Veetnud kaks aastakümmet väliagendina, oli Ambler olnud sunnitud omandama põgenemise ja kokkupõrgete vältimise kunsti. See oli talle suisa loomupäraseks saanud. Aga ta ei lähenenud sellele kunagi läbi loogikaraamide, „otsustuspuude“ või muude viljatute vahendite, mida juhendajad teinekord kollanokkadele pähe üritasid määrida. Väljakutse seisnes selles, kuidas tunnetada olukordadest väljapääsu, improviseerida vastavalt vajadusele. Igasugune muu tegutsemisviis tähendas rutiini langemist ning kõike, mis sai langeda rutiini, oli vastastel võimalik ette aimata ja vastulööke kavandada.
Ambler uuris Baskertoni hoone esist tänavat. Kolme-punkti-blokaad oleks olnud standardprotseduur: mõlemasse kvartali otsa oleks paigutatud üksus juba enne, kui kaubik selle vastas seisma jäi. Ambler nägigi, tõepoolest, relvastatud mehi, kellest mõni oli vormis, mõni mitte, liikumas mõlemast suunast hoone poole – sihikindlal, kogenud haaranguagendi sammul. Mis nüüd saab? Ta võiks pageda hoone fuajeesse ja otsida tagavaraväljapääsu. Aga seda liigutust on ette aimatud, selle vastu on kindlasti abinõud tarvitusele võetud. Ta võis oodata, kuni hulk jalakäijaid mööda läheb, liituda nendega, seejärel aga üritada joosta lihtsalt kiiremini kui mehed, kes asuvad kvartali teises otsas. Ka sellel lükkel olid omad ohud. Lõpeta mõtlemine, ütles Ambler iseendale. See on ainuke viis nad üle kavaldada.
Silmitsedes lühikese toruga püssiga meest, kes üle puiestee tema poole kiirustas, sundis Ambler end nägema tema nägu nii täielikult kui võimalik, samal ajal kui tibutamine muutus paduvihmaks. Ja siis otsustas ta teha kõige ohtlikuma liigutuse üldse.
Ta jooksis otsejoones selle mehe poole. „Miks teil nii kaua läks?“ röökis Ambler. „Liigutage oma perset, kurat võtaks! Ta pääseb minema!“ Ta keeras kannapealt ringi ja vehkis pöidlaga jõuliselt Baskertoni tornide fuajee poole.
„Me tulime nii kiiresti kui saime,“ vastas karabiiniga mees. Ülejäänud kahel, nagu Ambler nägi nüüd, kui nad temast mööda kiirustasid, olid käes taktikalised .45-d, 12 padrunit salves. Päris palju tulejõudu ühe mehe kinnipüüdmiseks. Eeldusel, et neile ikka oli antud käsk ta kinni püüda.
Nüüd kõndis Ambler raskel sammul üle tänava äratoomiskaubiku poole, milles reisijad olid Baskertoni fuajee ümbruses lehvikukujuliselt laiali hargnenud. Neil kulub vaid mõni hetk, enne kui oma veast aru saavad.
Ambler lähenes valge kaubiku juhiuksele, heitis hoogsalt lahti rahakoti, mis oli kuulunud Parrishi saare ülevaatajale, ning hoidis seda hetkeks juhi poole lahti, nagu näitaks ametimärki või tunnistust. Ta oli juhist liiga kaugel, et too midagi lugeda näinuks, veenma pidi žesti autoriteetsus iseenesest. Samal ajal kui juht akent alla lasi, mõõtis Ambler teda pilguga. Mehe silmad olid karmid, valvsad. Tema kael oli lühike ja tihedalt musklis: tõstesportlane.
„Kas te uue käsu saite kätte?“ nõudis Ambler. „Tappa, mitte vangi võtta. Ja miks teil nii kaua läks? Kui te oleksite minut varem kohale jõudnud, oleksime nüüdseks valmis.“
Juht ei öelnud midagi. Siis muutus tema pilk kalgiks. „See asi, mida sa mulle näitasid? Ma ei näinud seda.“
Äkitselt tundis Ambler, kuidas mehe suur, lihaseline käsi krahmas tema paremast randmest.
„Ma ütlesin, et ei näinud seda.“ Juhi hääl oli madal, ähvardav. „Näita uuesti.“
Ambler sirutas vasaku käe jakitaskusse püstoli järele, mille oli paadis turvamehelt saanud, aga juht oli suurepärase väljaõppega, välkkiirete reaktsioonidega – ta virutas oma käepäkaga vastu P7-t, nii et relv lendas kaugele. Ambleril tuli viivitamatult reageerida. Ta väänas rannet, tõmbas seda jõnksatades oma keha poole ja üles õlgade kõrgusele ning viis siis järsult alla. Kasutades küünarvart nagu sõrgkangi, põrutas ta juhi käsivarre vastu aknaäärt.
Juht kiunatas, aga lahti ei lasknud. Tema haare oli nagu terasest. Teise käega hakkas ta kobama armatuurlaua alust laegast, kus oli kahtlemata hoiul mingit sorti relv.
Ambler lasi parema käe lõdvaks, lasi juhil end pooleldi autokabiini sikutada – ja siis tabas tema teise käe sirgete sõrmedega hoolikalt sihitud löök mehe kõri.
Juht vallandas haarde ja naaldus ettepoole, katkudes mõlema käega särgikaelust. Ta üritas kõigest väest hingata, ent purunenud kõhr takistas õhu voolamist kopsudesse. Ambler avas ukse ja tõmbas juhi istmelt alla. Mees astus mõne sammu kaubikust eemale, enne kui kokku vajus.
Kui Ambler autosse hüppas, mootori käima pani ja mööda tänavat minema kihutas, kuulis ta teise üksuse segadussesattunud meeste hõikeid. Aga oli juba liiga hilja selleks, et nad oleksid jõudnud midagi ette võtta.
Ambler ei kadestanud meeskonnajuhti, kellel tuli selgitada, kuidas pakk mitte ainult põgenes nende nina alt, vaid põgenes suisa meeskonna enda sõidukis. Ometi ei olnud tema manöövris midagi kalkuleeritut või ettekavatsetut. Praegu selle üle järele mõeldes mõistis ta, et tema teod olid ajendatud esimese mehe näoilmest: otsivast, väsinust … ja ebakindlast. Jahimees, kes ei olnud kindel, kas oli oma saaklooma leidnud. Otsimismeeskond oli saadetud teele liiga kärsitult, neile ei jõutud fotosid kaasa anda. Amblerist eeldati, et ta teeb seda, mida põgenikud peaaegu eranditult niisuguses olukorras teevad: paljastab oma isiku, püüdes põgeneda. Mismoodi pidada jahti, kui rebane jookseb koos koertega?
Kaubik teenis teda põgenemissõidukina imetlusväärselt hästi. Mõne minuti pärast muutub see aga kiiskavaks majakaks, andes jälitajatele märku tema asukohast. Sõitnud mõne kilomeetri mööda Connecticuti avüüd, keeras Ambler kõrvaltänavasse ning jättis masina seisma, võtmed süütelukus. Kui tal veab, varastab keegi selle ära.
Nüüd sai talle turvalisust pakkuda rahvarohke piirkond, kus oleks nii elumaju kui ettevõtteid, kus asuksid saatkonnad, kunstimuuseumid, kirikud, raamatupoed, kortermajad. Koht, kus oleks tihe jalakäijate liiklus. Niisiis, selline koht nagu näiteks Dupont Circle. Linna kolme suurema avenüü ristumiskohal asuv Dupont Circle on juba pikka aega täies õiteilus, isegi sellisel rõõmutul talvehommikul olid kõnniteed inimesi täis. Ambler sõitis taksoga sinna, astus välja New Hampshire’i avenüü ja 20. tänava ristmikul ning kaotas end kärmesti ringikõndijate sekka. Tal mõlkus meeles üks sihtpunkt, ent tema näol püsis igavlev ja sihitu ilme.
Läbi rahvamassi liikudes püüdis ta olla ümbrusest pidevalt teadlik, loomata kellegagi silmsidet. Ent ometi naasis iga kord, kui tema vaade mõnele möödujale langes, seesama vana tunne – niisuguses ülierksas seisundis oleks ta nagu lugenud lehekülge kellegi päevikust. Tarvis läks vaid põgusat pilku, et tabada umbes kuuekümneaastase naise kiirustavat sammu, tema virsikublonde juukseid, tumesinist eest kahe voldiga seelikut, mis paistis ruudulise mantli lahtiste hõlmade vahelt, suuri ülekullatud kõrvarõngaid, Ann Taylori logoga kilekotti, mis oli liiga kõvasti pigistatud vanusest lapilisse kätte. Ta oli kulutanud tunde, valmistudes välja minema – välja, see tähendas poodi. Tema näol helkis mossitav üksildus, vihmapiisad põskedel oleksid sama hästi võinud olla pisarad. Ta on lastetu, oletas Ambler, ja ehk oligi see tema kahetsuste allikas. Minevikus oli tal kahtlemata olnud abikaasa, kes pidi muutma tema enda terviklikuks ja tema elu täiuslikuks, abikaasa, kes – kümme aastat tagasi? kauem? – muutus rahutuks ja otsustas leida kellegi noorema, värskema, kes muudaks teda terviklikuks ja tema elu täiuslikuks. Nüüd kogus ta erinevate poodide kliendikaarte ja kohtus inimestega, et nendega koos teed juua ja roberibridži mängida, aga ilmselt mitte piisavalt tihti, nagu talle oleks meeldinud. Ambler tunnetas laiemat pettumust kogu inimkonnas. Tõenäoliselt uskus naine, et tema enda kurbus tõukab inimesi mingil alateadlikul tasandil temast eemale. Neil oli temaga kohtumiseks liiga kiire ja tema isolatsioon muutis kurvastuse veelgi sügavamaks ning tema seltskonna teiste jaoks vastumeelsemaks. Ja nii käiski ta poodides, ostis riideid, mis olid tema jaoks liiga nooruslikud, ajades taga „soodsaid oste“ ja „lisaallahindlusi“, hankides rõivaid, mis ei näinud sugugi kallimad välja kui olid. Kas Ambleri oletused olid täpsed? See oli siinjuures vaevalt oluline – ta teadis, et laias laastus on tal õigus.
Tema silm tabas lodeva kõnnakuga mustanahalise noormehe, kellel jalas madalal rippuvad teksapüksid ja nokkmüts pearätile