Röövitud tüdruk. Kendra Elliot

      Mason peatus alumise korruse koridoris, et ennast veidi koguda, enne kui liitub uuesti inimestega söögitoas. Tema jutuajamine Jake’iga oli lahti kiskunud temas mingid sügavused, mille olemasolust ta ei teadnudki. Jake oli alati olnud armastusväärne laps, tal polnud olnud probleeme ei kiusajate ega spordiga ja Masonil polnud kunagi olnud vajadust oma poega kaitsta, see oli tema jaoks uus kogemus. Jake oli ka lahutust hästi talunud. Aga viis minutit tagasi nägi Mason oma poja selliseid emotsioone, mis olid talle haiget teinud nagu ei miski muu. Mingi osa temast tahtis Henleyd leida lihtsalt selleks, et ravida oma poja murtud südant.

      Koridori seintel olid reas perepildid. Mason otsis neist selle, mis tundus olevat kõige värskem, ja astus lähemale, et seda uurida, tema pilk langes oma pojale. Jake paistis olevat pikk ja tugev, Mason tundis endas uhkust tärkamas, aga see asendus otsekohe tuttava ebaaususe tundega. Kes oli teinud Jake’ist selle peaaegu-mehe, kes ta täna on? Lucas? Mason teadis, et osa aust kuulus sellele mehele, aga kui suur osa?

      Kaks väikest tumedajuukselist tüdrukut õnnelikul perepildil olid mini-Robinid. Nad olid Masoni silmis haigettegevalt noored, üks umbes kolme ja teine umbes viieaastane. Mason ei suutnud meenutada, kumb on Kylie ja kumb Kindy.

      Jumal küll, ta on paras perse.

      Ta ei suutnud tüdrukutel vahet teha, sest oli olnud imelik näha Robinit teise mehe last ootamas. Seega ta tõrjus seda mõistmist, ei kuulanud kunagi päriselt, mida Jake talle oma nooremate õdede kohta rääkis. Sel hommikul olid Robini vanemad võtnud tüdrukud oma koju nii kauaks kui tarvis ja Mason oli uurinud, kas Clackamas County šerifijaoskond neid kaitseb. Kui üks tüdruk oli sihikule võetud, siis võib see juhtuda ka teistega.

      County oli juba oma esindaja vanavanemate maja ette parkinud.

      Kas Jake on väljaspool ohtu?

      Mason oli talle öelnud, et püsigu majas. Inimene, kes oli röövinud üheteistkümneaastase tüdruku, ei olnud ilmselt huvitatud kaheksateistaastasest kiitsakast noormehest, kes käitub veel nagu poiss, aga Mason ei kavatsenud oletamisega riskida. Keegi ei teadnud, mis motiiv lapseröövi taga oli.

      Kui Lucas Fairbanks oli välja vihastanud kliendi, kes nüüd kättemaksu otsis, polnud keegi perekonnast kaitstud.

      Mason ei suutnud kujutleda, et Lucas võiks kellegi vihale ajada. Ta oli liiga kena. Aga kuni FBI ei teadnud, miks Henley kadunud on, hoiavad jõustruktuuride esindajad kõigil pereliikmetel silma peal.

      Ta läks söögituppa. Vormis ja ülikondades inimeste lakkamatu vool lõi rahustava rütmi, mis aitas tal uuesti töömeeleolu saavutada. Töö oli Masoni mugavustsoon. Mitte teismelise poisi lohutamine tolle toas. Ülakorrusel, poeg tema käte vahel nutmas, tundis ta ennast eksinu ja abituna, ta ei olnud kindel, kas ütles neid asju, mida Jake’il oli vaja kuulda. Siin all võis Mason midagi saavutada.

      Lucas püüdis tema pilgu ja osutas toolile enda kõrval. Mason ruttas sinna ja tõmbas tooli välja, takseerides kaht laua ääres istuvat FBI agenti. Talle noogutas toa kaugemas nurgas seisev ASACi Ben Duncan, kelle tähelepanu oli keskendatud ühele teisele agendile. Mason teadis Duncanit varasematest juhtumitest. Ta mõtles, kas Lucas on juba maininud Masoni soovi tegutseda kontaktisikuna. Kui Lucas ei olnud seda teinud, oletas Mason, et Duncan on sellest isegi aru saanud. Tema varasemad kokkupuuted ASACiga olid andnud Masonile arusaamise, et nad olid samast puust. Tal oli hea meel, et Duncan oli ASAC, kellele määrati see juhtum.

      Kaht laua ääres istuvat agenti Mason ei teadnud. Mees oli hästi riietatud, aga kõhn, tema hoiak teatas valjult, et tegemist on arvutifriigiga, sõltumata sellest, et ta tegi märkmeid paberil. Naine oli noorem, aga temast kiirgas siin lauas autoriteeti. Mason oli ruumis viibinud piisavalt kaua, et mõista – see naine küsis küsimusi ja suunas Liliani, Robinit ja Lucast nende esmasel küsitlusel. Tema selged sinised silmad uurisid teda, kui ta Lucase kõrvale istus. Temast paistnud kaitseseisundit, mida Mason oli oodanud vastusena sellele, et ta naise küsitluse segi paiskas.

      „See on Mason Callahan, osariigi politseiuurija, kes pakkus, et võiks olla meie esindaja,” ütles Lucas naisele.

      Naine kergitas ennast toolilt, kummardus üle laua ning sirutas Masonile käe. „Mina olen eriagent McLane. See siin on eriagent Wells. Täname teid, et pakkusite abi.”

      Tema hääl oli madal ja mahlakas, Mason unustas peaaegu vastu võtta käe, mida talle pakuti. Ta tõusis, surus naise kätt ja siis Wellsi kätt. Mason vaatas, kuidas Wells tema nime korraliku käekirjaga märkmete hulka lisas.

      „Te olete saanud oma ülemalt mõned vabad päevad, uurija Callahan?” kontrollis McLane.

      See hääl. Kuni selle hetkeni olid Masoni tähelepanu pälvinud ainult hääled, mis laulsid kantrimuusikat. Eriagent McLane’i hääl kõlas, nagu peaks ta laulma bluusilikku souli hämaras baaris, hoides käes klaasi hea viskiga. Ta silmitses naise triigitud valget pluusi, sirget rühti, korralikku tumedat hobusesaba ja imestas, kas too oskab laulda. Või kas ta on kunagi sattunud suitsusesse baari. McLane paistis olevat rohkem selline, kes käib trennis. Või raamatukogus.

      Mason vajus tagasi oma toolile ja märkas, et kõik vaatavad teda küsivalt.

      Mida ta küsinud oli?

      „Ma saatsin ülemusele e-kirja. Pole veel vastust saanud. Ma ei usu, et sellega tuleb probleeme. Palun jätkake.” Ta viipas pereliikmete suunas. „Ärge laske mul oma küsitlust segada.”