üles näidanud, Narroki alistamisega eputanud ja kuningale peaaegu karjunud, et oled tagasi, poleks ta iial meid sellesse ruumi kutsunud.”
„Sina ei saa mind selle eest süüdistada. Tema tegude eest.” Aelin pigistas käed rusikasse, kui ta Chaoli vaatas – tõesti vaatas teda. Seda loogelist armi, mis Aelinile igavesti Chaoli tegusid meenutab. Tegusid, mida ta ei saanud andestada.
„Mille eest ma sind siis süüdistada saan?” nõudis Chaol, kui Aelin uuesti kiirete ja mõõdetud sammudega kõndima hakkas. „Millegi eest?”
Ta ei saanud seda tõsiselt mõelda. See polnud lihtsalt võimalik, et ta seda tõsiselt mõtleb. „Sa otsid asju, mille eest mind süüdistada? Äkki kuningriikide langemise eest? Maagia kaotuse eest?”
„Teise puhul,” pressis Chaol läbi hammaste, „tean ma vähemalt ühegi kahtluseta, et see pole sinu tegu.”
Aelin seisatas uuesti. „Mida sa ütlesid?”
Chaoli õlad tõmbusid pingesse. Rohkem polnudki Aelinil vaja näha teadmaks, et Chaol plaanis seda tema eest varjata. Mitte Celaena, oma kunagise sõbranna ja armukese, vaid Aelini – Terraseni kuninganna eest. Ohu eest. Mis iganes informatsioon see maagia kohta oli, Chaol ei plaaninud sellest talle rääkida.
„Mida sa täpsemalt maagia kohta teada said, Chaol?” küsis Aelin liiga vaikselt.
Chaol ei vastanud.
„Ütle mulle.”
Chaol raputas pead, tänavalampide vahe varjutas mehe nägu. „Ei. Pole lootustki. Mitte siis, kui oled nii ettearvamatu.”
Ettearvamatu. Ilmselt tänuväärne, et maagia oli siin tõesti allasurutud, sest muidu muudaks Aelin võib-olla tänavad nende ümber tuhaks ja näitaks Chaolile lihtsalt, kui väga ettearvatav ta on.
„Sa leidsid viisi selle vabastamiseks, eks. Sa tead, kuidas.”
Chaol ei üritanudki vastupidist teeselda. „Maagia vabastamine toob kaasa üksnes kaose – teeb asjad hullemaks. Võib-olla muudab nendel deemonitel maagia kasutajate leidmise ja nendest toitumise kergemaks.”
„Võid väga hästi neid sõnu kahetseda, kui kuuled ülejäänud osa sellest, mida mul öelda on,” sisistas Aelin sisimas raevutsedes ja möirates. Ta hoidis häält tasasena, et keegi lähedal olijatest ei kuuleks. „See võru, mida Dorian kannab. Las ma räägin sulle, mida see teeb, ja vaatame siis, kas sa keeldud ikka veel mulle rääkimast. Kas põlgad ära selle, mida olen neil viimastel kuudel teinud.” Iga sõnaga kadus Chaoli näost jumet. Väike nurjatu osa Aelinist mõnules selles. „Nad võtavad sihikule maagia kasutajaid, toituvad väest nende veres. Nad imevad elu välja neist, kes ei sobi valgideemoni vastuvõtmiseks. Või arvestades Riftholdi uut lemmikajaviidet, hukkavad lihtsalt hirmu tekitamiseks. Nad toituvad sellest – hirmust, viletsusest, ahastusest. See on neile nagu sõõm joovastavat veini. Väiksemad valgid võivad nende mustade sõrmuste kaudu sureliku keha üle võtta. Ja nende tsivilisatsioon – kogu neetud tsivilisatsioon, on lõhestatud hierarhiatest, nagu meie oma. Nende printsid ihkavad nii-nii väga meie maailma tulla. Niisiis kasutab kuningas võrusid. Mustast Wyrdi kivist võrusid.” Neiule tundus, et Chaol ei hinga enam. „Kaelavõrud on tugevamad ja suudavad aidata deemonitel inimkehades püsida, kuni nad õgivad seestpoolt nii teda kui ka tema väge. Narrokil oli üks selline sees. Ta anus lõpus, et ma tapaks ta. Miski muu seda ei teinud. Ma nägin koletisi, keda sa ei suuda ettegi kujutada. Nad ründasid üht sellist ja ei saanud hakkama. Ainult leek või pea maha raiumine teeb neile otsa peale. Niisiis näed sa minu andeid arvestades ja avastades, et lausa ihaldad minuga teavet jagada. Ma võin olla ainus, kes suudab Doriani vabastada või vähemalt halastada talle tema tapmise kaudu. Kui ta üldse enam seal sees on.” Viimased sõnad maitsesid sama jubedalt, kui need kõlasid.
Chaol raputas pead. Ühe korra. Teise korra. Aelin oleks võinud isegi kaasa tunda paanika, kurbuse ja ahastuse puhul mehe näol. „Ja sul ei tulnud isegi pähe meid hoiatada? Anda kellelegi meist teada kuninga kaelavõrudest?”
Aelini valdas tunne, nagu oleks talle pähe kallatud ämbritäis külma vett. Neiu pilgutas silmi. Ta oleks võinud neid hoiatada – võinud seda vähemalt proovida. Hiljem – selle peale mõtleb ta hiljem.
„Vahet pole, Chaol. Praegu on meil vaja Aedioni ja Doriani aidata.”
„Mingit meiet pole.” Chaol sõlmis Elena Silma kaela ümbert lahti ja viskas Aelinile. Lendav ehe küütles tänavavalguses. Aelin püüdis Elena Silma ühe käega kinni ja metall naha vastas hõõgus soojalt. Neiu ei vaadanud seda pikemalt ja libistas ehte taskusse. „Juba mõnda aega pole enam mingit meiet, Celaena…”
„See nimi on nüüd Aelin,” nähvas neiu nii valjusti, kui söandas. „Celaena Sardothieni pole enam.”
„Sa oled ikka seesama palgamõrvar, kes minema jalutas. Sa tulid tagasi ainult siis, kui see sulle endale kasulik oli.”
Raske oli rusikat Chaolile mitte vastu nina lennutada. Selle asemel tõmbas neiu taskust hõbedast ametüstsõrmuse, rabas Chaoli käe ja virutas selle mehe kinnastatud pihku. „Miks sa täna öösel Arobynn Hameliga kohtusid?”
„Kuidas…”
„Vahet pole. Ütle mulle põhjus.”
„Ma tahtsin kuninga tapmisel Arobynni abi.”
Aelin võpatas. „Segi oled või? Sa ütlesid talle seda?”
„Ei, aga ta aimas seda. Üritasin temaga kohtuda nüüdseks juba terve nädala vältel. Täna kutsus Arobynn mu kohale.”
„Sinust oli väga rumal sinna minna.” Aelin hakkas uuesti kõndima. Ühte kohta paigale jääda, olgu see nii mahajäetud kui tahes, polnud mõistlik.
Chaol astus tema kõrvale. „Ma ei näinud teisi palgamõrvareid oma teenuseid pakkumas.”
Aelin avas suu ja sulges selle siis. Neiu kägardas sõrmi ja ajas need siis ühekaupa sirgu. „Hind ei saa olema kullas või teenetes. Hind on viimane asi, mida sa ette näed. Tõenäoliselt nende surm või kannatused, kellest sina hoolid.”
„Sa arvad, et ma ei teadnud seda?”
„Nii et sa tahad, et Arobynn tapaks kuninga? Ja mis edasi? Paned Doriani troonile? Kui tal istub sees valgideemon?”
„Ma ei teadnud sellest kuni praeguseni, aga see ei muuda midagi.”
„See muudab ju kõike. Kui sa selle võru tal isegi kaelast ära saad, pole mingit garantiid, et valg pole Doriani sisse kanda kinnitanud. Sa võid ühe koletise teisega asendada.”
„Miks sa seda välja ei ütle, milleni iganes sa sihid, Aelin?” Chaol sisistas neiu nime nii, et ta vaevu kuulis seda.
„Kas sa suudad kuninga tappa? Kui asi jõuab selleni, kas sa tapaks oma kuninga?”
„Dorian on minu kuningas.”
Raske oli mitte võpatada. „Semantika.”
„Ta tappis Sorscha.”
„Too koletis tappis miljoneid enne Sorschat.” Võib-olla väljakutse, võib-olla järgmine küsimus.
Chaoli silmad pildusid tuld. „Ma pean minema. Kohtun tunni aja pärast Brulloga.”
„Ma tulen sinuga,” ütles Aelin ja heitis pilgu linna kirdekvartali kohal kõrguva klaaslossi poole. Võib-olla saab ta veidi rohkem aimu sellest, mida teab Doriani kohta relvameister. Ja kuidas tal võiks olla võimalik oma sõpra alistada. Tema veri muutus jäiseks. Aeglaseks.
„Ei, sa ei tule,” nähvas Chaol. Aelini pea vihises mehe poole. „Kui sina seal oled, pean mina liiga paljudele küsimustele vastama. Ma ei sea Doriani ohtu sinu uudishimu rahuldamiseks.”
Chaol jätkas otseteed, kuid Aelin keeras pingsa õlakehituse saatel ümber nurga. „Tee, mida tahad.”
Märgates Aelini suunda muutmas, Chaol seisatus. „Ja mida sina teha kavatsed?”