„Ega …” alustas mees. „Ta peab ju tegelikult igale poole jõudma. Hommikul televisiooni. Ennelõunal raadiosse. Siis on siin kell 12 pressikonverents.” Mees osutas pöidlaga üle õla. „Ja sinna on end peaaegu kõik riigi ajalehed kirja pannud. Pärastlõunal ja õhtul on kindlasti midagi veel televisioonis ja raadios, kui ma neid õigesti tunnen, kuigi nad pole ette teatanud. Palusime tal terve päeva nii-öelda vabaks jätta ja see sobis talle, ta oli selleks valmis.”
Mehe mobiil lõpetas vibreerimise.
„Küll ta pikapeale välja ilmub,” arvas Emma.
„Muidugi,” ütles Zimmer ja naeratas põgusalt. „Kindlasti ilmub.”
Mehe telefon helises taas.
„Pean jooksma. Tead …”
Mees tõstis telefoni.
„Tänan raamatu eest,” ütles Emma. „Ootan rõõmuga selle lugemist.”
„Võta heaks.”
Zimmer sulges ukse, vastates samal ajal kõnele. Emma jäi paariks sekundiks mõttesse. Seejärel otsis ta üles Sonja Nordstrømi numbri ja helistas.
„Tere, sa helistasid Sonja Nordstrømile. Kahjuks ei saa ma hetkel kõnele vas…”
Emma katkestas kõne, kaaludes plusse ja miinuseid: kas istuda lemmikkohvikus ja sukelduda raamatusse või …
Tramm möödus kolinal. Number 18. Emma teadis, et see sõitis Ekebergi, kus elas Sonja Nordstrøm. Ta pistis jooksu ja jõudis trammile Kohtumaja juures järele.
4
Habras plast ragises, kui Blix hambad pastaka ümara otsa ümber kokku vajutas. Ta nõjatus kontoritooli seljatoele, vaadates ruumi teise otsa, kus seisis Gard Fosse koos uue uurijaga. Ta tutvustas naist Tine Abelvikile ja Nicolai Wibele, kahele teisele osakonnas kõige kauem olnud uurijale.
Blixile ei mahtunud pähe, kuidas Fossel oli õnnestunud ilma ühegi ehtsa uurijageenita isikuvastaste kuritegude talituse etteotsa jõuda. Või siis, mõtles ta ja sülitas suust plastist pastakatüki, jõudis ta sinna just sellepärast.
Sofia Kovici Lõuna-Euroopa päritolu oli kerge märgata. Tal olid poolpikad pruunid juuksed ja tumedad silmad ning tema näonahk oli võrreldes teistega seal osakonnas paar tooni tumedam. Kümme aastat tagasi poleks ta täitnud politseiakadeemiasse sissesaamiseks vajalikku pikkusenõuet.
Fosse osutas Blixi suunas. Kovic heitis peaga, et lahtised juuksed paremini langeks, enne kui nad tema juurde tulid. Blix pani pastaka käest ja korjas keelelt plastipuru, enne kui tõusis ja naise kätt surus.
Nad vahetasid paar viisakusfraasi. Sofia Kovic naeratas. Valged hambad.
„Olen sinust kuulnud,” ütles naine.
Blix oli seda oodanud. Üheksateist aastat tagasi Teisenil juhtunu oli kuulunud aastaid politseiakadeemia õppekavasse. Episoodile oli antud isegi eraldi nimi. Teiseni tragöödia.
„Blix näitab sulle, kuidas me siin töötame,” seletas Fosse. „Siin on sinu töölaud.”
Kovic vaatas ringi. Blix ütles Abelvikile ja Wibele tere hommikust ja tõmbas paar dokumenti enda lauapoolele. Tõstis kasutatud taldrikute virna arhiivikapile.
Fosse jättis nad omapäi.
„Miks sa siin tööd taotlesid?” küsis Blix, korjates laualt veel pabereid kokku.
Kovic võttis istet.
„Siin saan ma oma oskusi kõige paremini kasutada,” vastas ta kiirelt. „Teha seda, mida ma teen hästi.”
„Ja see on?”
„Koguda infot, analüüsida juhtumeid, ehitada võimalikke hüpoteese, mõelda loominguliselt, pöörata levinud tõdesid pea peale, leida alternatiivseid lahendusi,” võttis Kovic kokku. „Ehk teisisõnu – uurida.”
Blix vaatas naist, keerutades pastakat sõrmede vahel. Kogu see jutt oli nagu õpikust võetud. See võis vaid Fossele muljet avaldada.
„Tore, kui sa suudaks paar juhtumit ka lahendada,” kommenteeris Blix ja torkas pastaka taas suhu.
Kovic pani käest õhukese läbipaistva mapi, mille oli saanud IT-osakonnast, ja lülitas arvuti sisse. Istus ja ootas, et arvuti tööle hakkaks. Kontrollis korraks mobiili, kuid pani selle jälle käest.
„Kuidas on Fosse alluvuses töötada?” küsis ta.
Otsekohene, mõtles Blix. Veel üks uue kolleegi iseloomujoon. Ta neelas alla keelel kibeleva vastuse ja ütles:
„Pole viga.”
„Pole viga?”
„Jah,” noogutas Blix täpsustamata.
Tõde oli see, et neil olid Fossega täiesti erinevad arusaamad politseitööst. Kõige lihtsam oli seda kirjeldada teooria ja praktikana. Tema lähtus kõhutundest, Fosse raamatutarkusest.
„Ta soovis et ma näitaks sulle, kuidas me siin töötame,” ütles Blix ja sirutas käe laual olevate paberite järele, tõstis õhku suvalise pataka kaustu ja lasi neil kukkuda naise lauapoolele.
„Nii me töötamegi,” ütles ta ja naeratas vabandavalt. „Üks juurdlus korraga. Tere tulemast.”
5
Emma väljus Jomfrubråteni peatuses. Ta oli oma aega trammis hästi kasutanud. Paari telefonikõne järel tuttavatega TV 2-st teadis ta, et Sonja Nordstrømile oli kell 7.20 saadetud järele takso. Tal oli isegi õnnestunud saada juhi nimi ja telefoninumber. Daniel Kvam. Kuid ta polnud jõudnud mehe telefonivastajast kaugemale.
Trammisõidu viimase kümne minutiga oli ta lehitsenud läbi raamatu esimesed peatükid. Polnud kahtlustki, et see lõhkab pommi. Nii sportlastele, treeneritele kui perekonnaliikmetele näidati koht kätte ja Nordstrøm enam-vähem süüdistas ühte treenerit enda seksuaalses kuritarvitamises.
Telefon helises, kui ta Kongsveienit ületas.
„Tere, Daniel Kvam siinpool. Sa helistasid?”
„Jah,” ütles ta ja seletas, kes ta on. „Suur tänu, et tagasi helistasid. Asi puudutab ühte sinu tänahommikust sõitu. Sa pidid kell 7.20 Ekebergist peale võtma Sonja Nordstrømi, vastab see tõele?”
„Vastab,” ütles Kvam. „Kuid ma ei võtnud.”
Emma kortsutas kulmu.
„Ootasin tema maja ees vähemalt veerand tundi, aga ta ei tulnudki välja.”
„Kas sa ei helistanud talle?”
„Helistasin küll, kuid kõne läks otse kõneposti. Ma läksin ja helistasin ka tema uksekella, aga kui ta välja ei tulnud, sõitsin edasi.”
Emma kaalus, kas peaks mehe käest veel midagi küsima, kuid talle ei tulnud midagi pähe, niisiis ta tänas ja lõpetas kõne.
Ta jõudis Nordstrømi suurejoonelise villani, mis asus otse Kongsveieni ääres. Silma järgi vaadates oli seal pinda vähemalt 400 ruutmeetrit, maja ees oli suur, valgeksvõõbatud garaaž. Ühe garaažiukse ees seisid kilega kaetud ehitusmaterjalid ja ehitustöödest jäänud pakendid. Pruunid kokkupressitud pappkastid.
Uks oli lahti, mis viis Emma mõtted sellele, et Nordstrøm võis olla kas täna varahommikul või eile õhtul minema sõitnud. Et ta oli lihtsalt jalga lasknud. Meediatsirkus, millest Amund Zimmer rääkis, oleks enamikul pannud püksid püüli sõeluma, ükskõik, kui harjunud sellega ka oldi.
Emma astus maja juurde viivale asfalteeritud sissesõiduteele. Peatus välisukse ees ja andis uksekella. Ta kuulis seest helinat.
Ei