kepikesed. Sirged ja siledad nagu poleeritud puuoksad, aga särasid nagu puhas hõbe. Martin aimas, mis need on: võlukepikesed.
Ta andis kepikesed Torkel Eggile: „Kaitse neid.“
Siis noogutas Gabrielile. „Ratsutame siis sinna. Astume vaenlasele vastu.“
Kui sõjasalk Grinda mäe juurde jõudis, katsid täiskuud pilved. Juba koitis, aga kuuskede vahel valitses ikka pimedus.
Hobused lasi Martin siduda nõkku mäe kõrval. Nad kustutasid ka tõrvikud. Martin tõmbas varjuks keebi üle pea.
Hobuste juurde jäi vaid üks sõdur.
„Valva siin,“ sõnas Martin Torkelile. „Kaitse hobuseid ja hõbekepikesi.“
Martin, Gabriel ja Corl läksid ees, sõdurid järel.
Salakuulaja sirutas käe:
„Seal.“
Ees laius Orsast jooksev hobutee. Selle ääres paistis hämaruses kolm musta nelinurka.
Majad.
Elumaja luugid olid suletud. Kõik oli vaikne. See võis tähendada, et perekond magab rahulikult oma soojades voodites. Või siis on talu katku järel maha jäetud.
Kuid tõde oli veelgi kohutavam.
Esimene laip hakkas silma siis, kui salk oli jõudnud üle tee.
Vanem mees, võib-olla vanaisa. Ta lamas tee kõrval, silmad taeva poole lahti. Tema silmad olid valged, kuid veri riietel süsimust.
Mehe kael oli puruks rebitud. Öösärk rinna pealt ribadeks. Võib-olla oli ta ärganud pimedusest kostnud tundmatu hääle peale. Ta oli ehk välja läinud, et vaadata, mis see on.
Mehed olid vait. Martin suunas salga kiiresti kuuskede vahele.
Kõik olid mõõga tupest välja tõmmanud.
„Me vajame teravat silma,“ sosistas Martin salakuulajatele.
Gabriel noogutas ning viipas Corli poole.
Väike haldjas lendas öhe nagu suur must herilane. Ta keeras hooga ümber maja nurga. Siis teisele korrusele.
Teise korruse ühe akna luugid olid valla. Corl lendas aknast sisse ja vihin katkes.
Haldjas oli jõudnud majja.
Martin hoidis hinge kinni, mõõk ootel.
Siis aknaluugid värisesid ja kostis jälle tiivavihinat.
Neli hingetõmmet hiljem maandus haldjas Gabrieli õlal. Corl hakkas kõnelema märkide keeles.
Gabriel noogutas. Siis vaatas Martini poole.
„Me jäime hiljaks.“
„Mis juhtus?“ küsis Martin. „Mis seal sees on?“
„Ülemisel korrusel ripuvad laibad,“ vastas Gabriel vaikselt. „Viis last, isa ja ema. Siin talus elas terve perekond …, enne kui tulid viitrid.“
Martin hoidis hinge kinni. Nad peavad ründama nüüd kohe, ja rünnakut juhib tema.
Ta jagas salga sosinal osadeks.
„Teie lähete maja taha, teie maja ette … Ja teie kolm tulete minuga küüni.“
Seal oli kuiv hein. Sõdurid jagunesid vaikselt elumaja ümber, Martin aga süütas tõrvikud. Ta jagas need meestele ja kükitas palkseina äärde.
Endiselt valitses vaikus. Martin tõstis käe. Ning langetas.
Tõrvikud torgati heina sisse, lahvatas leek.
Martin ja mehed taganesid. Leegid jõudsid teise korruseni.
„Vaenlasel on praegu kõht täis,“ sosistas Martin. „Viitrid sõid täna õhtul kõvasti ja magavad sügavalt … Aga nüüd ajame nad üles.“
Leegid kasvasid kõrgemaks. Need lõõmasid ja praksusid katuse all.
Martin vaatas ringi. Gabrieli ei olnud näha. Ta oli jälle minema hiilinud. Salk aga oli valmis, mõõgad ja vibud võitlusasendis.
Martin hakkas rünnakukäsku andma, kui aimas selja taga liikumist.
Üks oks rapsatas. Kuused õõtsusid. Tuult ei olnud. Miski oli valesti. Martin kahtles, kuid lõpuks tõstis mõõga.
„Läks!“ hüüdis ta.
Korraga lõikusid öösse karjed. Maja uks ja aknad paiskusid lahti, leekidest lendasid välja olendid. Mustad varjud sõdurite suunas.
„Laske!“ kisendas Martin.
Lendu läks üheksa noolt, kõik tabasid pehmet sihtmärki. Olendid kisendasid ja paiskusid tagasi.
Saabus vaikus, kõrvu hakkas vaid üks heli: sosin. Sõdurite taga kuuskede vahel.
Martin keeras ringi, mõõk käes.
„Nad on seal peidus! Varitsevad!“
Sajad kuuseoksad liikusid. Tule valgel helkisid teravad hambad.
Vaenlane ründas igast kandist.
„Tagasi!“ hüüdis Martin ja tõmbas keebi ümber. „Põgenege kõik!“
Enne kui pimedus ta endasse mähkis, kuulis ta veel kahte heli: hobuste hirnumist ja Torkeli vibunööri vingatust. Üks nool teise järel kihutas pimedusse.
Elu pärast musta surma
Ärkamine
Ristin laitiib ärkab kiviasemel näljasena.
Süüa? Tal on vaja süüa.
Maaraviitreid ümbritseb pimedus, aga külje all on sammal. Kui tüdruk uinus, oli see paks ja värske. Nüüd on õhuke ja kuiv.
Ta lamab Kõrgkambris oma voodis. Viitrite kindluse ülemisel korrusel Salajaki kalju tipus.
Mitu kuud ta on maganud? Ei tea.
Liikmed on jäigad ja tal on külm. Nahkrüü on kõva ja kuiv. Tiivad teevad haiget ja kangesti tahaks süüa. Mahlakat rooga.
Ristin kergitab pead ning kraaksatab pimedusse laulva küsimuse:
„On keegi siin? On keegi ärkvel?“
Laul kajab seintel ja kustub. Vastust ei tule.
Talveunne suikudes oli Ristini kõht täis. Nälg hiilis ligi une ajal läbi talve paksu lumevaiba. Kõht on aina tühjem.
Mis aastaaeg see väljas võiks olla? Ikka veel külm talv? Või hele kevad? Ta ei tea. Aga tüdruku tumedad juuksed on paksud. Ja küüned kaks korda pikemad kui magama jäädes.
Ta tõuseb istuli. Aeglaselt, et mitte vigastada oma kõhnu käsi ega jalgu. Või marrastada tiibu.
Aknaid torni kaarjates seintes varjavad rasked luugid. Nende ümbert aga immitseb sisse heledat valgust. Päikesejumalanna on ärganud ja hõljub kõrgel taevas. Niisiis on praegu kevad. See saabub Salajakki alati kiiresti ja hoiatamata.
Talvel magavad viitrid turvaliselt oma kaljukindluses. All orus laiub paks lumi, kindlust ümbritsev müür on kaetud jääga ja laviinioht hoiab inimesed eemal.
Varakevadel ärkavad enne teisi sada sõdalast, kes siirduvad lõunasse. Nad peavad hankima esmase toidu. Värsket saaki tervele kindlusele. Kui nad tagasi on, siis äratatakse kuningapere ja päikesejumalanna ning kevade saabumise auks korraldatakse pidu.
Kas sada sõdalast on teele läinud? Kas nad on tagasi? Ristin lingutab oma teravaid kõrvu, et paremini kuulda. Ta kuuleb sama hästi kui enne uinumist.