Edasi. Sügis 2019. Edasi

ka huvitavad, aga maised olid huvita-vamad. Kooliajal huvitasid mind kõik loodusteadused ja eriti füüsika.

      Gagarini lend oli käegakatsutav progressi ilming. Ma usun, et tänapäeval saadavad teadlased samuti korda midagi, mis on sama tähtis või sama sümboolne, aga me ei pane seda tähele.

      Jah, see on õige eelkõige seetõttu, et toonane tehnoloogia oli igapäeva-elus suhteliselt tagasihoidlik. Teadus-likud edusammud olid kaugemal ja kõrgemal, igapäevaellu neist väga palju ei jõudnud. See tegi tehnoloo-gia tuleviku huvitavamaks. Ka ulme-romaanide koht oli suurem ja kindlas-ti optimistlikum kui tänapäeval.

      Kui võtame nõukogudeaegse vastanduse “füüsikud ja lüürikud”, siis arvan, et füüsikud lugesid ka luulet ja vastupidi. Kas tänapäeval kipume aga omaette olema?

      Võib-olla tänapäeval on tõesti vä-hem niisugust vastasseisu. Täna-päeval on neid leere rohkem kui kaks ja igaüks ajab oma asja. Tuleviku-vaimustus ja ulme olid inimestele ühtemoodi omased sõltumata hari-duslikust või sotsiaalsest taustast. Kuidagi tundus, et lähitulevikus tule-vad teistmoodi asjad, ja eks suur hulk neist on otsapidi ka kohale jõudnud. Samas on meie ettekujutuse ja tege-likkuse vahel üsna suured käärid:

      Tulevikuvaimustus ja ulme olid inimestele ühtemoodi omased sõltumata hariduslikust või sotsiaalsest taustast.

      11

      EDASI. Nr 2, sügis 2019

      ulmepildid realiseeruvad alati oluli-selt teistsugusena, kui võiks ette ar-vata.

      Miks siis tänapäeval, kui oleme ümbritsetud kõikvõimalikust tehnoloogiast, tunneme vähem huvi kasvõi meie nutitelefoni toimimise vastu?

      Tehnoloogia on sisuliselt raskesti hoomatav – enamik inimesi ei jaga ega peagi jagama sellest üldse midagi, olgu see nutitelefon või näiteks bio-tehnoloogilised võimalused.

      Kas see on raskesti hoomatav või me kardame?

      Need on omavahel seotud. Kartus tuleb muutuste kiirusest, kui me ei jõua nendega kohaneda. Muutuste kiirus on ka kasvanud. Veel 50 aastat tagasi oli muutuste tempo 10 aastat: ilmusid täiesti uue nägemusega autod ja telefon oli ikka telefon vähemasti 20 aastat. Nüüd on 10 aasta tagused tele-fonid täiesti aegunud ja tõenäoliselt ka autod on juba vananenud, kui mit-te tundmatuseni muutunud. Toona oli 10 aastat vana tehnoloogia kodune ja keegi ei kippunud seda välja vaheta-ma.

      Kas inimene on selle ajaga muutunud?

      Bioloogid ütlevad, et geneetilises mõttes kaugeltki mitte nii pal-ju, kui me arvame. Enamgi veel, me põhilised bioloogilised omadused ei ole ka saja aasta jooksul muutunud. See ongi üks pinge allikas – inime-ne kui bioloogiline olend muutub oluliselt aeglasemalt kui ühiskonna loodav keskkond ja tehnoloogia. Siit ka pinged ja hirmud: areng on nii kiire ja raskesti kontrollitav, et me ei tunne paljudel juhtudel ennast mugavalt. Mina vähemasti olen kor-duvalt saanud ehmatuse osaliseks, kui Google teatab mulle aastatetagus-test piltidest või tegudest. Või saadab

      reklaami, kust ma näen, et ta teab mi-nust rohkem, kui see mulle võib-olla meeldiks. Erinevad asjaolud sunni-vad mind mobiiltelefoni iga paari aasta tagant välja vahetama (kasvõi seepärast, et uued programmid enam ei tööta) ja ma pean kogu aeg uusi nip-pe õppima. Kui vana telefon on oma-seks saanud, on sellest raske loobuda ja uue äraõppimine on justkui kohus-tus ja koorem. Ka bio- või geenitehno-loogias on arenguid, mille suhtes ma olen natuke skeptiline. Erinevad või-malikud geneetilised manipulatsioo-nid, tehismõistusega seonduv – isegi teaduskogukonna liikmena küsin, et kus on see piir, millest üle ei tahaks astuda. Tõenäoliselt tehnoloogilise ja inimarengu vaheline pinge on üks tähtsamaid väljakutseid moodsas ühiskonnas, kui kliima temaatika kõrvale jätta.