Роберт Ладлэм

Ambleri kustutamine


Скачать книгу

      Robert Ludlum

       Ambleri kustutamine

      Originaali tiitel:

      Robert Ludlum

      The Ambler Warning

      St. Martin’s Press 175 Fifth Avenue, New York

      Copyright © 2005 by Myn Pyn LLC

      Toimetanud Lea Arme

      Kujundanud Siiri Timmerman

      Tõlge eesti keelde © Heija-Liis Ristikivi ja Tänapäev, 2020

      ISBN 978-9949-85-708-1

      e-ISBN 9789949857227

      www.tnp.ee

      Trükitud AS Pakett trükikojas

       Nähtamatu side on nähtavast tugevam.

       Herakleitos, 500 e.m.a

      ESIMENE OSA

      1. peatükk

      Hoone oli oma keskpärasuses otsekui nähtamatu. See võinuks olla suur munitsipaalkool või maksuameti maakondlik büroo. Neljakandiline punastest tellistest hoone – neli korrust ümber siseõue – nägi välja nagu lugematud teised 1950-ndate ja 60-ndate ehitised. Juhuslik möödakäija ei oleks selle poole kahte korda vaadanud.

      Ent siinkandis ei olnud ühtki juhuslikku möödakäijat. Mitte siin, sellel luidetele tekkinud saarel, 10 kilomeetri kaugusel Virginia rannikust. Ametlikult kuulus saar Ameerika Riiklikku Looduskaitsealade Süsteemi ja kõik, kes selle kohta uurima hakkasid, said teada, et saare äärmiselt hapra ökosüsteemi tõttu külastajaid sinna ei lubata. Osa saare tuulealusest küljest oligi tõepoolest kalakotkaste ja kosklate elupaik, nii röövlinde kui nende saaki ohustas kõigist kõige kardetavam kiskja – inimene. Saare keskosas laius aga kuus hektarit eeskujulikku muru ja hoolikalt tasandatud nõlvasid, mille keskel asuski ilmetu hoone.

      Laevadel, mis Parrishi saarel kolm korda päevas peatusid, olid RLS märgistused ja eemalt ei saanudki eriti aru, et inimesed, keda nendega saarele toodi, ei näinud kaugeltki pargivalvurite moodi välja. Kui mõni hättasattunud kalapaat saarel randuda üritas, takistasid seda sõbraliku naeratuse ja külma kalgi pilguga kaitsevärvi riietes mehed. Keegi ei pääsenud kunagi piisavalt lähedale, et näha nelja valvetorni või elektrivoolu all olevat aeda, mis ümbritses saare keskset ala.

      Nii tähelepandamatu, kui see väljast ka polnud, sisaldas Parrishi saare psühhiaatriakeskus suuremat metsikust kui miski muu, mis seda ümbritses – sellist, mida leidub vaid inimmõistuses. Valitsuses olid sellest asutusest teadlikud vaid vähesed. Ellu oli selle kutsunud lihtne loogika: psühhiaatriahaigla patsientidele, kes omavad äärmiselt salastatud teavet. Kui jutt käib niisuguste nõdrameelsete ravimisest, kelle pead on täis riiklikke saladusi, on selleks tarvis turvalist keskkonda. Parrishi saarel oli potentsiaalseid turvariske võimalik ettevaatlikult juhtida. Kõigi töötajate taust oli põhjalikult kontrollitud, neile olid antud kõrge taseme juurdepääsuload ning lisaks aitasid turvariske maandada veel ka ööpäevaringsed audio- ja videovalvesüsteemid. Pealekauba roteerus haigla meditsiiniline personal iga kolme kuu tagant, et vähendada sobimatute suhete väljaarenemise võimalust. Turvaprotokollid nägid ette isegi seda, et patsientidest ei räägitud kunagi nimesid kasutades, vaid ainult neile antud numbrites.

      Mõnikord harva tuli ette patsiente, keda peeti eriti ohtlikeks kas nende vaimuhaiguse olemuse tõttu või sellepärast, et nad teadsid midagi eriti salajast. Hoolealune, kes oli hinnatud kõrge riskiga patsiendiks, eraldati teistest ning majutati lukustatud üksikpalatisse. Läänetiiva neljandal korrusel oli üks selline patsient, nr 5312.

      Töötaja, kes oli äsja osakonda 4W teenindama roteerunud ja kohtus patsiendiga nr 5312 esimest korda, sai kindel olla ainult selles, mida oma silmaga nägi: et mees on 183 cm pikk, arvatavasti umbes 40-aastane, tema lühikeseks pöetud juuksed on pruunid, silmad eresinised. Kui nende pilgud kohtuksid, pööraks töötaja esimesena pilgu ära – patsiendi vaade oli mõnikord lausa pelutav, peaaegu füüsiliselt läbitungiv. Kogu tema ülejäänud profiil asus psühhiaatriliste andmete kaustas. Mis puutub metsikusse tema sees, siis seda võis ainult oletada. Kusagil osakonnas 4W olid plahvatused ja veresaun ja karjed, aga need olid hääletud, suletud patsiendi rahututesse unenägudesse, mis muutusid aina elavamaks, mida enam uni taanduma hakkas. Need hetked enne ärkamist – kui vaataja on teadlik ainult sellest, mida ta vaatab, ja kõik, mida ta teab, on see, mida ta näeb – olid täis pildiseeriaid, mis väändusid nagu ülekuumenenud projektorilambi ees peatunud filmilint.

      Poliitiline koosolek kuumal ja niiskel päeval Taiwanis – tuhanded suurele väljakule kogunenud kodanikud, keda jahutamas vaid väga harv tuuleiil. Valitsusse pürgiv kandidaat, kelle lause lõikas pooleks plahvatus – väike, kontrollitud, surmav. Hetk varem oli ta kõnelenud – sõnaosavalt, väljendusrikkalt. Nüüd kössitas ta puust laval iseenda vereloigus. Ta tõstis pea, lastes pilgu viimast korda üle rahvamassi ja peatus ühel rahvahulgas seisjal: chang bizi’l – lääne inimesel. Ainukesel inimesel, kes ei karjunud, nutnud, põgenenud. Ainukesel, kes ei paistnud üllatunud, sest lõppude lõpuks imetles ta ju omaenese kätetööd. Kandidaat suri, silmitsedes meest, kes oli tulnud teiselt poolt maakera teda tapma. Siis see kujutis moondus, väreles, põles pimestavvalgeks.

      Kauge helin nähtamatust kõlarist, minoorne kolmkõla – ja Hal Ambler avas uniselt kokkukleepunud silmalaud.

      Kas hommik oli päriselt käes? Oma akendeta toas ei olnud tal mitte kuidagi võimalik seda teada. Aga tema hommik oli käes. Lakke uputatud lampidest kiirgav pehme fluorestsentsvalgus muutus poole tunni jooksul vähehaaval aina eredamaks – tehnoloogiline koidik, mille tegi erksamaks teda ümbritsev valge ruum. Vähemasti kunstlik päev oli küll algamas. Ambleri tuba oli 2,7 korda 3,7 meetrit, põrandat kattis valge vinüülparkett, seinu valge PVC-vaht – tihe kummilaadne materjal, mis katsudes pisut vetrus, umbes nagu maadlusmatt. Üsna pea liugleb hermeetiline uks hüdraulika ohke saatel lahti. Ta teadis neid üksikasju – ja sadu sarnaseid. Need kuulusid kõrge turvariskiga asutuses elamise juurde, kui seda ikka sai eluks nimetada. Tal oli süngeid selgusperioode, fuuga-laadses seisundis veedetud ajavahemikke. Mingisugune valdav tunne, et teda on röövitud – mitte ainult tema keha, vaid ka hing.

      Peaaegu kakskümmend aastat kestnud salaagendikarjääri jooksul oli Amblerit aeg-ajalt vangi võetud – seda oli juhtunud Tšetšeenias ja Alžeerias – ning määratud mingiteks perioodideks üksikvangistusse. Ta teadis, et olukord ei ole soodne sügavateks mõteteks, eneseanalüüsiks või filosoofilisteks otsinguteks. Pigem täitus pea killukestega reklaamkõllidest, vaid osaliselt meenuvate sõnadega poplauludest ja terava teadlikkusega väikestest kehalistest ebamugavustest. See kõik keerles, nihkus ja jõudis harva välja kuhugi huvitavasse kohta, jäädes pigem lõpliku eraldatuse kummalise agoonia lõksu. Need, kes teda agendieluks koolitasid, olid üritanud teda sellisteks juhtumiteks ette valmistada. Väljakutse seisneb selles, olid nad olnud veendunud, et su aju ei hakkaks iseennast ründama, nagu magu hakkab nälja korral iseennast seedima.

      Ent Parrishi saarel ei olnud ta vaenlaste käes. Teda hoidis vangis tema enda valitsus – valitsus, kelle teenistuses oli möödunud kogu tema karjäär.

      Ja ta ei teadnud, miks.

      Miks keegi võiks selle maja hoolealuste hulka sattuda, ei olnud tema jaoks saladus. USA luure Konsulaaroperatsioonide-nimelise haru liikmena oli ta Parrishi saarel asuvast haiglast kuulnud. Ambler mõistis sedagi, milleks niisugune asutus vajalik oli. Me kõik oleme vastuvõtlikud inimmõistust tabada võivatele nõrkustele, sealhulgas ka need, kelle valduses on hästivalvatud saladusi. Lubada suvalisel psühhiaatril niisuguse patsiendiga tegeleda olnuks ohtlik. See õppetund oli tulnud raskesti – läbi kogemuse. Külma sõja ajal oli avastatud, et Berliinis sündinud psühhoanalüütik, kes tegutses Washingtoni lähistel Alexandrias ja kelle klientide hulgas oli mitu USA tippametnikku, oli Ida-Saksamaa kurikuulsa Ministerium für Staatssicherheiti käepikendus.

      Ent miski ei selgitanud, miks Hal Ambler ennast