ikka veel mingeid hääli. Ta katsus äkitselt siginenud mõtte ajel ukselinki. Oma üllatuseks avastas ta, et uks ei olnud lukus. Ta lasi lingist lahti, kuid uks libises aeglaselt edasi tema poole. Ta astus sammu edasi. Pistis pea suurde esikusse, mille põrandat katsid tumedad kahhelkivid.
Midagi eemal põrandal pani teda kulmu kortsutama. Riidenagi oli pikali. Ta nägi ka klaasikilde põrandal raami ees, kus oli kunagi olnud maast laeni peegel.
Emma seisatas ja hüüdis:
„Sonja Nordstrøm?”
Ta kuulatas, kuid ei saanud vastust.
Tema sammud esiku kahhelkividest põrandal kajasid terves majas vastu.
„Halloo!” hüüdis ta taas ja tundis, kuidas hääl väriseb. See ei takistanud teda minemast edasi suurde halli, mille põrandal olid malemustris kahhelkivid. Ta hoidus hoolega astumast peegli kildudele.
Teisele korrusele viis trepp. Lagi oli kõrge. Tuled põlesid ja üks kroonlühter sätendas. Emma jätkas Nordstrømi nime hüüdmist, saamata endiselt vastust.
Ta vaatas kööki. Kõik oli elegantne – heledad pinnad ja harjatud roostevabast terasest pliit ning külmik. Ka seal oli põrand kaetud tumedate kahhelkividega. Veinipudeleid täis kapp. Värsked lilled suurel laual. Laual oli kaks veiniklaasi, otse „Igavese esimese” eksemplari kõrval. Emma hüüdis taas Nordstrømi nime, kuid ei kuulnud midagi. Või siiski. Ta kuulis midagi.
Ta väljus helile järgnedes köögist, sisenes ruumi, mis näis esmapilgul olevat elutuba. Sealt heli kostiski. Televiisor oli sisse lülitatud. Mingi spordikanal. Keset ekraani oli teibiga kinnitatud stardinumber. Number 1.
Emma jäi paariks sekundiks seisma ja seda vaatama. Veider, mõtles ta ja otsis üles puldi, pannes televiisori kinni. Tundis, kuidas korraga sigines surmavaikus.
„Nordstrøm?”
Tema häält oli vaevu kuulda.
Ta üritas korra veel, valjemini. Ka nüüd ei saanud ta vastust.
Korraga tundis ta, et ei soovi seal kauem olla. Et ta peab välja saama. Kiiresti.
Õues suutis ta taas normaalselt hingata. Ta sulges ukse enda järel ning jäi seisma ja kaaluma, mida teha.
Põõsa alt ilmus nähtavale kass, kadudes maja nurga taha. Emma võttis telefoni välja ja valis Kasper Bjerringbo nime.
Kasper Bjerringbo oli taani ajakirjanik, keda ta oli kohanud paar kuud tagasi digimeedia seminaril Göteborgis.
„Sa püha müristus,” ütles Kasper karusel häälel, raskesti arusaadavas taani keeles.
„Tere, Kasper,” ütles Emma. „On sul kiire?”
„Nüüd jah.”
Emma naeratas, tundis, kuidas põsed õhetama hakkasid.
„Tore oli viimati näha,” ütles Kasper. „Nii … sada aastat tagasi.”
„Oli jah.”
„Meil oli päris lõbus.”
Emma silme ette kerkisid mustad lokid. Nakatav naer. Heas vormis, alasti keha. Kuid tal ei olnud midagi lisada Kasperi kirjeldusele nende koosoldud ajast, mis oli kestnud poole ööni. Varahommikuni, kui aus olla, enne kui väsimus võimust oli võtnud ja ta oli hiilinud oma voodisse.
„Ma kardan, et mul on abi vaja,” ütles ta selle asemel. „Nõuannet.”
„Milles asi?”
„Ma pole ju kunagi varem krimiuudistega töötanud,” alustas Emma. „Aga sina oled.”
„Jah …?”
„On sul inimeste kadumisega kogemusi?”
„Meil käib Taanis hetkel päris suur juurdlus.”
„Jah?”
„Jah, üks jalgpallur on olnud üle nädala kadunud – ehk oled tema kohta lugenud?”
Emma ei olnud, ta ei jälginud eriti jalgpalliuudiseid.
„Miks sa küsid?” jätkas Kasper.
Emma polnud kindel, kui detailselt peaks rääkima, kuid ta kirjeldas, kuidas Nordstrøm polnud ilmunud TV2 stuudiosse ja kuidas naise pool välja nägi, ilma nimesid nimetamata.
„Ma arvan, et midagi on juhtunud,” lõpetas ta.
Kasper oli toru teises otsas hetke vait. Emma oli kindel, et mees istub Ritzausi ruumides oma kontoritoolil ja sügab oma lokkis pead.
„Siis pole sul valikut. Sa pead politseisse helistama,” ütles ta. „Ja sa pead neile ütlema, et käisid majas sees. Kui sa seda nende eest varjad, võib sellest hiljem probleeme tekkida.”
Emma tänas nõuande eest.
„Politsei võtab seda kindlasti tõsiselt, eriti kui tegu on tuntud inimesega,” lisas Kasper.
Vestlusesse tekkis paus.
„Kuidas muidu läheb?” küsis Kasper.
„Hästi,” ütles Emma.
„Sul ei ole plaanis varsti Kopenhaagenisse tulla?” jätkas mees.
Emma naeratas.
„Ma ei usu,” vastas ta.
„Rumal sinust,” ütles Kasper.
Jah, ütles Emma sisimas. Võib-olla tõesti.
„Ma nüüd lippan,” ütles ta ja tänas abi eest.
Ta sulges hetkeks silmad ja raputas pead. Jumal küll, kui tobe ja rumal käitumine. Kopenhaagen koos Kasperiga oleks tegelikult päris tore. Vähemalt sinnamaani, kuni oleks tekkinud küsimus, kus ta magab.
Automürin Kongsveienilt sundis teda need mõtted peast heitma.
„Olgu,” ütles ta enda ette, tõmmates kopsud õhku täis. Seejärel valis ta politsei numbri.
6
Telefon vibreeris Blixi taskus. Ta õngitses selle välja. Ekraan näitas numbrit, mille ta oli salvestanud TV-Eckhoffi nime all. Eckhoff töötas firmas, mis tootis saadet „Võidu vääriline“, ning oli aidanud saate kontseptsiooni välja arendada. Salvestuse ajal toimis ta sidepidajana osalejate ja nende väljas olevate pereliikmete vahel.
„Blix kuuleb,” vastas ta.
„Even Eckhoff siinpool,” teavitas mees toru teises otsas. „Enter Entertainment.”
Blix tõukas tooli veidi lauast eemale ja keeras poolenisti selja. Ta ei tundnud end inimestega rääkides just tihti ebamugavalt, kuid kogu Eckhoffi olemuses oli midagi imelikku. Tema hääles. Otsekui tahaks ta iga hinna eest müüa Blixile midagi, mida too ei taha.
„Ma helistan seoses tänaõhtuse otsesaatega,” jätkas Eckhoff.
Blixi silme ette kerkis pilt Iselinist diivanil koos saatejuhiga, kuidas kaamera suumis aeg-ajalt Meretele ja tolle uuele kallimale. Nad olid olnud otseülekande ajal igal jumala õhtul kohal. Firmale oli oluline, et osalejate pere ja sõbrad oleks kohal, nii osalejate reaktsioonide ja tunnete kinnipüüdmiseks kui ka väljahääletatud osalejate vastuvõtmiseks.
„Ma rääkisin Iseliniga,” jätkas Eckhoff. „Tal oleks hea meel sind saalis näha.”
„Kas ta tõesti ütles nii?” küsis Blix.
„Vähemalt ütles ta, et see on okei, kui ma küsisin,” parandas mees end.
Blix tundis, kuidas tal kõhus keeras. Kui Iselin käe sirutas, oli ta valmis sellest kinni haarama, kuid hoidis end tagasi.
„Ma vaatan,” ütles ta.
„Me