neile, kelle ülemus ta ise oli.
Ambler manas ette rõõmsa naeratuse, keerates end pisikese, kiilaka, kodujuustuse jumega mehe poole, kelle silmad paistsid käivat siia-sinna nagu valvekaamera.
„Rahune maha, mees,“ ütles Ambler. „Ma vannun, et ei teinud suitsu.“
„See on mingi nali sul siin või?“ Ülemus astus tema juurde. Ta heitis pilgu Ambleri särgile kinnitatud töötõendile. „Kuidas sul hispaania keelega lood on? Sest ma võin lasta sind haljastustöödele saata, sa …“ Äkitselt ta vakatas, olles taibanud, et töötõendil olev nägu ei ole sama, mis tema ees seisval mehel. „Oh sa raisk,“ ahmis ta õhku.
Siis astus ta umbes kuus meetrit tahapoole ja võttis vöölt mingi seadme. See oli raadisaatja, mis aktiveerib elektrišokivöö.
Ei! Amber ei saanud lasta sel juhtuda. Kui vöö aktiveeritakse, paiskab valu tõusulaine ta pikali ning ta jääb põrandale tõmblema. Kõik plaanid lähevad vett vedama. Ta sureb siin majas. Nimetu vang, ettur jõudude käes, mida ta kunagi mõistma ei hakka. Nagu iseenesest sirutusid Ambleri käed tagataskusse laiaksastutud purgi järele – alateadvus tegutses sekundi murdosa jagu kiiremini kui teadlik mõte.
Šokivööd oli võimatu eemaldada. Küll aga oli võimalik libistada lapik metallitükk vöö alla – ja just seda ta tegigi, surudes seda kõigest jõust vastu nahka, vaevu teadlik sellest, kuidas metall tema nahka kraapis. Šokivöö kaks metallkontakti toetusid nüüd elektrit juhtivale metallile.
„Tere tulemast valu maailma,“ ütles ülemus tasakaalukal häälel, vajutades šokivöö aktiveerimise nuppu.
Vöö tagumisest osast kuulis Ambler ragisevat särisemist. Vähima takistusega juht elektrivarraste vahel ei olnud enam tema keha, vaid lapikuks astutud purk. Ta tundis kerget kärsahaisu, siis särin lakkas. Vöö oli lühisesse läinud.
Ambler sööstis ülevaataja poole ja surus ta põrandale. Mehe pea põrkas vastu betooni ja ta tõi kuuldavale vaikse, põrutusest tingitud oige. Amblerile meenus, mida üks Konsulaaroperatsioonide koolitajatest oli alati rääkinud: halb õnn on kõigest hea õnne vastaskülg. Igas õnnetuses on võimalus. See ei olnud loogiline, aga Ambleri jaoks oli see piisavalt sageli intuitiivselt õige olnud. Mehe nime all initsiaalide nimistut nähes märkas Ambler, et tema ülesannete hulgas on inventari haldamine. See tähendas, et ta pidi üle vaatama ka asjade sisenemist ja väljumist hoonest – mis tähendas, et ta kasutas pidevalt teenindusuksi. Hoone väljapääsud oli veel keerulisema avanemissüsteemiga kui sisemised uksed – need eeldasid pääsulubadega isikute biomeetrilist tuvastamist. Ta asendas sanitari töötõendi, mida seni oli kandnud, ülevaataja omaga. Isegi teadvusetuna saab sellest mehest tema väljapääsupilet.
Läänepoolse teenindusukse terasvärav kandis punavalget silti, mis kuulutas reegleid selge sõnaga: SELLE UKSE KASUTAMINE LOATA ISIKUTEL RANGELT KEELATUD: KÄIVITUB ALARM. Ukselingi juures ei olnud lukuauku ega kaardilugejat, vaid midagi hirmuäratavamat: seinale kinnitatud lihtsa väljanägemisega seade koosnes horisontaalsest klaasist ristkülikust ning nupust, mida sai vajutada. See oli võrkkesta skanner – praktiliselt eksimatu. Nägemisnärvist alguse saavad kapillaarid jooksevad läbi võrkkesta, moodustades igal inimesel ainulaadse mustri. Erinevalt sõrmejäljelugejatest, mis töötavad kõigest kuuekümne võrdluspunkti alusel, võrdleb võrkkesta skanner neid sadu. Võrkkestaskannerite veaprotsent on põhimõtteliselt null.
Mis ei tähenda, et need oleksid lollikindlad. Ütle tere oma läbipääsuloaga töötajale, mõtles Ambler, pannes käsivarred teadvusetu ülevaataja kaenla alla ja tõstes ta üles skanneri ette ning hoides tolle silmi sõrmedega pärani. Ta vajutas vasaku küünarnukiga nuppu ja skanneriklaasist paistis kaks punase valguse kiirt. Möödus paar pikaleveninud sekundit, siis kostis terasukse seest vuhinat ja uks paiskus lahti. Ambler jättis mehe põrandale ja läks mööda lühikest betoontreppi üles.
Ta oli laadimisdokis hoone lääneküljel, hingates üle väga pika aja sisse filtreerimata õhku. Päev oli pilvine: külm, niiske, sünge. Aga ta oli väljas. Ta tundis sisimas ärkamas mingit peadpööritavat, natuke totakatki rõõmu, mille kohe järgmisel hetkel surus uuesti maha kõikehõlmav ärevus. Ta oli suuremas ohus kui kunagi varem. Tänu Laurel Hollandile teadis ta, et perimeetrit ümbritseb elektrivoolu all olev aed. Ainuke väljasaamise võimalus oli see, et sind saadetakse ametlikult välja – või oled ise üks ametlikest saatjatest.
Ta kuulis mootorpaadi kauget podinat ja siis juba lähemalt veel ühe mootori heli. Ülekasvanud golfikäru meenutav elektrisõiduk veeres hoone lõunakülje poole. Nagu kiirtellimusel lükati kanderaam sõiduki tagumise otsa juurde. Elektrikäru pidi viima patsiendi paadile.
Ambler hingas sügavalt sisse, jalutas ümber hoone ja jooksis sõiduki juurde, hakates juhipoolsele küljele kolkima. Juht vaatas teda loiult.
Sa oled rahulik; sa oled tülpinud. See on kõigest töö. „Mul kästi selle südamerabanduse-mehega kuni haiglani kaasa minna,“ ütles Ambler sõidukisse ronides. Tõlge: Mina pole selle ülesande üle sugugi õnnelikum kui sina. „Uued saavad alati kõige sitemad otsad,“ jätkas ta. Tema hääletoon oli pisut kaeblev, sõnum vabandav. Ta pani käed rinnale risti, varjates rinnasilti ja vale fotoga töötõendit. „See urgas siin on täpselt samasugune nagu kõik teised, kus ma töötanud olen.“
„Sa oled Barlowe’ meeskonnas?“ mühatas juht.
Barlowe? „Teadagi.“
„Ta on tõeline sitapea, kas pole?“
„Teadagi,“ kordas Ambler.
Kai juures hakkasid kiirpaadis olevad mehed – paadi juht, parameedik ja relvastatud valvur – nurisema, kui neile öeldi, et üks siinsetest töötajatest tuleb neile saatjaks. Kas neid ei usaldata enam asja ajama? Kas nad peaksid seda niimoodi võtma? Pealegi, tõi parameedik välja, on patsient juba surnud, see on kõigest morgiring. Ent Ambleri blaseerunud ilme ja autojuhi õlakehitus rahustasid neid ning sellise ilmaga ei tahtnud keegi ilmaasjata aega viita. Paadimeeskonna liikmed haarasid kumbki ühest alumiiniumkanderaami otsast, värisedes pisut oma tumesinistes tuulejakkides, ja tassisid surnukeha alumise teki kajutisse paadi tagumises otsas.
12-meetrine Culver Ultra Jet oli väiksem kui need alused, millega personali saarele ja saarelt ära veeti. Ühtlasi oli see ka kiirem: kaks 500-hobujõulist reaktiivmootorit suutsid läbida vahemaa rannikul asuva haiglani kümne minutiga, kiiremini, kui kuluks helikopteri kohalekutsumisele, maandumisele ja laadimisele kas Langley lennuväebaasist või USA mereväebaasist. Ambler hoidis juhi lähedusse – paat oli üsna uus sõjaväemudel ja ta tahtis veenduda, et saab juhtpaneelist aru. Ta jälgis, kuidas juht seadis paika ahtri ja vööri põtkurid ning lükkas siis gaasi põhja. Nüüd mõõtis paat vett juba täiskiirusel, üle 35 sõlme.
Rannikuni jõudmiseks kulub kümme minutit. Kas tema kaval plaan püsib niikaua elus? Selle eest ei olnud keeruline hoolt kanda, et tema töötõendi foto oleks rannamudast plekiline, ja Ambler teadis, et inimesed toetuvad järelduste tegemisel pigem inimese olekule – hääletoonile, käitumismaneerile –, mitte dokumentidele. Mõni minut hiljem liitus Ambler parameediku ja valvuriga, kes istusid tüüri taga pingil.
Parameedik – kolmekümnele lähenev, punaselapiliste põskedega, mustade lokkis juustega – nägi endiselt välja, nagu solvaks teda Ambleri sealviibimine. Lõpuks pöördus ta Ambleri poole ja ütles: „Meile pole surnukeha saatjast midagi räägitud. Te muidu saate ikka aru, et see mees on surnud, jah?“ Lõunaosariikide aktsent, kõneleja tüdinenud ja ärritunud, tõenäoliselt ajab teda vihale, et ta saadeti ära tooma patsienti, kes on juba surnud.
„On või?“ Ambler surus haigutuse alla – või teeskles seda. Jeesus, kas ta võiks selle teema juba rahule jätta?
„Jah, kurat, on küll. Ma ise kontrollisin. Seega ei hakka ta vist nagu kuhugipoole põgenema, või kuidas?“
Amblerile meenus tema rinnal olevat isikutunnistust kandnud mehe ülimalt ametlik olek. See oli maneer, mida