Seda on näha. Mis tähendab, et meil on rohkemgi ühist kui koht, kus otsustame reede õhtu veeta.”
Mu põsed lõkendasid ägedalt, kui ta pilk julgelt üle mu valge mustlasseeliku ja türkiissinise varrukateta pluusi rändas. Tahtsin end kinni katta, põimida enda ümber oma kahvatud käsivarred, mis ei paistnud iialgi päevituvat, ükskõik kui palju tunde mina ja mu sõbranna Gabrielle Kew’s meie üürikorteri tillukesel rõdul istusime ja end kallutasime, et püüda kinni iga viimne kui päikesekiir, igatsedes, et meie hele nahk kuldpruuniks värvuks. Gabrielle’i pikad kõhetud jalad olid omandanud heleda, pisut karamellisema tooni, aga kõik, mille mina terve suvevaheaja jooksul kordamist teeseldes päevitades saavutasin, olid tedretähniline nina ja kipitavad roosad põlved. Vähemalt hoiab jooksmine mind küllaltki vormis, mõtlesin ma, kui häbelikult seelikuserva allapoole sikutasin, nähes, kuidas Dom mu jalgu silmitseb.
„Kas teil pole vaja midagi kasulikku teha? Näiteks mõned istessetõusud või kontrollida peeglist oma kõhulihaseid...” Mühatasin ja pööritasin silmi.
„Noh, ma peaksin lõpetama väitekirja globaliseerumise mõjust majandusele. Eks ma vist võiksin sellega edasi tegelda.” Ta nõjatus tooli seljatoele, nautis mu reaktsiooni.
„Oi.”
„Las ma oletan. Te arvasite, et ma õpin kehalise kasvatuse õpetajaks, eks ole?”
„Ei, ma lihtsalt arvasin... Ma ei oodanud...” Traalisin ajus vabandusi otsides, aga mu pea oli tühi.
„Mul on praegu käsil magistriõpingud ärijuhtimises, jätkuks mu esimesele äriõpingute kraadile. Dominic Castle’iga käimise esimene reegel? Oota ootamatut.”
Ma ei suutnud uskuda, et ta tõesti ütles nii. Oleksin pidanud talle näkku naerma. Aga ma ei teinud seda. Ma olin noor, mulle oli kerge muljet avaldada. Neelasin kõik sõnad alla.
„Ee, kes siin midagi käimisest on rääkinud?” Olin nii ähmis, et seda oli võimatu varjata.
„See on ju meie esimene kohting, eks ole? Ma oskan üsna hästi inimestest sotti saada. Eriti veel kurvikatest suurte sinisilmade ja kena tedretähnilise ninaga maasikablondidest. Üldiselt ma signaale valesti ei tõlgenda.”
„Kurvikatest!” põrnitsesin teda altkulmu. „Ja mina ei edasta teile mingeid signaale.”
„Oh, edastate ikka küll, Maddie. Teie keha saadab välja kõiksuguseid erutust väljendavaid signaale. Teie aju pole neile veel järele jõudnud. Aga küllap jõuab.” Ta kummardus mulle lähemale ning mu mõtted keerlesid spiraalis fantaasiamaailma, kus ta mu oma tugevate käte vahele haarab, mu endale õlale viskab ja päikeseloojangusse kannab.
Shay möödus meist, olles teel välja. Ma ei tõstnud peadki.
1 Mad – vihane (ingl); lühend nimest Madeleine. Tlk
KOLMAS PEATÜKK
Pärast toda esimest kohtumist raamatukogus veetsime Domiga peaaegu kõik ärkvel oldud tunnid – ja ka enamiku magades veedetuid – koos ühes pisitillukeses pööningukambris Richmond Hillil asuvas elegantses neljakorruselises George V ajastust pärit majas, kus Dom kostiliseks oli, olles keelitanud majaomanikku talle tuba tavalisest odavamalt üürile andma. Lõime rõõmsasti aega surnuks, lamades tema kitsal üheinimesevoodil ja vesteldes poole ööni, tema õpikud kenasti ühel öökapil ning küünlad ja vein teisel. Ta oli esimene inimene, kellega olin tutvunud, kes oli nagu minagi kaotanud mõlemad vanemad. Üldiselt ma sellest kuigi palju ei rääkinud, aga Domi seltsis oli kerge end avada. Ta teadis täpselt, mida ma silmas pidasin, kui kirjeldasin oma elu nagu köielkõndi, ilma et mul olnuks vanematest turvavõrku juhul, kui peaksin kukkuma. Ta oli esimene mees, kes mind tõepoolest kuulas, ja see tunne oli joovastav.
Kuigi Dom oli minust ainult aasta vanem, näis ta palju täiskasvanum ning see mõjus sama võrgutavalt kui tema jõuline keha ja pinevil sinised silmad, mille pilk ei lahkunud korrakski mu näolt, kui ma rääkisin. Sellest, kuidas olin jooksmisega algust teinud, kui mu korterikaaslane esitas mulle väljakutse osaleda poolmaratonil, sellest, kuidas lastepsühholoogia õpingud olid äratanud minus soovi saada õpetajaks, sellest, kuidas mu vanemad olid nii eemalolevad ja karjäärile keskendunud, et minus tärkas igatsus kunagi omaenda ja õnnelikuma pere järele. Ootasin, et seda kuuldes jookseb Dom omakorda poolmaratoni – minust eemale. Olin alguses pidanud teda sariflirtijaks, kellel tekib lööve ainuüksi sõna „pühendumus” kuuldes, aga mõtlik viis, kuidas temagi oma peresoovist rääkis, tuli mulle üllatusena, kuni ta jutustas mulle oma üleskasvamise loo.
„Tõeliselt kahetsen ma ainult seda, et mu ema ja isa ei jõudnudki mu lõpetamist näha. Vähktõvel on kõige halvem ajastus üldse. Nad surid, enne kui jõudsid näha, kuidas ma kellekski saan. Meie kodukandist ei käi just paljud lapsed ülikoolis. Paljud ei lõpeta kooligi. Minu vend igatahes ei lõpetanud.”
„Su vanemad olid sinu üle sellegipoolest kindlasti väga uhked.”
„Asi pole uhkuses. Asi on õigeksmõistmises.”
„Kuidas palun?” Tema sõnavalik üllatas mind, selles segunesid kirg ja raev.
„Ma rääkisin neile kogu aeg, et teen seda, aga nemad olid pähe võtnud, et Max on meie pere tarkpea. Ta on ka, seda ma ei eita. Esmaklassiline aju. Akadeemilise värgiga sai ta vaevata hakkama, ta lihtsalt ei viitsinud. Kulutas enamiku ajast koolis sellele, et nimetas õpetajaid idiootideks, ning marssis siis viieteistaastasena minema ja valetas oma vanuse kohta, et Londoni metroos töökoht saada.”
„Kõlab nii, nagu oleks ta oma potentsiaali tühja lasknud. Kurb lugu.”
„Arvad? Ema ja isa olid tegelikult üliõnnelikud. Poeg, kellel on päris töökoht, kes toob koju ehtsa palga ega looderda üliõpilasena ringi.”
„Ringi looderdades kraadi ei omandata,” ütlesin ma ja olin teda toetades nördinud. „Mina igatsesin endale kogu aeg õde või venda. Võib-olla aga isegi vedas, et mul neid polnud. Polnud mingit peresisest konkurentsi. Vanematele tuleks tõesti sünnitusmajas õpikuid jagada. Esimeseks peatükiks „Kohelge oma lapsi võrdselt”.” Pööritasin silmi.
„Alati ei saa vanemaid süüdistada. Max võttis minu sündimise päevast alates pähe, et peab kogu aeg esikohal olema. Ilmselt polnud see ka tema süü, kui aus olla. Mina tulin ilmale kümme aastat pärast teda, nii et arvatavasti olid nad kolmekesi juba omamoodi pundi moodustanud. Mina lihtsalt ei sobinud sellesse. Niisugune pesamuna, kes ei tahtnudki hakata töötama rongidega nagu tema isa. Mu vend pole halb inimene. Lihtsalt... ütleme, et tal puudub eneseteadlikkus. Ta on paljusid vastukarva silitanud, mitte ainult mind. Ma olen üritanud tema kaitseks välja astuda. Mul on selle tõestuseks isegi lahinguarmid ette näidata.”
„Armid?” küsisin ma tasa, lootes, et ta ei kutsu mind kunagi oma vanasse koju. „Millal ma siis selle sinu intrigeerivalt keerulise loomuga vennaga tuttavaks saan?” Libistasin sõrmed Domi särginööpide vahele ja nautisin kerget kõditunnet, mida ta rinnakarvad tekitasid.
„Me ei kohtu viimasel ajal kuigi sageli,” ütles ta, tõusis järsku istukile ja tõmbas õlad kühmu.
„Miks mitte? Ta elab ju ikka veel siinkandis, kas pole?”
„Jep. Võttis meie vanemate üürimaja pärast nende surma üle.”
„Oeh. See on sinu jaoks kindlasti väheke veider.” Nägin, kuidas ta hambad pinges kokku surus ja pulkkangeks muutus.
„Vist