Asarja palve, Kolme mehe kiituslaul, Manasse palve (viimased kuus on tuntud ka Taanieli raamatu lisana). Enamikust protestantlikest piiblitest on apokrüüfilised raamatud uuemal ajal välja jäetud, õigeusu kiriku vana testament aga sisaldab mitu Lääne piiblikaanonist juba 16. saj kadunud raamatut. Lisaks vana testamendi apokrüüfidele on leitud hulk uue testamendi sündmustega seotud käsikirjalisi evangeeliumeid ja apostlite kirju (nt Tooma ja Peetruse evangeeliumid, Nikodeemuse evangeelium e Pilatuse teod jt). → Küsitava autorlusega v algupäraga kirjandus.
Apollon (lad Apollo) [a’pollon] Tähtsamaid jumalaid kreeka ja rooma mütoloogias. Mõnikord nimetati teda ka Phoiboseks (’särav’) ja samastati päikesega. Apollon oli mõistuse, haiguste ravi (omas võimu katkutõve üle), vibulaskjate, luuletajate ja muusikute jumal. Tal olid ka ennustajavõimed ning tema kaitse all olid kõik ennustajad ja oraaklid, iseäranis Delfi oraakel. „Apollonlik“ vastandina „dionüüslikule“ tähendab selget, tasakaalukat, mõõdutundelist. Kunstis kujutatakse Apollonit noore mehe ideaaltüübina (nt nn Belvedere Apollon Vatikanis). Tema püha puu oli loorber. Vt ka Dionysos.
Apollonia, püha [apollo:nia] 3. saj elanud Aleksandria diakoniss, kes kristlastevaenu ajal keeldus linnast põgenemast ja legendi järgi lõhkus linna paganlikus templis üksnes ristimärki tehes põrmuks sealsed jumalakujud. Karistuseks olevat tal enne hukkamist tangidega hambad välja tõmmatud. Sel põhjusel on hambaarstid pidanud Apolloniat oma matrooniks. Tema mälestuspäev on 9. veebruar.
apostel [a’postel] Kreeka k sõnast apostolos (’saadik’). Tähendas algselt üht Jeesuse kaheteistkümnest väljavalitud jüngrist, kelle ülesandeks jäi õpetaja lahkumise järel tema õpetuse edasiandmine. Nimekirjas on olenevalt allikast erinevusi, aga kaksteist kõige enam nimetatut on Peetrus, Andreas, Sebedeuse pojad Jakoobus (vt Jakoobus Vanem, apostel) ja Johannes, Filippus, Bartolomeus, Matteus, Toomas, Alfeuse poeg Jakoobus (vt Jakoobus Noorem, apostel), Taddeus (Johannese ja Luuka evangeeliumides Jakoobuse poeg Juudas), Siimon Kaanast ja Juudas Iskariot. Johannese evangeelium (21, 2) lisab Naatanaeli, keda mõnikord on samastatud Bartolomeusega. Pettur Juudast asendas hiljem Matthias. Hilisemas kristluse ajaloos hakati nimetust kasutama ka kirikupeade ja veelgi hiljem väljapaistvamate misjonäride puhul. → Mingi liikumise v idee innukas eestvõitleja. Vt ka Paulus, apostel.
Arachne [a’rahne] Väike-Aasia maakonna Lüüdia osavaim kangur, kes kutsus Athena (Ovidiuse „Metamorfoosides“ Minerva) võistukudumisele. Oma hybrisest aetuna kudus Arachne oma kangasse jumalate armuseiklusi kujutavaid pilte. Vihaga rebis Athena kanga lõhki ja lõi Arachnet, kes end häbist ja alandusest üles poos. Oma tegu kahetsedes muutis jumalanna tüdruku ämblikuks, jättes talle seega alles tema kõige kallihinnalisema ande. Tänapäeva teaduslikus sõnavaras on tema nimest tuletatud ämblikulaadsete (arachnida) klassi nimetus.
Vaade Ararati mäele ja Ararati tasandikule Artašati linnast Armeenias.
Ararat Mägi Türgi idaosas Iraani ja Armeenia piiri lähedal, mille nõlval veeuputuse järel tulva alanedes olevat peatunud Noa laev (1 Mo 8, 4–5). Mõnikord nimetatud ka inimsoo teiseks hälliks.
Ares Kreeka sõjajumal, Zeusi ja Hera poeg, rooma Mars.
Arethusa vt Alpheus ja Arethusa
argonaudid Kreeka pärimuse järgi viiskümmend vaprat meresõitjat Argo-nimelisel laeval, kes Iasoni juhtimisel võtsid ette teekonna kuldvillaku (tiivulise jäära kuldsest villast aarde) tagasitoomiseks Kreekasse. Argonautide hulka kuulusid säärased suursugused kangelased nagu Herakles, Theseus, Orpheus, Kastor ja Polydeukes, Peleus, Admetos jt. Pärast pikki seiklusi jõudsid nad Kolchisesse, varastasid võlukunsti tundva Medeia abiga sealselt kuningalt kuldvillaku ja naasid mitme uue katsumuse järel koju. Lugu jutustavad väga mitmed antiikautorid ja see on üks mahukamaid muinaskreeka eepilistest süžeedest. Argonautide retk kujutab endast paljude rahvaste legendides esinevat arhetüüpilist „rännakut maailma otsa“.
Argos 1) Laevameister, kes ehitas argonautidele laeva nende reisiks kuldvillaku järele. 2) Sajasilmne koletis, kelle Hermes tappis ja kelle silmad Hera seejärel kinnitas paabulinnu sabale. 3) Odysseuse truu koer, kes tundis oma peremehe ära kakskümmend aastat kestnud lahusoleku järel.
Ariadne [ari’adne] Kreeta kuninga Minose tütar, kes pärimuse järgi andis Theseusele lõngakera, mille abil viimane pärast Minotaurose tapmist labürindist välja pääses. Tütarlaps saatis Theseust koduteel, aga viimane jättis ta maha Naxose saarele, kust Dionysos õnnetu neiu üles korjas ja endale naiseks võttis.
Ariel Heebrea nimi, mis tähendab ’Jumala lõvi’. Prohvet Jesaja kasutab seda Jeruusalemmast kõneldes (Js 19, 1–7); astronoomias tähistatakse selle nimega üht Uraani kaaslast. Keskaja ja renessansi kirjanduses korduvalt esinev vaimolevus v ingel (vt inglid). Shakespeare’i näidendis „Torm“ (1611) Prospero teenistuses olev õhuvaim, kes võib end omatahtsi nähtamatuks muuta, võlukunsti helge, „valgustatud“ pooluse kehastus vastandina Sycoraxile ja Calibanile.
arimaspid [ari’maspid] Müütiline ühesilmaline põhjarahvas muinaskreeka kirjanduses, kelle peamine tegevus on lakkamatu sõjapidamine kullasoont valvavate greifidega. F. Rabelais oma satiiris „Gargantua ja Pantagruel“ (1534) nimetab arimaspideks Põhja-Euroopa rahvaid, kes reformatsiooni tagajärjel on kaotanud oma usu-silma.
Aristeas [aris’teas] Poolmüütiline luuletaja muinaskreeka pärimuses, kelle kuju olevat ilmunud ja kadunud vaheldumisi umbes 400 aasta vältel ja kes olevat oma rännakutel külastanud kõiki tundmatuid maid ja rahvaid. Inimeseks olemise vaheaegadel olevat ta ringi liikunud hirvesokuna. Säilinud on katkendid Aristeasele omistatavast u 7. saj eKr pärinevast eeposest, mis jutustab kaugel põhjas elavast ühesilmalisest rahvast arimaspidest.
Arkaadia Mägine piirkond Kreekas Peloponnesoses, antiik- ja keskaja kirjanduses rahu, õnne ja harmoonilise, looduslähedase elu sümbol. Kasutatud ka Eedeni aia sünonüümina.
Arlecchino [arleki:no] Itaalia 16. saj rahvakomöödia põhitegelasi, Colombina armsam. Temast on välja arenenud pantomiimiteatri arlekiin, läbi elu tantsiv kuju, kelle põhitegevus on nurjata kolombiinisse armunud klouni sulitembud. Vt ka Pantalone, Pierrot, Hanswurst.
Artemise marmorkuju Ephesosest Türgis. 1. saj.
Artemis [arte:mis] Roomlaste poolt Dianaks nimetatud jumalanna, Zeusi ja Leto tütar, Apolloni kaksikõde, sündinud Deelose saarel. Sarnaselt Athena ja Hestiaga neitsilik jumalanna, kelle lemmikharrastus oli looduses uitamine ja vibuga küttimine. Artemis oli kõikide noorte olevuste, nii loomade kui ka inimeste, kaitsja. Päikesejumala õena samastati teda sageli kuujumalanna Selenega, hilisemates legendides ka allmaailma valitsejanna Hekatega. Naised, kelle surm oli kiire ja valutu, pidid tänama Artemise hõbenoolt. Tal on otsustav roll üsna mitme müütilise sündmuse puhul, nt Iphigeneia ohverdamises, Aktaioni ja Orioni surmas, Niobe laste hukkamises ning Phaidra ja Hippolytose loos.
Artur, kuningas (Artorius, Artus) Legendaarne, tõenäoliselt tegelikkuses eksisteerinud kuju, keda on esimest korda mainitud 7. saj pärinevas kroonikas „Historia Brittonum“ kui brittide vanemat v sõjapealikut, kes 5.–6. saj edukalt võitles Britanniasse tunginud anglosaksidega. Ohtrates 12.–15. saj loodud romaanides ja ballaadides kujutatakse Arturit vapra kuningana, kes võlur Merlini abiga pääseb noorukina troonile, kutsub Cameloti linnusesse kokku ümarlaua rüütlid ja peab koos nendega maha arvukalt lahinguid nii lihalike kui ka üleloomulike vaenlaste vastu. Tuntuimad Arturi nimega seotud legendidest on lugu püha Graali otsingutest, Arturist ja järvevaldjatarist ning Arturi surmast nõbu Mordredi käe läbi. Uusajal on Arturi temaatikat kasutanud nt Mark Twain.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив