sellist asja nagu lihtsalt peakorteri hoone polnudki enam olemas. Alati tuli valida, kas vana või uus – rida kuuekorruselisi tornmaju, mis olid ehitatud vana hoone kõrvale mäenõlvale. Uue hoone peasissepääsu juurde jõudmiseks oli seega vaja minna neljandale korrusele. See kõik oli väga tavapäratu ja tema arvates ei olnud tavapäratu kunagi soovitatav.
Castoni enda kabinet oli loomulikult vanas hoones, aga mitte kuskil selle helge, akenderohke välisseina läheduses. Õigupoolest oli see üpriski hästi peidetud – tegemist oli sedasorti akendeta ruumiga, kus harilikult hoiti koopiamasinaid ja kontoritarbeid. See oli hea koht, kui sa ei tahtnud, et sind segataks, aga vähesed inimesed said sellest niimoodi aru. Isegi agentuuri kauaaegsed töötajad kippusid arvama, et Caston on sattunud sisemisse eksiili. Nad vaatasid teda ja nägid keskpärasust – kedagi, kes kahtlemata ei ole kunagi midagi saavutanud, viiekümnendates tagumikutundide tegijat, kes saadab päevi mööda tasahaaval laual pabereid ringi tõstes, kuni pensioniaeg kätte jõuab.
Keegi, kes oleks näinud, kuidas ta hommikul oma laua taga istet võtab, pilk naelutatud laual asuvale kellale, pastakad ja pliiatsid matile laotud nagu söögiriistad, oleks sellistele oletustele kinnitust saanud. Kaheksa viiskümmend neli, ütles kell, kuus minutit tööpäeva õige alguseni aega, leidis Caston. Ta võttis Financial Timesi ja avas selle ristsõna kohalt. Pilk vilksas lauakellale. Viis minutit. Nüüd asus ta tööle. Üks paremale. Mis on fassaadi kohal pärast seda, kui mind on vähendatud? Takistus. Üks alla. Tüütus: kõlab, nagu keegi külastaks WC‐d. Neli paremale. Lühikese preestriga võetud risk kergitab sind kõrgemale tõstmata. Kaks alla. Autentne Briti kapital. Hääletult täitis tema pliiats kastikesi, peatudes harva kauemaks kui sekundiks-paariks. Tõke. Tülin. Ametikõrgendus. Sterling.
Nüüd sai see valmis. Kell näitas kaheksa viiskümmend üheksa. Ta kuulis ukse juures müdinat – tema assistent saabus täpselt õigeks ajaks, mööda koridori jooksmisest hingetu. Neil oli hiljuti olnud pikem vestlus kellaaegadest kinnipidamise teemal. Adrian Choi avas suu, nagu hakkaks vabandust paluma, heitis siis pilgu käekellale ja libistas end vaikides oma toolile väiksema ja madalama laua ääres. Tema mandlikujulistes silmades paistis olevat veel veidi und ja tema paksud mustad juuksed olid dušist niisked. Adrian Choi oli suisa kakskümmend üks aastat vana, alumise huule all tagasihoidlik neet, ja jõudis ikka endiselt alati kohale viimasel hetkel.
Punkt kell 9.00 pani Caston Financial Timesi prügikasti ja avas turvalise e-postkasti. Mitu e-kirja olid kogu agentuurile saadetud ebahuvitavad teated: uus terviseprogramm, väike veaparandus hambaravikindlustusse, intraneti aadress, kus töötajad saavad oma pensioniplaani üle vaadata. Üks oli St. Louis’ maksuametnikult, kelle jaoks jäi küll arusaamatuks, miks CIA siseauditi osakonnast talle küsimus esitati, aga tuli meeleldi vastu, jagades üksikasju eriotstarbeliste ettevõtete kohta, mida üks kergetööstusfirma on viimase seitsme aasta jooksul loonud. Järgmine kiri oli väikeselt Toronto väärtpaberiturul noteeritud ettevõttelt ja sisaldas Castoni palutud nimekirja tehingutest, mida selle nõukogu liikmed on viimase kuue kuu jooksul teinud. Audiitor ei mõistnud, miks oli Caston vajanud nimelt iga tehingu toimumise aega, ent oli palve kohusetundlikult täitnud.
Caston sai aru küll, kui tuim tema tegevus suuremale osale kolleegidest tundus. Endised sportlased ja korporatsioonipoisid, kes varem teinud välitööd või alles lootsid sinna pääseda, suhtusid temasse leebe üleolekuga. „Kui teada tahad, tuleb minna,“ kõlas nende moto. Caston ei käinud muidugi kunagi kuskil, aga ega tema sellele dogmale alla kirjutanud. Sageli võis tabelihunnikuga mahaistumine rääkida inimesele kõik, mida vaja, ilma et tarvitsenuks oma laua tagant korrakski lahkuda.
Samas teadsid väga vähesed Castoni kolleegid päriselt, mida ta teeb. Kas ta ei ole mitte üks neist tüüpidest, kes kontrollib inimeste reisi- ja meelelahutuskulude aruandeid? Või tegeles ta hoopis paberi ja toonerikassettide hankimise ülevaatamisega – see ei kõlbaks ju kuhugi, kui keegi kontori varadega jantima hakkaks, eks? Igal juhul oli see töökoht prestiiži poolest vaid veidi kõrgemal kui harilik haldustööline. Küll aga oli Castonil ka mõni niisugune kolleeg, kes kohtles teda aupaklikult, lausa millegi aukartusele sarnasega. Need olid üldiselt CIA direktori lähiringi kuuluvad või vastuluure direktoraadi tipptöötajad. Nemad teadsid, kuidas Aldrich Ames 1994. aastal tegelikult tabati. Ja nemad teadsid ka seda, kuidas just väike, ent järjepidev lahknevus väidetavate sissetulekute ja väljaminekute vahel oli see niit, mis viis Gordon Blaine’i paljastamiseni ja suurema intriigidevõrgu lahtiharutamiseni. Nad teadsid tosinatest teistestki võitudest, neist mõnedki samaväärsete mõõtmetega, millest avalikkus kunagi aimugi ei saa.
Castonil oli segu isikuomadustest ja oskustest, tänu millele ta suutis tõhusalt tegutseda ka sellistes kohtades, kus terved bürood olid läbi kukkunud. Ilma kordagi kabinetist lahkumata kaevus ta sügavale inimeste müüdavuse keerduderohkesse labürinti. Emotsioonide vald huvitas teda sealjuures vähe. Ta muretses pigem raamatupidaja kombel arvutulpade pärast, mis ei klappinud. Broneeritud reis, millele tegelikult ei mindudki; esitatud veoarve, mis ei langenud kokku väidetava teekonnaga; krediitkaardi mahaarvamine teise telefoni eest, mida seni polnud aruannetes mainitud – tõeväänajail võis juhtuda tuhat väikest libastumist – ja vaja läks vaid ühte. Ent need, kes ei malda ette võtta tüütut kõrvutamist – kontrollida, et nr 1 paremale langes kokku nr 1 alla –, ei märkaks neid iialgi.
Adrian, kelle juuksed hakkasid ära kuivama, tuli tema laua juurde, surudes pihku hulka märkmeid ja selgitades elavalt, mille ta oli juba läbi vaadanud ja ära visanud. Caston tõstis pilgu üles, vaatas tema tätoveeritud käsivart ning aeg-ajalt nähtavale ilmuvat keeleneeti – tema karjääri algusaastatel poleks midagi sellist lubatud, aga eks agentuuril tuli ajaga kahtlemata kaasas käia.
„Vaata, et kvartaalsed I66 vormid saaksid menetlemiseks välja saadetud,“ ütles Caston.
„Super,“ ütles Adrian. Ta ütles üldse sageli super, mis kõlas Castoni meelest üpris 1950-ndate päraselt, aga nähtavasti oli see sõna hakanud uut elu elama. Caston järeldas, et see tähendab midagi sellist, et ma kuulsin, mida sa just ütlesid, ja võtan seda arvesse. Võib-olla tähendas see midagi vähemat, aga kindlasti mitte rohkemat.
„Mis puutub tänahommikusse infovahetusse: kas midagi erakordset ka on sisse tulnud? Midagi … tavapäratut?“
„Häälsõnum luure asedirektori assistendilt Caleb Norriselt?“ Adriani häälde sugenes pisut kalifornialikkust – lause lõpus hääl kerkis, nagu esitaks ta küsimust, noorte inimeste jutustavate lausetega kippus nii juhtuma.
„Kas sa küsid minult või räägid mulle?“
„Vabandust. Räägin.“ Adrian vaikis. „Mul on tunne, et see on suhteliselt kiire asi.“
Caston naaldus toolil tahapoole. „Sul on tunne?“
„Jah, söör.“
Caston uuris noormeest nagu putukateadlane pahklast. „Ja sa … jagad minuga oma tundeid. Huvitav. Kas ma olen sinu pereliige, su vanem, õde või vend? Kas me oleme semud? Kas ma olen sinu naine või pruut?“
„Eks vist …“
„Ei? Ma lihtsalt kontrollisin. Sellisel juhul – ma pakun lihtsalt välja – ära palun räägi mulle oma tunnetest. Mind huvitab ainult see, mida sa mõtled. Mida sul on põhjust arvata, isegi kui sa oled selles vaid osaliselt veendunud. Mida sa tead, vaatluse või järelduste põhjal. Mis puutub sellistesse udustesse asjadesse nagu tunded, siis need hoia endale.“ Ta vaikis hetke. „Vabandust. Kas ma haavasin su tundeid?“
„Söör, ma …“
„See oli trikiga küsimus, Adrian. Ära vasta sellele.“
„Väga valgustav, meister,“ ütles Adrian, naeratus huulte ümber heljumas, ilma otseselt kuju võtmata. „Arusaadav.“
„Aga sa hakkasid midagi rääkima. Tavapäratutest teadetest.“
„Noh, asedirektori kabinetist tuli mingi kollane asutusesisene värk.“
„Sa peaksid nüüdseks juba agentuuri värvikoode