päeval nägi Zeus, et Metis seisab suure kivirahnu juures ja taob selle tasast pinda väikese ümaraotsalise kiviga.
„Mida paganat sa teed?”
„Purustan sinepiseemneid ja soolakristalle.”
„Aga loomulikult.”
„Täna,” lausus Metis, „on sinu seitsmeteistkümnes sünnipäev. Sa oled valmis Othrysele minema ja oma saatuse täide viima. Varsti tuleb Rhea, kuid mina pean lõpetama oma väikese plaani ettevalmistamise.”
„Mis selle purgi sees on?”
„Seal on segu magunamahlast ja vasksulfaadist, mis on tehtud magusaks mannasiirupiga, mille andsid meliaadid, meie saarepuuvalvuritest sõbrad. Ma panen kõik koostisosad kokku ja raputan segamini. Niimoodi.”
„Ma ei mõista.”
„Näe, sinu ema ongi kohal. Tema seletab.”
Metis vaatas pealt ja Rhea jutustas Zeusile üldjoontes oma plaanist. Ema ja poeg vaatasid teineteisele sügavalt silma, hingasid korra sügavalt ja andsid vande – poeg emale, ema pojale. Nad olid valmis.
Viie taassünd
Kesköö. Maailma kattis paks kangas, mille Erebos ja Nyx heitsid üle maa, mere ja taeva, et märkida Hemera ja Aitheri päevase rännutee lõppu. Ühes orus kõrgel Othryse mäe nõlval sammus Kõige Isand üksinda rahutult ja õnnetult edasi-tagasi ning tagus endale vastu rinda. Kronosest oli saanud kõige pahuram ja rahulolematum titaan. Võim kõige üle ei pakkunud talle mingit rõõmu. Kuna Rhea oli – ilma seletusteta – ta nende abieluvoodist pagendanud, oli ka uni tema jaoks võõraks jäänud. Une ravitsevast palsamist ilma jäetuna olid Kronose tuju ja seedimine, mis polnud olnud head ka parimatel aegadel, veelgi hullemaks läinud. Viimane allaneelatud lastest paistis olevat tekitanud ägeda maohapete ülesajamise, mitte nagu eelmised viis. Mis rõõmu saab tunda kõikvõimsusest, kui kõht valutab ja mõtted koperdavad pimedana magamatuse paksus udus?
Kui ta kuulis nõlvast üles mäetipule tuleva ja tasakesi ümiseva Rhea vaikset armsat häält, Kronose tuju aga tõusis, lähenedes juba heameelele. Armsaim õde ja kalleim naine! On täiesti loomulik, et Rhea on selle pärast pisut endast väljas, et ta nende kuus last alla kugistas, kuid Rhea ju mõistab ometi, et tal ei jäänud muud üle. Rhea on titaan, ta teab, mis on kohustused ja saatus. Kronos hõikas teda.
„Rhea?”
„Kronos! Nii hilja ärkvel?”
„Ma olen olnud ärkvel rohkem päevi ja öid, kui suudan kokku lugeda! Hypnos ja Morpheus on mulle võõraks jäänud. Mu meel on skorpione täis, mu arm!” Macbeth, teine mõrvar, kes ei saanud magada ja keda vaevasid sünged ettekuulutused, ütleb kunagi sama, kuid alles paljude aastate pärast.
„No kuule, mu kallis. Kas siis ühe titaanitari mõistus ja kavalus ei saa neist tobedatest unedeemonitest võitu? Hypnos ja Morpheus ei suuda leevendada sinu keha valu, rahustada sinu tormavaid mõtteid ega ravitseda sinu haavatud hinge sugugi paremini kui mina oma armsuse ja soojusega.”
„Oma magusate soojade huultega! Oma magusate soojade reitega! Oma magusa sooja…”
„Need omal ajal, kärsitu isand! Kuid esmalt – ma tõin sulle kingituse. Imekauni poisi sulle peekritäitjaks.”
Orvast astus välja Zeus, särav naeratus kena nägu valgustamas. Ta kummardas ja pakkus Kronosele kalliskividega kaunistatud peekrit, mille titaan ahnelt enda kätte kahmas.
„Ilus, väga ilus. Võib-olla proovin ma hiljem ka teda,” lausus ta, laskis imetleval pilgul üle Zeusi käia ja kummutas peekri sisu üheainsa apla sõõmuga kurku. „Kuid Rhea, ma armastan sind!”
Oli nii pime, et ta ei näinud, kuidas Rhea põlgliku uskumatusega kulmu kergitab.
„Sa armastad mind?” sisistas Rhea. „Sina? Armastad? Mind? Sina, kes sa sõid ära kõik minu kallid lapsed peale ühe? Sina julged rääkida mulle armastusest?”
Kronos luksatas õnnetult. Teda olid haaranud kõige kummalisemad tunded. Ta kortsutas kulmu ja püüdis keskenduda. Mis juttu Rhea ajab? On ju võimatu, et Rhea ei armastagi teda enam. Kronose mõistus oli veel udusem ja kõht veel tormilisem kui tavaliselt. Mis temaga ometi lahti on? Õigus, ja Rhea jutus oli veel midagi. Midagi, mis oli täiesti arusaamatu.
„Mida sa sellega mõtlesid,” küsis ta hämmeldusest ja iiveldusest pudiseva keelega, „kui ütlesid, et ma sõin ära kõik sinu lapsed „peale ühe”? Ma sõin ju ära nad kõik. Ma mäletan täiesti selgesti.”
Tugev noor hääl laksatas läbi öise õhu nagu piits. „Mitte päris kõiki, isa!”
Kronos, keda oli vallanud rahutukstegev iivelduslaine, pöördus jahmunult ja nägi, kuidas noor peekrikandja varjust välja astub.
„Kes… kes… keeeeeeeeeee!” Kronose küsimus muutus korraga kontrollimatuks oksendamishooks. Üheainsa võimsa krambiga paiskus tema kõhust suur kivi. Linane kangas, mille sisse kivi oli olnud mähitud, oli ammu maohappes lahustunud. Kronos tunnistas kivi juhmilt, pilt silme ees ujumas ja nägu valge. Aga enne, kui ta suutis mõista, mida näeb, ründas teda see kohutav tunne, mis ütleb oksendajale täiesti kindlalt, et tulemas on veel midagi. Palju.
Zeus hüppas kärmelt ligi, haaras väljutatud kivimüraka ja virutas selle kaugele-kaugele, täpselt samamoodi, nagu Kronos oli kunagi visanud täpselt samast kohast kaugele-kaugele Uranose suguelundid. Hiljem saame teada, kuhu kivi maandus ja mis edasi sai.
Kronose kõhus jätkas soola, sinepi ja oksejuure segu oma emeetilist tööd.21 Üksteise järel sülgas ta välja kõik allaneelatud viis last. Esimesena tuli Hera.22 Seejärel tulid Poseidon, Demeter, Hades ja viimaks Hestia, siis varises vaevatud titaan kramplikult hingeldades kokku.
Kui te mäletate, siis oli Metise joogis mingi osa ka magunamahla. See hakkas otsekohe uinutavat mõju avaldama. Kronos tõi kuuldavale veel viimase müriseva oige, keeras end külili ja vajus sügavasse unne.
Juubeldushüüdega kummardus Zeus oma norskava isa kohale, et haarata tema võimas sirp ja anda sellega surmahoop, millega tema piinad lõpetada. Tal oli kavas Kronosel pea maha lüüa ja see võidurõõmsalt maailmale näitamiseks kõrgele tõsta, luues sellega võiduka elava pildi, mida kunagi ei unustata ja mida kunstnikud aegade lõpuni kujutama jäävad. Kuid sirpi, mille Gaia oli sepistanud Kronose jaoks, ei saanud kasutada tema vastu. Kuigi Zeus oli võimas, ei suutnud ta seda isegi üles tõsta. Ta tegi proovi, kuid see oleks olnud justkui maa külge kinnitatud.
„Gaia andis talle selle ja ainult Gaia saab selle temalt ära võtta,” ütles Rhea. „Jäta see.”
„Aga ma pean ta tapma!” ütles Zeus. „Meie eest tuleb kätte maksta!”
„Tema ema Maa kaitseb teda. Ära pahanda teda. Sul läheb teda tulevatel aegadel vaja. Sa saad oma kättemaksu.”
Zeus jättis katsed sirpi liigutada. Tegi tuska, et ta ei saanud lüüa pead maha oma vihatud isal, kes lamas ja norskas nagu orikas, kuid emal oli õigus. See võib oodata. Liiga palju oli seda, mida tähistada.
Othryse mäel tähevalguse all naersid tema ja tema viis õdevenda, trampisid jalgu, hõiskasid ja huilgasid joovastusest. Naeris ka nende ema ja plaksutas rõõmust käsi, nähes, et tema säravad pojad ja tütred on nii terved ja rõõmsad, viimaks ometi välja maailma pääsenud ja valmis oma pärandit endale nõudma. Üksteise järel embasid kõik viis päästetut Zeusi, oma noorimat, kuid nüüd juba vanimat venda, oma päästjat ja juhti. Nad vandusid talle igavest truudust. Koos tõukavad nad Kronose ja kogu tema koleda rahva võimult ning seavad sisse uue korra…
Hoolimata oma päritolust ei hakka nemad end titaanideks nimetama. Nendest saavad jumalad. Ja mitte lihtsalt mingid jumalad, vaid ainsad ja õiged jumalad.
ALGUS