uuris Ava.
„Mitte täna hommikul,” kinnitas Wells. „Ja Henley teel on kohe enne peatust üks suur kurv. Vaateväli pole suur, et teised lapsed võiks näha teda eemalt lähenemas.”
„Miks keegi meile midagi ei räägi?” plahvatas Lilian. „Praeguseni oleme kuulnud ainult oletusi ja laste kaudseid ütlusi. Te peate meile rohkem rääkima.”
Pikk mees, keda Ava oli näinud vestlemas kohaliku erariides võmmiga, tõmbas laua alt tooli ja istus Robini kõrvale. „Mina olen Lucas, Henley isa,” ütles ta Avale. Too märkas otsekohe, et mehel olid Henley pruunid silmad. Mees võttis Robini käe ja pigistas seda, ise keha Liliani poole kallutades.
„Ma ei usu, et neil oleks juba praegu meile suurt midagi rääkida, Lilian. Aga Mason pakkus, et ta võib olla kontaktisik perekonna ja uurimisrühma vahel. Ma arvan, et me peaksime laskma tal nendega tegelda, ja usaldama, et ta hoiab meid asjadega kursis, selle asemel et tüütaksime vahetpidamata FBI-d, et nad meid kursis hoiaks.”
„Kes?” küsisid Ava ja Wells üheaegselt.
„Ta on mu eksabikaasa,” ütles Robin vaikselt. „Ta on tõsiste kuritegude uurija Oregoni osariigi politseis. Ma usun, et see on hea mõte. Mason teab, kellelt ja mida küsida. Ja mina usaldan teda. Kas tal on selleks aega?” küsis ta oma abikaasalt.
„Ta ütleb, et võttis ennast töölt vabaks, ja et see pole probleem.”
„Olen kindel, et tal on ohtralt kasutamata puhkust,” pomises Robin.
Ava kergitas selle kommentaari peale mõttes kulmu. Kas Robini ja tema eksabikaasa vahel oli paksu verd? Aga Robin oli kiiresti andnud oma hääle, toetamaks meest vahemehe rollis. Avale meeldis mõte, et perekonnal on kontaktisik ja ta teadis, et see meeldiks ka Benile. Lapseröövide puhul kulus palju jõudu perekondadega tegelemisele. Nad pidid teadma, mis toimub, aga agentuur ei tahtnud, et kümme pereliiget esitaks paljudele agentidele samu küsimusi. Ühenduslüli, eriti keegi, kes on jõustruktuuridest, oleks täiuslik.
Kas Ben võiks kinnitada perega tegelema mõne agendi? Oli tavapärane, et üks agent kolib perekonna juurde, et aidata juurdlust nende poolt.
„Aga kui kaua see kesta võib?” küsis Lilian. Tema hääl tõusis. „Te leiate ta ju varsti, eks? Kas teil on tõesti vaja üles seada juhtimiskeskus ja kas meil on vaja kontaktisikut? Ta ei saa olla kaugel. Möödas on ju ainult paar tundi, eks ole?” Meeleheitlikud emasilmad vahtisid Avat.
Möödas on üle viie tunni.
Ava vaatas Lilianile otsa. „Me tahame kasutada iga võimalust, mida saame. Kui asi puudutab lapsi, sööstame me tegevusse. See tähendab, et me hakkame uurima otsekohe iga vihjet, mille saame. Et seda teha, peame oma ressursse juhtima. Nii on efektiivsus suurem. Usaldage mind, me teame, mida me teeme.” Ta võttis oma jutu pehmelt kokku ja naeratas Lilianile kurvalt. „Ma tean, et see on teie jaoks raske. Te istute siin ega näe viitkümmet agenti, kes on juba liitunud otsinguga koolis ja ümbruskonnas. Ja veel palju rohkem on neid teel siia.” Ta tundis vanematele kaasa. FBI-l oli tohutu kogemus kadunud laste otsingute korraldamisel. Neil olid peenelt lihvitud oskused, mis olid omandatud haigettegeval viisil.
„Kas keegi on Liliani kodus?” küsis Ava Wellsilt.
Mees noogutas. „Jah, meil on seal agendid ootamas ja ümbruskonda läbi otsimas. Tal pole lauatelefoni, seega tulevad kõik telefonikõned, mis ta saab, tema mobiilile.” Ta kergitas Liliani suunas küsivalt kulmu. Naine noogutas ja puudutas laual lebavat iPhone’i ja äratas ekraani puhkerežiimist. Ava nägi vilksamisi fotot Henleyst. See polnud koolifoto, mida Ben oli talle näidanud. See oli tehtud ookeani ääres.
„Mis te arvate, kas küsitakse lunaraha?” sosistas Lilian.
Ava raputas pead. „Ma ei tea.”
Lilian puudutas taas ekraani.
„Kas ma võin näha fotot teie telefonis?” küsis Ava kätt välja sirutades. Lilian andis talle telefoni.
Ava uuris väikest tüdrukut, kes pritsis eresinist vett. See polnud Vaikse ookeani kirdeosa. „Hawaii?” oletas ta, valides lähima troopilise puhkusepaiga.
Lilian noogutas.
Fotol kujutatud lapsel oli endiselt õhuke lastele omane rasvakiht, mis eristas teda kindlalt põhikooli lõppu jõudnud õpilastest. See oli laps, kes nautis endiselt, et on väike tüdruk. Tema ujumistrikool oli Minnie Hiir ja tema pikad heleblondid juuksed rippusid patsidena pihani.
„Ilus.” Ava andis telefoni tagasi. „Kas Henleyl on mobiiltelefon?”
„Jah, aga ta jätab selle koju.” Lilian tõusis püsti. „Kas te, palun, vabandate mind korraks?”
Ava noogutas ja vaatas, kuidas Lilian toast lahkus. Bioloogiline ema oli sale, sportliku väljanägemisega naine. Ava teadis, et ta on lahutatud, aga kas tal oli poiss-sõber? Ta kuulis ukse sulgemist koridoris selles suunas, kuhu Lilian oli läinud. Ilmselt vannituppa.
Ava pööras oma pilgu paarile teisel pool lauda. Robini käsi oli Lucase kõvas haardes laual ja naine puhkas viivuks oma pead mehe õlal, silmad suletud. Lucas vastas Ava ainitisele pilgule, tema ilme oli mõru.
„Teie kolm paistate väga hästi läbi saavat, arvestades, et olete lahutatud,” tunnustas Ava.
Robin tõstis pea ja noogutas. „Ma ütleks, et nende lahutus oli üsna rahumeelne.” Ta vaatas otsa Lucasele, kes krimpsutas nägu ja noogutas.
„Põhiosas küll,” nõustus Lucas. „Me otsustasime, et Henley on kõige tähtsam. See oli meie kokkulepe algusest peale. Kui meie hakkasime Robiniga kohtamas käima, oli Lilianil juba tõsine suhe, see muutis asjadega toimetulemise lihtsamaks.”
„Kas nad kohtuvad ikka veel?” uuris Ava.
Robin ja Lucas vaatasid teineteisele otsa. „Ei,” vastas Robin. „See oli kaks poiss-sõpra tagasi. Praegu ei ole tal kedagi.”
„Te paistate selles päris kindel olevat.”
Robin naeratas kergelt. „Üllataval kombel oleme me Lilianiga üsna lähedased. Me mõlemad armastame Henleyd, meil on palju ühist. Meil polnud raske headeks sõpradeks saada. Ta räägib mulle oma armuelust.”
Lucas noogutas napilt.
Hästi. Mehe jaoks peab see veider olema. Ava kergitas mehele otsa vaadates kulmu. „Maailmade kokkupõrge?”
Mees turtsatas. „Tegelikult on sellega kõik korras. See oli alguses tiba imelik, aga Lilian ja mina oleme muutunud lihtsalt sõpradeks. Meie abielu tundub olevat nagu eelmine elu. See oli mu elus nii lühike aeg.”
Ava vaatas Robinit. „Teil kahekesi on kaks tütart?”
„Jah, Kindy ja Kylie on kolme ja viiene. Mu vanemad võtsid nad täna hommikul enda juurde. Ja on ka Jake, tema on mul Masoniga, osariigi politseiuurijaga, kellest ma teile enne rääkisin. Jake on esimest aastat kolledžis.”
„Kas ta on koolist ära?” küsis Ava samal ajal kui Lilian nendega uuesti liitus.
„Jake on ülakorrusel. Ta tuli talvevaheajaks koju ja on äärmiselt muserdatud,” vastas Lucas. „Ta saab kõigi oma õdedega hästi läbi, aga Henleyga on tal eriline side, ütleks ma.” Ta vaatas Liliani poole, see noogutas ja uued pisarad voolasid mööda tema nägu alla.
„Nii see on,” nõustus Lilian. „Ehkki neil on seitse aastat vanusevahet, jutustavad ja lollitavad nad tundide viisi. Enne kui ta kolledžisse läks, tuli ta last hoidma ja ma usun, et talle meeldis see samavõrd kui Henleyle. Need kaks veidrikku võivad mõnd videomängu mängides aru kaotada.”
„Aga nad ei ole veresugulased,” lisas Ava, et endas kindel olla, püüdes mõttes siduda õiged vanemad õigete lastega. Lucase ja Liliani tütar ja Robini poeg.
„See pole kunagi oluline olnud. Võib-olla on nad lähedasemad, sest nende vahel pole sugulust,” lisas Robin.
„Kas