paljud surnud olid. Suur hulk neist olid alles lapsed, kes kolistasid ringi ruladega või kihutasid ta aknast mööda mänguväljaku suunas. Neist ühele poisile, kelle põsel ilutses maasikakarva sünnimärk, meeldis ette kujutada, et kiikhobused, millega ta ringi õõtsus, olid päris hobused, sellised, keda ta oli oma talus harjanud ja söötnud, enne kui nad pommirünnakus surma said. Teisele meeldis liumäest alla lasta. Ta tegi seda aina uuesti ja uuesti, prantsatas jalgadega kruusale ning mõtles oma vanematest ja kahest vanemast vennast, kes olid ikka veel elus. Ta oli näinud, kuidas nad pääsesid sellest samast haigusest, mis oli tema aeglaselt hukutanud. Talle ei meeldinud sellest rääkida.
See kõik juhtus sõjaajal, kuigi keegi neist ei suutnud hästi meenutada, millise täpsemalt. Vahetevahel arvas mõni just üle tulnud surnu ekslikult, et linn on taevas. See valearusaam kadus peagi. Mis taevas see oleks, kus hommikuti kostab prügiautode kõrvulukustavat müra, närimiskumm vedeleb kõnniteel ja jõekaldalt tuleb roiskuvate kalade haisu? Ja samas, millises põrgus oleksid pagarikojad ja kontpuupõõsad ning täiuslikud pühapäevad, mis tõid kananaha ihule? Ei, linn ei olnud taevas ega põrgu ning kindlasti mitte ei olnud see maailm. Seega oli mõistetav, et see pidi olema midagi muud. Üha enam inimesi jõudis järeldusele, et see oli elu enda pikendus – selline eraldiseisev ruum – ning et nad jäävad sinna vaid senikauaks, kuni elavad neid oma mälestustes kannavad. Kui suri viimane inimene, kes neid päriselt tundnud oli, lähevad nad üle sinna, mis tuleb järgmisena. Tõepoolest, enamik linnaelanikke lahkusid kuuekümne-seitsmekümne aasta pärast ning kuigi see asjaolu inimeste teooriat ei tõestanud, andis see piisavalt ainest sellesse uskumiseks. Käisid jutud meestest ja naistest, kes olid elanud linnas palju kauem, isegi enam kui sajandeid, kuid sellised jutud ringlesid alati igal pool ning kes teab, kas neid tasub uskuda või mitte.
Igas piirkonnas oli oma kogunemiskoht, kus inimestel oli võimalik kokku saada ja vahetada uudiseid teisest ilmast. Monumentide piirkonnas oli selleks kolonnaad, laohoonete piirkonnas kõrts nimega Üks ja Ainus ning talveaia piirkonnas, kohe kasvuhoone kõrval oli Andrei Kalatozovi Vene Teetuba. Kalatozov valas messingsamovarist teed väikestesse portselantassikestesse, mida serveeris lihvitud puitalustel. Tema naine ja tütar olid surnud mõned nädalad enne teda õnnetuses, milles oli süüdi perekonna aiast välja kaevatud maamiin. Ta oli parajasti köögiaknast välja vaadanud, kui see kõik juhtus. Naise labidas oli kõmatanud vastu sakilist metallikamakat, mis oli maa all veedetud sajandi jooksul nii läbi roostetanud, et mees ei olnud mõistnud, millega oli tegu, enne kui see plahvatas. Kaks nädalat hiljem pani ta habemenoa oma kõrile lootuses, et saab oma perega taas taevas kokku. Ja nüüd oligi nii juhtunud, et tema naine ja tütar seisid naeratades ja mantleid seljast võttes seal teetoa uksel. Kalatozov vaatas neid, kui viilutas sidrunit ja sättis viile taldrikule. Ta oli kõige õnnelikum mees siin – kõige õnnelikum mees mis tahes kohas. Linn ei pruukinud küll olla taevas, kuid tema jaoks sellest täiesti piisas. Hommikust õhtuni kuulis ta, kuidas kliendid jagasid värskeimaid uudiseid sõja kohta. Ameeriklased ja Lähis-Ida olid jätkanud sõjategevust. Sama tegid Hiina, Hispaania, Austraalia ja Madalmaad. Brasiilia töötas välja järjekordset muteerunud viirust, mille vastu ei aitaks ka uusimad vastumürgid. Või oli see hoopis Itaalia. Või Indoneesia. Kuulujutte oli nii palju, et milleski ei saanud kindel olla.
Aeg-ajalt sattus ühte suhtluskeskustest – kõrtsi või teetuppa, jõeäärsele turule või kolonnaadi – keegi, kes oli surnud päev või paar tagasi ning surnute hordid piirasid ta ümber, nügides ja togides teda info saamiseks.
Küsimused olid alati samad: kus te elasite, kas te teate midagi Kesk-Ameerika kohta, kas jutud polaarmütside kohta vastavad tõele; ma püüan saada midagi teada oma nõo kohta. Ta elas Arizonas. Ta nimi oli Lewis Zeigles, L-e-w-i-s … ; mis toimub Aafrika rannikul – kas te teate, kas te teate, oskate te meile midagi öelda, midagigi?
Kiran Patel oli müünud turistidele helmeid Mumbai hotellide piirkonnas peaaegu terve sajandi. Ta ütles, et tema maailmanurka oli reisinud üha vähem inimesi, kuid see polnudki oluline, sest seal oli aina vähem ka inimestel vaadata. Elevandiluust pärleid, millega ta noorest peast olla kaubelnud, oli kõigepealt jäänud vähemaks, siis olid need muutunud haruldaseks ja lõpuks suisa kättesaamatuks. Ainsad allesjäänud elevandid olid nüüd puuris teiste riikide loomaaedades. Need „ehtsad elevandiluust pärlid“, mida ta müütas oma surmale eelnenud aastatel, olid tegelikud kreemikad plastpärlid, mida valmistati Korea vabrikutes tonnide kaupa. Ka sel polnud vähimatki tähtsust. Tema müügiputka juures peatunud turistid ei teinud ehtsatel ja plastpärlitel kunagi vahet.
Kuueteistaastane Jeffrey Fallon, kes oli pärit Wisconsinist Park Fallsist, ütles, et võitlus ei olnud veel rannikult sisemaale jõudnud, kuid pisikud olid, ning ta oli elav näide selle kohta. „Või siis ehk mitte just elav, aga ikkagi näide,“ nagu ta end parandas. Pahadeks olid kõigepealt Pakistan, siis Argentina ja Türgi ning seejärel ei olnud ta suutnud enam järge pidada. „Mida te tahate, et ma teile ütleks?“ küsis ta õlgu kehitades. „Enamjaolt tunnen ma vaid puudust oma tüdrukust.“ Tema nimi oli Tracey Tipton ning ta oskas poisi kõrvanibude ja oma esihamba sakilise servaga teha üht-teist, mis pani kogu poisi keha pingesse tõmbuma ja sumisema justkui kitarrikeele. Ta polnud oma kõrvanibudele kunagi pikemalt mõelnud kuni päevani, mil tüdruk võttis need oma huulte vahele, kuid nüüd surnuna ei suutnud ta mõelda millestki muust. Kes oleks võinud seda arvata?
Mees, kes sõitis Ginza tänava kaubanduskeskuses eskalaatoritega tundide kaupa üles ja alla, ei öelnud kellelegi oma nime. Kui inimesed küsisid talt, mida ta mäletas oma surmale eelnenud aja kohta, siis ta vaid noogutas innukalt, lõi käsi kokku ja hüüatas: „Kõmaki!“, tehes näpuotstega liigutust, mis meenutas konfettide langemist.
Linna keskmes olevad suured terasest ja polümeerist hooned oma läikivate klaasakendega, mis peegeldasid iga pilve vahele jäävat praokest taevas, asendusid pärast paarisadat kvartalit kivist, tellistest ja puidust majadega. Muutus toimus siiski sujuvalt ja tänavad olid täis siginat-saginat, nii et võisid kõndida tunde, enne kui märkasid, et arhitektuur su ümber on muutunud. Kõnniteed olid ääristatud kinode, gümnaasiumide, rauakaupluste, karaokebaaride, korvpalliväljakute ja falafeliputkadega. Oli ka raamatukogusid ja tubakakaupmehi, pesupoode ja keemilise puhastuse töökodasid. Linnas oli sadu kirikuid – tegelikult suisa sadu igas piirkonnas: pagoode, mošeesid, kabeleid ja sünagooge. Nad olid kiilutud aedviljaturgude ja videolaenutuste vahele ning nende ristid, kuplid ja minaretid sirutusid kõrgele taevasse. Vastas tõele, et mõned surnud hülgasid oma vana usu, olles pettunud, et hauatagune elu, see niinimetatud elu pärast surma, ei olnud see, mida neile eluaegse kummardamise eest lubatud oli. Kuid kui ka üks kaotas oma usu, leidus alati keegi, kes sellest kümne küünega kinni hoidis, ning samuti keegi, kes usu juurde kiirelt tee leidis. Ainus tõde oli see, et keegi ei teadnud, mis neist saab edasi siis, kui nende aeg linnas otsa saab. Ja kuigi sa polnud surres kohanud oma jumalat, ei andnud see põhjust arvata, et sa ühel päeval teda siiski ei kohta.
Seda uskus José Tamayo, kes käis korra nädalas majahoidjaks Püha Südame kirikus. Igal pühapäeval ootas ta läänepoolse ukse juures, kuni viimane teenistus on lõppenud ja rahvas linna tagasi läinud, ning pühkis siis plaatpõrandat, poleeris kirikupinke ja altarit ning puhastas tolmuimejaga armulauaäärseid patju. Kui ta valmis sai, ronis ta ettevaatlikult alla seitsmeteistkümnest maja ees olevast trepiastmest, kus seisis pime mees, kes jutustas oma teekonnast läbi kõrbe, ning läks üle tänava oma korterisse. Ta oli kord ühe jalgpallimatši käigus oma põlvele viga teinud ning sellest ajast peale tundis ta jalga sirutades põlve kohal alati väikest valusähvatust. Vigastus ei olnud paranenud isegi üleminekuga ning talle ei meeldinud liiga kaugele kõndida. Just sellepärast oli ta otsustanud töötada Püha Südame kiriku heaks: see asus talle kõige lähemal. Teda oli tegelikult kasvatatud metodistlikus vaimus ainsas Juan Tula mittekatolikus koguduses. Ta mõtles sageli ajale, mil oli varastanud koos oma pühapäevakooli poistega kuuspaki limonaadi kiriku sahvrist. Nad olid kuulnud õpetajat tulemas ja sulgenud ukse ning peenike viltune valgusvihk oli paistnud uksepiida vahelt, valgustades klapptoolidega täidetud käru käepidet. Toole oli seal nii nelikümmend-viiskümmend tükki, kõik kõrges, tihedas virnas. José mäletas, kuidas ta vahtis seda käru ja kuulas oma õpetaja samme ning limonaadimullikesed mänglesid ta keelel, hüpeldes vastu suulage ja plahvatades seal.