ja seemnevedeliku keeris kobrutab, kihiseb ja vahutab. Lainete- ja spermavahust tõuseb pealagi, seejärel laup ja seejärel nägu. Kuid milline nägu?
Nägu, mis on palju kaunim, kui loodu on seni näinud või eales näeb. Vahust tõuseb täiesti valmis kujul mitte lihtsalt ilus inimene, vaid Ilu ise. Kreeka keeles võib sõna „vahust” anda ligikaudu edasi sõnaühendiga APHRODITE, ja just see ongi olevuse nimi, kes nüüd kobrutavast veepihust tõuseb. Ta seisab suurel kammkarbikojal, häbelik ja õrn naeratus huultel mängimas. Aeglaselt astub ta Küprose rannale. Seal, kuhu ta astub, puhkevad õide lilled ja tõusevad õhku liblikate pilved. Tema pea ümber lendavad ringiratast linnud, kes laulavad rõõmujoovastusest. Täiuslik Armastus ja Ilu on randunud ja maailm on igaveseks muutunud.
Roomlased kutsusid teda Veenuseks ning tema sündi ja saabumist Küprose rannaliivale pole kunagi kujutatud paremini kui Botticelli imelisel maalil, mis kord nähtuna ei unune ealeski.
Jätame Aphrodite end Küprosel sisse seadma ja läheme tagasi Kronose juurde, kes on tagasiteel Tartarose pimedatest koobastest.
Rhea
Kui Kronos jõudis Othryse mäele, leidis ta oma õe Rhea end ootamast. Süngelt kena vend, kellel oli käes tohutu verest tilkuv sirp, erutas Rhead sisemise plahvatuseni.
Kronos oli kehtestanud oma ülemvõimu – ükski tema vendadest ja õdedest titaanidest16 ei julgenud seda kahtluse alla seada. Tema isa oli võimetu ja Gaia, kes avastas, et vägivaldne võimukukutamine, mille ta oli käivitanud, ei rõõmusta teda sugugi, tõmbus oma kuningriiki ning jätkas oma elu passiivsemalt. Ta ei kaotanud oma jõudu, autoriteeti ega kõrget staatust Ema Maana ja kõige esiemana, kuid ei püüdnud sekkuda ega kaasa lüüa. Nüüd oli isandaks Kronos. Pärast tohutut pidusööki, mille jooksul ülistati möirates ja üliväga ebamusikaalselt lauldes tema saavutust Uranoselt mehelikkuse võtmisel ja troonilt tõukamisel, pöördus Kronos punastava ja vabiseva Rhea poole ning viis ta kõrvale, et temaga armatseda.
Rhea rõõm oli täielik. Ta oli mänginud oma rolli, aidates jumaldatud vennal kõige loodu valitsejaks saada. Ja nüüd olid nad ühes. Vähe sellest – kui aeg oli küps, hakkas Rhea tundma, et tema üsas liigutab laps. Tüdruklaps, oli Rhea kindel. Miski ei varjutanud tema õnne.
Kronos aga seevastu… Miski muutis tema niigi morni loomuse veel süngemaks. Tema peas hakkasid kajama tema isa Uranose sõnad:
Sinu enese lapsed tõukavad su võimult, nii nagu sina tõukasid minu.
Tulevatel nädalatel ja kuudel vaatas Kronos sünge eelaimusega, kuidas Rhea kõht täitus ja paisus.
Sinu enese lapsed… sinu enese lapsed…
Kui jõudis kätte päev, mil laps pidi ilmale tulema, heitis Rhea ühte orva mäenõlvas – tegelikult oli see seesama lõhe, kuhu Gaia oli peitnud sirbi ja kus oli end varjanud Kronos. Siin sünnitas ta ilusa tüdruklapse, kellele pani nimeks HESTIA.
See nimi oli vaevu Rhea huultelt pudenenud, kui Kronos astus nende juurde, haaras Rhea sülest lapse ja neelas ühes tükis alla. Siis ta pöördus ja lahkus, ilma et oleks isegi luksatanud, ning jättis Rhea jahmatusest kaamena maha.
Rhea lapsed
Nüüd oli Kronos maa, mere ja taeva valitseja ning tema võimusümboliks oli suur sirp või vikat. Tema sauaks. Maa võttis ta Gaialt, taeva Uranoselt. Jõuga ähvardades võttis ta mere valitseja koha Pontoselt ja Thalassalt ning oma vennalt Okeanoselt ja õelt Tethyselt. Ta ei usaldanud kedagi, vaid valitses üksi.
Endiselt käis Kronos Rhea juures lõbutsemas ja endiselt oli Rhea ka sellega nõus, ta armastas Kronost lootusetult ja uskus, et nende esiklapse koletislik ärasöömine oli olnud mingi ühekordne kõrvalekalle.
Kuid see polnud nii. Nende järgmine laps, HADES, kugistati alla täpselt samamoodi. Ja ka teine tüdruklaps, DEMETER. Järgmine oli POSEIDON, teine poiss, ning lõpuks tuli kolmas tüdruk, HERA. Kõik nad neelati ühes tükis alla sama kergesti, nagu teie ja mina võiksime pista nahka austri või lusikatäie tarretist.
Kui Kronos õgis ära Hera, Rhea viiendana sündinud lapse, oli Rhea armastus Kronose vastu muutunud vihkamiseks. Selsamal ööl haaras Kronos ta kinni ja armatses temaga jälle. Rhea vandus endale, et kui ta peaks lapseootele jääma, ei saa Kronos tema kuuendat last. Aga kuidas teda tagasi hoida? Kronos on ju kõikvõimas.
Ühel hommikul Rhea ärkas ja tundis tuttavat iiveldust. Ta oli rase. Tema jumalik vaist ütles talle, et kuues laps tuleb poiss.
Ta lahkus Othryse mäelt ja asus oma ema ja isa otsima. Kuigi ta oli nende langusele kaasa aidanud, polnud ta kaotanud tütrelikku usku nende tarkusesse ja heasse tahtesse. Ta teadis ka, et nende raev tema rolli pärast nende hävingus pole midagi nende kustumatu vihkamise kõrval Kronose vastu.
Kolm päeva kajasid tema hõiked maailma küngaste vahel ja koobastes, kui ta Gaiat ja Uranost hüüdis.
„Ema Maa, Isa Taevas, kuulge oma tütart ja tulge talle appi! Poeg, kes teid lõikus ja troonilt tõukas, on muutunud kõige jäledamaks õgardist kolliks, kogu maailma kõige rikutumaks ja ebaloomulikumaks olendiks! Viis teie lapselast on ta juba ära söönud! Minu sees on kuues laps, kes on valmis maailma tulema. Andke mulle nõu, kuidas ta päästa. Andke mulle nõu, ma anun, ja ma kasvatan teda teid alati austama!”
Kaugelt altpoolt kostis kume ja kohutav mürin. Maapind Rhea jalge all vappus. Rhea kõrvu kostis Uranose möirgamine, kuid selles oli kuulda ka tema ema rahulikumat tooni.
Kolmekesi sepitsesid nad valmis imepärase plaani.
Vahetus
Et see imepärane plaan käima lükata, läks Rhea Kreetale, et pidada aru AMALTHEIA-nimelise kitsega. Saarel elasid ka meliaadid, mannat andva saarepuu nümfid. Kui te mäletate, siis võrsusid nad Uranose verega immutatud maapinnast nagu ka fuuriad ja gigandid. Pärast julgustavat jutuajamist Amaltheiaga pidas Rhea nõu nende leebete ja armsa loomuga nümfidega. Olles veendunud, et kõik, mida ta pidi Kreetal saavutama, on võimalik saavutada, läks ta tagasi Othryse mäele, et õigeks ajaks valmistuda.
Kronos oli juba märganud, et tema naine on lapseootel, ja ta seadis end valmis selleks toredaks päevaks, mil saab nahka pista oma kuuenda lapse. Ta ei kavatsenud riskida. Uranose ettekuulutus kaikus endiselt tema kõrvus ning ebausklikud paranoiahood, mis vaevavad kõiki despootlikke võimuhaarajaid, painasid seda ürg-Stalinit iga päevaga aina ägedamalt.
Gaia oli rääkinud Rheale ühest teatud kivist – täiuslikust magnetiidist, see oli nende eesmärkide saavutamiseks ideaalne, sile ja oakujuline –, mille võis leida küngastelt üsna Othryse mäe lähedalt.17
Hommikuti meeldis Kronosele sammuda Kreeka ühest otsast teise ning käia kõigi oma titaanidest vendade ja õdede juures, pealtnäha justkui selleks, et neilt nõu küsida, tegelikult aga veendumaks, et nad tema vastu mingit vandenõu ei sepitse. Sel ajal, kui Kronos oli mererannal, külas Okeanosel ja Tethysel, nagu Rhea teadis, läks Rhea paika, mida Gaia oli kirjeldanud, leidis õige kivi ja tõi selle koju Othryse mäele, kus mähkis selle linase riide sisse. Plaan hakkas teoks saama.
Üsna varsti ühel pärastlõunal, kui Kronos oli piisavalt lähedal, et Rhead kuulda, kuid piisavalt kaugel, et tema kohalejõudmine omajagu aega võtaks, hakkas Rhea karjuma, nagu oleks sünnitamas. Tema piinatud kriisked muutusid aina valjemaks ja valjemaks ning rebisid õhku, kuni pärast äkilist vaikust tulid nende asemele lapse esimesed õhkuahmivad karjed, mida Rhea matkis nii hästi, kui suutis.
Kronos ilmuski välja. Tema vari langes Rhea peale.
„Anna laps siia!” ütles ta.
„Hirmuäratav isand ja abikaasa…” Rhea heitis Kronosele härdalt paluva pilgu. „Kas sa ei jätaks seda last mulle? Vaata teda, ta on nii armas, nii süütu. Nii kahjutu.”
Rämedalt naerdes kahmas Kronos Rhea sülest tihedalt kinni-mässitud lapse ning kugistas üheainsa tohutu lõnksatusega alla