kivivoodid. Igas pikutab üks olend. Viitrite kuninglikust kaitsesalgast on tema siis ärkvel esimesena.
Ristin hakkab vaikselt laulma, et häält elustada. Et tugevamaks saada.
Keha on hell. Tiivad olid magades seljal koos, nüüd sirutab ta nad välja. Tasa ja ettevaatlikult.
Tiivad kahisevad lae poole sirutudes.
Pimedusest kostab aga teine hääl: vaikne vastulaul kõrvalvoodist.
Ristini käsivart riivab kõhn küünistega käsi.
„Sõber? Kas tunned end pärast und hästi?“
See on Cari. Nad magavad alati kõrvuti.
Ristin paneb oma käe sõbranna käele ja laulab kaasa. Maaraviitrid oskavad rääkida, aga eelistavad laulda. Kõneledes nad nagu kiljuksid ja kraaksuksid, laulmine on teine asi.
Ristin paneb tiivad aeglaselt kokku. Ta pöördub Cari poole:
„Kas need sada on läinud?“
Cari noogutab. „Ma kuulsin, kuidas nad läksid.“
„Siis hoiame nende tulekul silma peal.“
Viitrite sada sõdalast peavad naasma toiduga. Korvide viisi värske toiduga.
Hullumeelne põllu peal
„Mõrtsukas! onu on mõrtsukas!“
Poisi hüüded kajavad läbi Vaevaoru Ussioosi nõlvadeni välja.
Selle peale tõusevad kanad lendu ja hobune nimega Roskil ei söö enam heina.
„Tasa, sina putukas!“ lõugab keegi teine. „Mina ei ole kedagi tapnud, sina oleksid esimene!“
Jöran Egg ronib oosi tippu, aga võpatab kisa peale.
„Sina tapsid isa!“ hüüab Niklis.
Jöran vaatab oru poole. Vastuseks kisendatakse:
„Niklis, ma keeran sul kaela kahekorra! Sa läksid mu veini vastu!“
Kisendaja pole mitte troll, vaid poiste ema vend, onu Stein, kes tülitseb Jörani venna Niklisega.
Need kaks vihkavad teineteist, on alati vihanud. Sellest ajast peale, kui Stein sõdurina Axvalli kindluse piiramiselt naasis, aga vendade isa mitte.
„Mõrtsukas!“ hüüab Niklis jälle. „Sa lõid talle kirve selga! Ja võtsid tema raha!“
Jöran näeb, kuidas suur ja lai ja higine onu Stein põllule astub. Ühes käes kruus võililleveini. Teises kirves.
Stein. Vendade pidev piin.
„Niklis!“ lõugab Stein. „Nüüd ma raiun su pooleks, sa könn!“
Jöran on koos vendadega kogu päeva põldu äestanud ja siis ronis oosile. Sealt vaatab ta, millal tuleb Torkel. Jöran tahab jõuda nii kõrgele kui võimalik, et näeks alla orgu, kui vanim vend põhja poolt läheneb.
Nüüd on Torkelit vaja. Tema hoidis Steini ohjes, siis aga väsis ja läks hoopis seikluste jahile. Nüüd ei peata Steini enam keegi. Seal ta trambib, hull ja maani täis.
„Sina saatana sigidik! Sina kuradiniru!“
Kui Stein on täis, siis tahab ta alati kellegi ära tappa; siis keerab ta kanadel kaelu kahekorra, loobib linde kividega, raiub jäneseid. Nüüd ajab taga õepoega.
„Niklis, ma löön su maha!“ Stein vehib kirvega põllu poole. „Siiasamasse!“
Äkki komistab ta mullavalli otsa. Äärepealt pillab kruusi maha, aga kisendab sellegipoolest:
„Ma raiun su surnuks, va vinnipunn!”
Niklis seisab keset põldu. Vend on perekond Eggi omatehtud köiega – parimaga kogu maakonnas – veel äkke küljes kinni. Ta vastab:
„Seda sa ei suuda, onukene! Joodikud ei suuda midagi raiuda!“
„Lõuad!“ ulub Stein. „Ma raiun su tükkideks!“
Siis kostab üle põllu teine hääl:
„Rahune maha, onu! Rahu!“
See on Samuel, Jörani ja Niklise vanem vend. Ta seisab Niklise ja Steini vahel. Samuel saab varsti kaheksateist ja lükkab äket, kuid on liiga habras, et onule vastu astuda.
„Ära räägi isa mõrtsukaga!“ hüüab Niklis.
Jöran liigub tasakesi, ta ei taha, et teised teda näeksid. Ta ronib edasi Kuningakivi tipu poole.
Isa ta ei mäleta, ta oli liiga väike, kui isa ja Stein sõtta läksid.
Kui onu Stein on mõrtsukas, siis võib-olla on ta oma karistuse kätte saanud, mõtleb Jöran. Steini enda kolm last võttis must surm ja kolm aastat tagasi kustus köhahaiguse kätte tema naine. Steini ainus rõõm on korjata võililli ja teha neist veini.
Kui võililled õitsema hakkavad, paneb ta õied päikese kätte likku käärima. Siis täidab ühe kruusi teise järel selle joogiga ja igatseb oma peret. Joob ja pomiseb. Siis hakkab karjuma. Nagu praegu.
„Nüüd sina, Niklas!“ lõugab ta. „Sina piibuork!“
Jöran kiirendab sammu. Ta on nüüd Ussioosi seljal.
Argpüks, sõimab ta ennast mõttes. Aga ta on vaid neliteist – temast ei ole võitluses asja. Hullu Steini vastu ei suuda ta midagi enamat kui end varju hoida. Ja ronida.
Oosi seljalt näeb ta põhja poole. Aga seal on vaid mets, Torkelit ei paista.
Vend Torkel on ära olnud sügisest peale. Ta läks õnne otsima põhja poole, kus kaevandatakse rauda ja hõbedat.
Torkel oli siis üheksateist ja Steiniga üsna ühte mõõtu. Aga ka tema väsis sellest joodikukaltsust.
„Närune lutikas!“ hüüab onu Stein. „Koerapask!“
Jöran vaatab uuesti alla.
Steinil on endiselt käes nii kruus kui ka kirves. Mõlemad tõstetud taeva poole.
Jöran ei pööra pilku.
Kumma relva Stein valib?
Äkke küljes kinni
„Pea lõuad, mõrtsukas!“ karjub Niklis Steinile.
Niklis ei saa põgeneda. Ta on äkke külge kinni seotud. Viikingiköitega, samasugustega, millega seoti kokku ka pikklaevu. Köied keerutasid Stein ja vennad.
Siis kostab Samueli hääl:
„Rahu nüüd, onu! Räägime natuke!“
Niklis teab, et Samuel tahab käituda rüütlite moodi. Kolme aasta eest ratsutas Vaevaorust läbi üks rüütel, keda saatsid sõdurid, kannupoisid ja koerad. Rüütel kandis punaseid rõivaid ja tema kilbil oli must hunt. Sellest ajast peale on Samuel tahtnud rüütliks saada, kuigi ainuüksi sõjahobune maksab juba vähemalt nelikümmend marka.
Stein ei peatu, aga Niklis naeratab ikka. Võib-olla sureb ta varsti. Nagu isa. Tema tapeti Axvalli kindluse all, aga küllap ta nüüd pidutseb Valhalla surnuteriigi viikingitega.
„Tattnina!“ hüüab Stein.
„Sopajoodik!“ vastab Niklis.
Niklise veri keeb – tema soontes voolab kuum viikingiveri, mille tüli üles kütab.
Ta hoiab äket, aga tahaks mõõka. Viikingimõõka, et end põllutööriista küljest lahti lõigata ja siis Steini pea pooleks raiuda.
Aga tal pole relva, isegi mitte nuga.
Samuelil ka mitte. Vend kaitseb Niklist oma kehaga, aga Stein tuleb aina edasi.
„Mine eest, vasikas!“
Samuel