(Aabram) Iisraeli rahva esiisa vanas testamendis, kelle järglastele Jumal lubas anda Kaananimaa igaveseks omandiks. Aabrahamiga sõlmitud lepingu märgiks sai poeglaste ümberlõikamine. Vt ka tõotatud maa.
Aabrahami süli Kui vaene Laatsarus suri, siis „inglid kandsid ta Aabrahami sülle“ (Lk 16, 22). → Taevase rahu paik, paradiis.
Michelangelo. Aadama loomine.
Osa Sixtuse kabeli lae freskost. U 1512.
Aadam Piibli järgi esimene inimene, kelle Jumal valmistas mullast. Aadam ja Eeva, kes loodi Aadama küljeluust, elasid Eedeni aias süütuna ja külluses, kuni madu ahvatles Eevat maitsma hea ja kurja tundmise puu vilja ja Eeva omakorda keelitas ka Aadama seda proovima. Karistuseks kihutas Jumal nad Eedenist välja ning määras Aadama edaspidi „oma palge higis ... leiba sööma“ ja Eeva valuga lapsi ilmale tooma. Viited Aadamale on sagedasti seotud tema pattulangemisega ja koos Eevaga kordasaadetud „pärispatuga“. Vt ka pale higis; elupuu.
Aadama küljeluu „Siis Jehoova Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see uinus magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest ja sulges selle aseme taas lihaga. Ja Jehoova Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juure. Ja Aadam ütles: „See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast!““ (1 Mo 2, 21–23) See lõik piiblist pani kunagi aluse laialt levinud arusaamale, et meestel on üks ribi vähem kui naistel. → Naine.
Aaron Jumala poolt Iisraeli ülempreestriks valitu, Moosese ja Mirjami vend. Oli Moosese abimeheks Iisraeli rahva vabastamisel Egiptuse orjapõlvest. Tema kepp muutus vaarao ees maoks ja neelas egiptuse tarkade ja nõidade kepid, mille need samuti olid muutnud madudeks (2 Mo 7, 8–12). Kui Mooses oli ära Siinai mäel, valmistas Aaron kuldvasika. Jumal ei lubanud Aaronil ja Moosesel astuda tõotatud maale, sest nad olid tema sõnas kahelnud. Vt ka Egiptuse nuhtlus.
Aasgardr Skandinaavia mütoloogias aaside maailm, jumalateriik. Oli maaga ühenduses Bifrösti, vikerkaare kaudu.
aasid Jumalatesugu Skandinaavia mütoloogias. Aaside hulka kuulusid peajumal Odin, Thor, Baldr, Loki, julguse ja tarkuse kehastus Tüür, luule- ja jutuvestmiskunsti jumal Bragi, vaikuse jumal Vidarr, pime aas Hödr, Odini poeg ja saadik Hermoodr, Höönir, Oodr ja Vali. Vt ka Frigg, Fenrir, vaanid.
Abadoon Sügavuse ingel (vt inglid), koletute mürgiste rohutirtsude kuningas Johannese ilmutusraamatus (9, 11).
abdeeralased e abderiidid Antiik-Kreeka linna Abdera elanikud, kelle väidetav rumalus andis ateenlastele ainet paljudeks anekdootideks. Hiljem on neist naljalugudest innustust saanud mitmed rahvapärimused „lollideküladest“ (Gotham, Gabrovo, Kilpla jt).
Abednego vt Sadrak, Meesak ja Abednego
Abélard ja Héloïse [abela:r, eloi:z] Pierre Abélard (1079–1142) oli prantsuse teoloog, filosoof ja luuletaja. Ta pooldas mõistuspärast lähenemist teoloogias (enne mõista, siis uskuda) ja sattus kirikuga korduvalt pahuksisse dogmade vabameelse tõlgendamise pärast. Tema rahvalik tuntus põhineb tema armulool Héloїse’iga, Pariisi Jumalaema kiriku kanooniku tütrega. Héloїse sünnitas Abélardile poja, misjärel paar salaja abiellus. Kui lugu ilmsiks tuli, laskis kanoonik Abélardi kastreerida ja mõlemad õnnetud sulgesid end kloostrisse. Hulk sajandeid hiljem, aastal 1817, maeti nende maised jäänused ümber ühisesse hauda. Säilinud on nende omavaheline kirjavahetus.
abrakadabra Kabalistlik võlusõna, mis kujutab endast kombinatsiooni heebrea keele sõnade ab (’Isa’), ben (’Poeg’) ja ruakh akadš (’Püha Vaim’) algustähtedest. Pärgamenditükile kirjutatuna ja nööriga kaelas kantuna usuti sellest abi olevat kõhutõve, hambavalu, palaviku ja paljude teiste hädade vastu. → Arusaamatu kõne või tekst, mõttetus. Vt ka kabala.
Absalom Kuningas Taaveti võimuahne poeg, isa lemmik, kes viimase vastu mässu tõstis ja sõjapealik Joabi poolt Taaveti keelust hoolimata tapeti. Tõrksa, ent armastatud poja kaotus oli Taavetile raske katsumus: „Siis läks kuningas ... üles värava kambrisse ja nuttis. Ja minnes ta rääkis nõnda: „Mu poeg Absalom, mu poeg, mu poeg Absalom! Oleksin mina surnud sinu asemel! Absalom, mu poeg, mu poeg!““ (2 Sa 19, 1)
Achates [ahha:tes] Vergiliuse „Aeneises“ Aenease ustav sõber ja kaaslane. → Südamesõber, kamraad.
Acheron [ahheron] Soine ja aeglase vooluga hädade jõgi, üks Hadese, kreeka mütoloogia surnuteriigi neljast jõest.
Wilhelm Wandschneider.
Achilleus. 1909.
Achilleus [ah’hilleus] Peleuse, mürmidoonide kuninga, ja Thetise poeg, kreeklaste peakangelane Trooja sõjas. Tüli tõttu sõjapealik Agamemnoniga tõmbus Achilleus võitlusest kõrvale, kuni troojalased surmasid tema sõbra Patroklose. Seejärel naasis Achilleus raevunult sõjaväljale, lõi troojalased põgenema ja surmas kahevõitluses oma sõbra tapja Hektori. Hukkus Trooja vallutamisel Parise noolest.
Achilleuse kand Kangelase ainus haavatav koht oli tema kand. Poega lapsepõlves Styxi jõkke kastes hoidis ema teda kannast, seetõttu ei mõjunud sellele jõe surematuks tegev vägi. Trooja väravate juures tabas Paris teda noolega kanda. → Kellegi v millegi eriti õrn koht.
Adonis [ado:nis] Võluv nooruk, kellesse kreeka pärimuse järgi olevat armunud armastusjumalanna Aphrodite ja kes hukkus jahiretkel, kus teda ründas haavatud metskult. Kohast, kus Adonise veri ja jumalanna pisarad maad niisutasid, võrsus valge lill, anemoon e adoonis. Kaunis noormees. Vt ka Myrrha.
adooniseaed Kiiresti närbuvad potililled või ka lillenäitus. Adonise auks peetud suviseks pühaks kasvatasid kreeklased pottides lilli ja rohelisi taimi, mis pärast minema visati. → Lühiajaline nauding.
Adrammelek (Adrameelek) Üks Babüloonia jumalusi, kellele ohverdati lapsi (2 Ku 17, 31). Tõenäoliselt kohalik päikesejumal Sipparis (Sefarvaimis).
aeg sündida ja aeg surra vt igal asjal oma aeg
Aeneas (kr Aineias) [ä:neas] Trooja sõdalane, Anchisese ja Aphrodite poeg. Esineb juba Homerose „Iliases“, on aga peategelaseks Vergiliuse poeemis „Aeneis“. Põgeneb langenud ja põlevast Troojast koos pojaga ja halvatud isaga ja maabub pärast pikki rännakuid Itaalias, kus talle ennustatakse, et tema järeltulijad hakkavad valitsema paljude rahvaste üle. Latiumis kosib sealse kuninga tütre Lavinia ja pärib võimu. Tema pojast Juliusest väitis end põlvnevat Rooma Juliuste suguvõsa, sageli on luuletajad nimetanud teda roomlaste (eneaadide) esiisaks. Vergilius ülistab temas nimelt roomalikeks peetud väärtusi nagu kohusetundlikkust ja vanematearmastust. Vt ka Dido.
Afrodite vt Aphrodite
Agamemnon [aga’memnon] Mükeene kuningas, Atreuse poeg, Menelaose vend, Klytaimestra kaasa ning Orestese, Elektra ja Iphigeneia isa; kreeklaste sõjakäigu juht Trooja vastu. Aulises, kus kreeklaste laevastik tuulevaikuse tõttu seisis, ohverdas Agamemnon ennustaja Kalchase soovitusel Artemisele oma noore tütre Iphigeneia ja sütitas sel kombel oma naise lepitamatu vihkamise. Pärast sõjakäigult naasmist tapsid Klytaimestra ja viimase armuke Aigisthos Agamemnoni pidulauas. Isa surma eest tasusid omakorda kätte Orestes ja Elektra. Tema lugu on üksikasjalikult käsitlenud Aischylos ja Seneca oma tragöödiates. Vt ka Trooja sõda.
Agatha, püha [aga:ta] 3. saj Sitsiilias elanud märter, kellel piinamise käigus olevat ära lõigatud rinnad. Seetõttu kujutatakse teda kunstis sageli vaagnaga, millel on kaks naiserinda. Pärast Agatha surma olevat Catania linnarahval vulkaanipurske ajal õnnestunud peatada laava vool Agatha loori abil. Agatha on ammede kaitsepühak, tema mälestuspäeva tähistatakse 5. veebruaril.
Aglaia [ag’laia] Üks kolmest graatsiast. Hesiodos (7. saj eKr) väidab ta olevat olnud Hephaistose abikaasa, ehkki hilisemad allikad nimetavad sepatöö jumala kaasana hoopis Aphroditet.
Agnes, püha 3. saj Rooma lapspühak. Pärimuse kohaselt pühendus kolmeteistkümneaastasena ristiusule ja keeldus abiellumast