keeldud jagamast oma informatsiooni, kapten. Ja minust pole mõistlik enda oma tagasi hoida.” Ta hakkas mööda tänavat oma vana korteri poole sammuma.
„Mitte kapten,” poetas Chaol.
Aelin vaatas üle õla ja uuris meest uuesti. „Mis su mõõgast sai?”
Chaoli silmad olid õõnsad. „Kaotasin selle.”
Ahaa. „Nii et siis lord Chaol, mis?”
„Lihtsalt Chaol.”
Aelin haletses teda silmapilguks ja osa temast soovis seda lahkemalt, kaastundlikumalt öelda. „Pole mingit võimalust Doriani välja tuua. Pole võimalust teda päästa.”
„Põrgutki et pole.”
„Sa võiks parem teisi kandidaate kaaluda, keda troonile upitada…”
„Ära lõpeta seda lauset.” Chaoli suured silmad suisa põlesid ja hingamine muutus ebaühtlaseks.
Aelin oli öelnud piisavalt. Ta pööritas õlgu, ohjas oma ägedust. „Saan oma maagiaga teda aidata. Võin proovida leida viisi Doriani vabastamiseks.”
Ent siiski kõige tõenäolisemalt tema tapmiseks. Seda ta valjusti ei tunnista. Mitte enne, kui saab Doriani oma silmaga näha.
„Ja seejärel?” küsis Chaol. „Hoiad kogu Riftholdi pantvangis nii, nagu hoidsid Doranelle’i? Põletad maani maha igaühe, kes sinuga ei nõustu? Või tuhastad meie kuningriigi lihtsalt kiusu pärast? Ja mis saab teistest sinusugustest, kes tunnevad vajadust Adarlaniga arveid klaarida?” Mees mühatas kibedalt naerda. „Võib-olla on meil maagiata parem. Võib-olla ei muuda maagia asju surelike seas just kuigi õiglaseks.”
„Õiglaseks? On sinu arust ükski osa sellest õiglane?”
„Maagia muudab inimesed ohtlikuks.”
„Maagia on mäletatavasti praeguseks paar korda su elu päästnud.”
„Jah,” kähistas Chaol, „sinu ja Doriani abiga. Olen tänulik, olen küll. Aga mis teiesuguseid kontrolliks? Raud? Ei heiduta eriti, eks? Kui maagia on vaba, kes takistab siis taas koletistel välja tulemast? Kes sind takistaks?”
Jääst oda sööstis läbi Aelini südame.
Koletis.
See oli siis tõesti õudus ja jälestus, mida ta Chaoli näol sel päeval märkas, kui paljastas teises ilmas oma haldjakuju. Päeval, kui ta lõhestas maapinna ja kutsus Chaoli ja Välejala päästmiseks tulesamba alla. Jah, alati oli vaja sellist väge kontrollida, aga... Koletis.
Aelin tahtis, et Chaol oleks teda pigem löönud. „Nii et Dorianil võib olla maagiat. Tema väega suudad sa leppida ja ometi on minu vägi sinu jaoks rõvedus?”
„Dorian pole iial kedagi mõrvanud. Dorian ei lasknud tunnelis Archer Finnil sisikonda välja, ei piinanud ega tapnud Kalmu, ei lõiganud teda tükkideks. Dorian ei alustanud Endovieris tapatalguid, ei jätnud maha kümneid surnuid.”
Raske oli seda vana, tuttavat jääst ja terasest seina üles tõsta. Kõik selle taga murenes ja vappus. „Olen selles osas endaga rahu sõlminud.” Neiu imes alahuult ja hoidis meeletult tagasi kihku relvade järele haarata, nagu ta oleks seda kord vahest teinud. Nagu ta ikka veel kibeles tegema. „Peatun oma kunagises korteris, kui otsustad pea tagumikust välja tõmmata. Head ööd.”
Ta ei andnud Chaolile võimalust vastata ja marssis mööda tänavat minema.
Chaol seisis kipaka maja väikeses magamistoas. See hoone oli tema rühma peakorteriks olnud viimasel kolmel nädalal. Mees põrnitses töölaual kaarte, plaane ja märkuseid palee, valvurite vahetuste ning Doriani kommete kohta. Brullol polnud nende äsjasel kohtumisel midagi uut pakkuda – ainult sünge kinnitus, et Chaol talitas kuninga teenistusest lahkudes õigesti. Vanamees kutsus teda jonnakalt ikka veel kapteniks, ehkki Chaol selle vastu tulihingeliselt protestis.
Brullo oli see, kes Chaoli üles otsis ja pakkus, et on tema silmapaar lossi sees. See juhtus vähem kui kolm päeva pärast Chaoli lahkumist. Põgenemist, ütles Aelin. Neiu teadis täpselt, mis sõna kasutada.
Kuninganna – raevutsev, tuline ja vahest rohkemgi kui veidike julm – oli see, kes Chaoli täna üles leidis. Chaol nägi seda samal hetkel, kui valgi pimedusest välja tuikus ja avastas Aelini Nesryni kõrval kiskjaliku liikumatusega seismas. Ehkki teda kattis mustus ja veri, näis Aelini nägu päevitunud ja jumekas – teistsugune. Vanem, justkui oleks temast kiirguv liikumatus ja vägi lihvinud mitte üksnes hinge, vaid ka lausa tema kuju. Ja kui ta silmas Aelini paljast sõrme...
Chaol võttis taskusse pistetud sõrmuse välja ja heitis pilgu süütamata koldele. Kulub vaid mõni minut, et tuli alla teha ja sõrmus sinna visata.
Ta keeras ehet näppude vahel. Tuhm hõbe ja lugematutest kriimudest rikutud.
Ei, Celaena Sardothieni polnud kohe kindlasti enam. See neiu, keda ta kunagi armastas... Võib-olla uppus ta otsatus ja armutus meres siinse paiga ning Wendlyni vahel. Võib-olla suri valgiprintside käes. Või oli siis Chaol olnud kogu selle aja jooksul üks suur narr, kes vaatas pealt naise võetud elusid ja valatud verd. Tülgastust tundmata.
Tänagi lasus Celaena peal veri – neiu oli tapnud palju mehi enne Chaoliga kohtumist. Ta ei vaevunud seda isegi maha pesema, ei paistnud isegi märkavat, et kandis kõikjal vaenlaste verd.
Terve linna – Celaena ümbritses terve linna leekidega ja pani ühe haldjakuninganna värisema. Mitte kellelgi poleks tohtinud jaguda sellist väge. Kui neiu suutis süüdata kogu linna kättemaksuks selle eest, et üks haldjakuninganna tema sõpra piitsutas... Mida teeks ta siis impeeriumiga, mis orjastas ja mõrvas tema rahvast?
Chaol ei kavatsenud talle öelda, kuidas maagiat vabastada – mitte enne, kui teab kindlalt, et Aelin ei muuda Riftholdi tuhaks tuules.
Tema uksele kostis koputus – kaks tõhusat takti. „Sa peaks vahetuses olema, Nesryn,” lausus Chaol tervituseks.
Too lipsas sujuvalt sisse nagu kass. Nende kolme tutvusaasta jooksul saatis Nesrynit alati see vaikne ja nõtke liikumisviis. Aasta tagasi, olles Lithaeni reetmise tõttu veidi purustatud ja hoolimatu, paelus see Chaoli piisavalt, et terve suvi Nesryniga voodit jagada.
„Minu ülem on purjus. Tema räpane käsi on tema süles aeleva uue kõrtsineiu särgi all. Ta ei märka mu puudumist veel mõnda aega.” Nesryni tumedates silmades kiiskas teatav kerge lõbusus. Samasugune lõbusus püsis seal eelmisel aastal iga kord, kui nad võõrastemajades või kõrtside kohal olevates tubades või vahel isegi mõne kõrvaltänava seina najal kohtusid.
Chaol vajas tähelepanu kõrvale juhtimist ja vabanemist – pärast seda, kui Lithaen ta Roland Havilliardi võlude tõttu maha jättis. Nesryn oli pealtnäha lihtsalt igavlenud. Naine ei otsinud Chaoli iialgi üles, ei küsinud iialgi, millal teda uuesti näeb – niisiis algatas nende kohtumisi alati Chaol. Paar kuud hiljem ei tundnud ta end kuigi halvasti, kui Endovieri läks ja Nesryniga enam ei kohtunud. Ta ei rääkinud sellest iial Dorianile – ega Aelinile. Ja kui ta kolm nädalat tagasi Nesryniga ühel mässajate kogunemisel uuesti kohtus, ei paistnud naine tema vastu vimma kandvat.
„Sa näed välja nagu mees, kellele on keradesse virutatud,” sõnas Nesryn viimaks.
Chaol viskas vihase pilgu. Ja kuna ta tõesti end niiviisi tundis. Kuna ta võib-olla tundis taas end pisut purustatuna ja hoolimatuna, rääkis ta Nesrynile juhtunust. Kellega see juhtus.
Aga ta usaldas siiski Nesrynit. Nende kolme nädala jooksul, kui nad koos võitlesid, salaplaane sepitsesid ja ellu jäid, polnud mehel muud valikut kui usaldada. Ren usaldas Nesrynit. Ent Chaol ei rääkinud Renile enne viimase lahkumist ikka veel Celaena tegelikust olemusest. Võib-olla oleks pidanud seda tegema. Kui Ren oleks teadnud, et Celaena sellisena tagasi tuleb ja niiviisi käitub, oleks Ren ilmselt pidanud ka kuulma, kelle nimel oma eluga riskis. Eks vist Nesryn vääris samuti tõde.
Nesryn kallutas pea viltu, tema juuksed läikisid musta siidina. „Kuninga kangelane