tähendada julgeolekuriski. Järelikult mitte-CIA. Puudutab teisi teenistusi. TVA-sid.“ TVA-d: teised valitsusagentuurid. Mugav lühend prügikasti kohta.
Caston noogutas kärmesti ja võttis erkkollase ümbriku vastu. See oli tema arvates maitselage – nagu mingi kiiskav-kriiskav troopiline lind, kanaarilind, kui aus olla. Ta murdis turvapitseri lahti, pani lugemisprillid ette ja lasi silmadel dokumendist kiirelt üle käia. Võimalik julgeolekuoht seoses vangi põgenemisega. Patsient nr 5312, range režiimiga salajase keskuse asukas.
Kummaline, mõtles Caston, et patsiendi nime ei mainitud. Ta luges aruannet uuesti, et näha, kus intsident aset oli leidnud.
Parrishi saare psühhiaatriahaigla.
Tuluke läks põlema. Hoiatustuluke. Ambler rühkis läbi pooleldi tukkumajäänud rannataimestiku – meetrite viisi maltsa, vitshirssi ja porssi, liivapaberit meenutavad teravad lehed ja okkapuhmad kraapisid tema vettinud riideid – ja seejärel läbi raagus, soola käes kängu jäänud puude salu. Ta värises järjekordse külma tuuleiili käes ja üritas eirata liivateri, mis olid tunginud tema halvasti istuvatesse kingadesse ja hõõrusid iga sammuga nahka rohkem marraskile. Arvestades, et Langley lennubaas oli ilmselt 30 kuni 50 kilomeetri kaugusel põhjas ning USA mereväebaas umbes sama kaugel lõunas, eeldas ta, et võib iga hetk kuulda sõjaväehelikopteri suhinat. Maantee nr 64 oli tema asukohast umbes kilomeetri kaugusel. Puhkamiseks polnud mahti. Mida kauem Ambler oli üksik mees avatud maastikul, seda suuremas ohus ta oli.
Ta kiirendas sammu, kuni hakkas kuulma maanteemüra. Laial teepervel pühkis ta riietelt maha liiva ja puulehed, tõstis pöidla püsti ja naeratas. Ta oli märg ja läbiligunenud ning seljas oli tal kummaline vormiriietus. See naeratus peab olema ikka väga kuramuse veenev.
Minut hiljem jäi teepervel seisma Frito-Lay logoga kaunistatud veoauto. Autojuht, mopsi meenutava näo, määratusuure kõhu ja võlts-Ray Bani päikeseprillidega mees viipas ta peale. Ambleril oligi sõiduvahend leitud.
Talle meenusid ühe vana kirikulaulu sõnad: Me oleme nii kaugele jõudnud usu abil.
Veok, auto, buss. Mõned ümberistumised hiljem seisis ta pealinna varjulisel asfaldil. Ühest ostukeskusest leidis ta sporditarvete poe, kust ostis mõned allahindluskorvidest leitud silmatorkamatud riideesemed. Ta maksis sularahaga, mille oli vormirõivaste taskust leidnud, ja vahetas poe juures oleva pukspuuheki taga riided. Tal ei olnud isegi aega end peeglist üle vaadata, aga ta teadis, et tema praegune rõivastus – khakivärvi püksid, flanellsärk, lukuga tuulejakk – oli üpris lähedal Ameerika mehe keskmisele riietusele väljaspool tööaega.
Viis minutit ootamist bussipeatuses: Rip van Winkle1 läheb koju.
Jälgides, kuidas taimestik muutub aina tihedamaks, mida lähemale jõudis buss Washingtoni linnale, leidis Ambler end mõtisklemas. Kui keha stressihormoonide süsteem on end välja kurnanud, tekib hetk, mil erutus ja hirm annavad maad tuimusele. Ambler oli nüüd sellesse punkti jõudnud. Ta mõtted läksid uitama. Läbi teadvuse keerlesid näod ja hääled paigast, kust ta oli lahkunud.
Ta oli seljataha jätnud oma vangistajad, aga mitte mälestusi neist.
Viimane psühhiaater, kes oli talle „hinnangut andnud“, oli olnud kõhn, äärmiselt närviline, mustade raamidega prillidega mees 50-ndate eluaastate alguses. Tema juuksed olid meelekohtadel hallinema hakanud ning laubale langev poisilikult pikk pruun lokike ainult rõhutas seda, kui kaugel poisilikkusest ta tegelikult oli. Aga kui Ambler teda vaatas, nägi ta ka midagi muud.
Ta nägi meest, kes oma hoolikalt sildistatud kaustu ja vildikaid (pastakaid, nagu ka pliiatseid peeti võimalikeks relvadeks) näperdades tegelikult oma tööd ja keskkonda vihkas – vihkas seda, et töötas valitsusasutuses, kus peamine oli saladuse hoidmine, mitte ravimine. Kuidas ta küll siia oli sattunud? Ambler suutis suurema vaevata oletada: karjääriteekond oli saanud alguse reservohvitseride treeningkorpuse stipendiumist kolledžisse ja arstiteaduskonda minekuks, mille järel tuli psühhiaatriaresidentuur sõjaväehaiglas. Aga see ei pidanud ju niimoodi lõppema, või mis? Tuhandele erinevale haavatud tüdimuse väljendusele tundlik Ambler nägi meest, kes unistas teistsugusest elust, tõenäoliselt sellisest, mida vanasti kujutati romaanides ja filmides: raamaturiiulitega vooderdatud kabinet Manhattanil, Upper West Side’is, ilunööpidega nahkdiivan ja tugitool, piip, kirjanikest, kunstnikest ja muusikutest koosnev klientuur, paeluvad väljakutsed. Nüüd oli aga kõige raskem osa tööst lihtsalt ringkäik kohas, mida ta vihkas, patsientide ja kolleegide hulgas, keda ta ei usaldanud. Muserdatuna otsis ta kahtlemata midagi muud, mis tekitaks temas tunde, et ta on elus, eriline, mitte lihtsalt järjekordne valitsuse droon palgaastmel E9. Võib-olla on ta maailmarändur, kes kogub puhkusepäevi, et minna siis loodusretkedele vihmametsadesse ja kõrbetesse. Võib-olla oli tal tähelepanuväärne veinikelder, või siis oli ta käsipallifanaatik, andunud golfar – midagigi. Neil läbipõlenud tüüpidel oli alati midagi. Üksikdetailid Ambleri spekulatsioonides võisid ekslikud olla, ent ta oli veendunud, et meeleolu põhistruktuurile sai ta õigesti pihta. Ta tundis inimesi – see oli tema amet.
Ta nägi seda.
Psühhiaatrile ta ei meeldinud, Ambler muutis teda rahutuks, kuskil seal – aju kuklapoolel. Mehe asjatundlikkus pidi andma talle oskuse oma patsiendi hinge vaadata, millega kaasnes harilikult võimutunne, autoriteet – õpetaja autoriteet õpilase, arsti autoriteet patsiendi ees. Ambleri juuresolekul mees seda autoriteeditunnet ei kogenud.
„Lubage mul meenutada, et meie vestluste eesmärk on rangelt teie seisundi hindamine,“ ütles mees oma patsiendile. „Minu töö on jälgida progressi ja hoida silm peal ravimite võimalikel ebasoodsatel kõrvalmõjudel. Nii et alustamegi siis sellest. Kas teil on esinenud mingeid uusi kõrvalnähte, millest ma peaksin teadlik olema?“
„Kõrvalmõjudest oleks lihtsam rääkida,“ ütles Ambler arupidavalt, „kui oleks teada, mis peaks olema nende ravimite peamine mõju.“
„Arstimite eesmärk on loomulikult psühhiaatrilisi sümptomeid kontrolli all hoida. Paranoilised mõtted, dissotsiatiivne häire, egodüstooniline sündroom …“
„Sõnad,“ ütles Ambler. „Ilma sisuta. Helid ilma tähenduseta.“
Psühhiaater toksis midagi sülearvutisse. Tema kahvatuhall pilk prillide taga oli jäine.
„Mitu erinevat psühhiaatrite meeskonda on teie dissotsiatiivse isiksushäirega maadelnud. Me oleme sellest rääkinud.“ Arst vajutas väikesel puldil nuppu ja mängima hakkas helisalvestis, kõlaritest kostis ergas ja selge heli. Hääl – Ambleri hääl – oli äratuntav, tungivalt paiskas see ruumi endast väljas oleva inimese vandenõuteooriaid: „Teie olete selle taga. Teie kõik. Ja nemad kõik. Inimmao jälg on kõikide peal.“ Salvestis jätkus ja jätkus. „Trilateraalne komisjon … Opus Dei … Rockefellerid …“
Amblerile valmistas tema enda hääl, mis oli salvestatud ühel varasemal psühhiaatrilisel nõustamisel, peaaegu füüsilist valu.
„Lõpetage,“ ütles ta vaikselt, suutmata talitseda emotsioonidetulva. „Palun lõpetage.“
Psühhiaater pani salvestise pausile. „Kas te usute endiselt neid … teooriaid?“
„Need on paranoilised ulmad,“ ütles Ambler oimetult, aga sõnu selgelt hääldades. „Ja vastus on ei. Ma isegi ei mäleta, et ma oleksin kunagi neid toetanud.“
„Te eitate, et see olete teie, kes salvestisel kõneleb?“
„Ei,“ ütles Ambler. „Ma ei eita seda. Ma lihtsalt ei … mäleta seda. See ei ole mina, mõistate? Selles mõttes, et minu olemus ei ole niisugune.“
„Te olete siis keegi teine. Kaks erinevat inimest. Või rohkem?“
Ambler kehitas abitult õlgu. „Lapsena tahtsin saada tuletõrjujaks. Enam ma ei taha tuletõrjujaks saada. See laps ei ole see, kes olen mina.“
„Eelmisel nädalal ütlesite, et soovisite lapsena saada pallimängijaks. Või rääkisin ma tookord hoopis kellegi teisega?“ Psühhiaater võttis prillid