mis olid vaikselt nende elupäevi kulutanud, kuid kõige väiksem ja tähtsusetum episood kargas neile pähe sada korda päevas, just nagu kala lööb sabaga järveveel sulpsu. Metroos sente kerjavale vanale naisele meenus, kuidas ta sõi krabikooke ja mädarõigast Chesapeake Bay kail. Mehele, kes süütas gaasilaternaid teatrite piirkonnas, meenus, kuidas ta oli võtnud oakonservi supermarketi keskel välja pandud püramiidist ning tundnud natuke uhkust ja seejärel natuke lõbustatust oma uhkustundest, kui püramiidi teised konservipurgid ei kukkunudki maha. Andreas Andreopoulus, kes oli kirjutanud arvutimängudele koode kogu oma neljakümne aasta pikkuse täiskasvanuea jooksul, mäletas, kuidas ta sirutas end puult lehte korjama ja avas moeajakirja parfüüminäidiste nuusutamiseks ja kirjutas oma nime õlleklaasile tekkinud kondensaadi sisse. Need vormitud, peaaegu salalikud mälestused köitsid täielikult ta tähelepanu. Need tundusid palju intensiivsemad, kui oleksid pidanud olema, justkui oleksid just need mälestused olnud tema elu tõeline sisu. Mõnikord mõtles ta, et võiks neist kokku panna autobiograafia, kõigist neist miniatuursetest mälestustest, mis on asendanud tema töö ja perega seotud killukesed, ning jätta kõik muu välja. Ta paneks selle kirja käsitsi valgete lehtedega märkmikku. Ta ei puutuks arvutit enam kunagi.
Linnas oli kohti, kus rahvast oli nii murdu, et ei olnud võimalik liigutada, ilma et oleks pressinud kellegi käe või puusa või kõhu vastu. Mida rohkem surnuid tekkis, seda enam selliseid kohti oli. Asi polnud selles, nagu ei oleks linnas olnud elanikele ruumi, vaid hoopis selles, et kui inimesed otsustasid mingis kohas koos elama hakata, siis valiti selleks konkreetsed kohad, ning mida suuremaks elanikkond kasvas, seda rohkem rahvast täis need kohad olid. Inimesed, kes armastasid omaette hoida, õppisid neid kohti vältima. Kui nad tahtsid külastada avatud väljakut monumentide piirkonnas või purskkaevusid neoonreklaamide piirkonnas, pidid nad ootama, kuni elanikkond vähenes. Ja see paistis alati juhtuvat sõja või katku või näljahäda ajal.
Jõe kõrval asuv park oli linna kihavatest kohtadest kõige hullem. Seal oli rida valgeid paviljone ja pikk mururiba. Kõnnitee ääres olid tuulelohemüüjad ja limonaadiputkad ning kiviseljandikud jaotasid vee kümneteks kumerateks abajateks. Saabus päev, mil ühest paviljonist astus välja paksu halli habeme ja puhmas juuksepahmakaga mees ning põrkas muudkui enda ümber olevate inimeste õlgade vastu. Ta oli ilmselgelt segaduses ning kõigile, kes teda nägid, oli selge, et ta oli just üle tulnud. Ta ütles, et oli ametilt viroloog. Viimased viis päeva oli ta veetnud mööda tohutu suure vahtra oksi ronides ning ta riided olid selle mahlaga ihu külge kleepunud. Ta paistis arvavat, et kõik, keda ta pargis nägi, olid samuti temaga seal puu otsas olnud. Kui keegi küsis talt, kuidas ta suri, tõmbas ta korraks kopsud õhku täis ja pidas pausi, enne kui vastas. „Õigus küll, ma surin ära. Ma pean seda meeles pidama. Need kuradid tegidki selle lõpuks ära. Nad leidsid viisi, kuidas kogu kupatus maha lõhkuda.“ Ta sikutas oma habemest välja kuivanud mahlatüki. „Kuulge! Kas keegi teist pani tähele mingisugust tukslevat heli puu sees?“
Natuke aega pärast seda hakkas linn tühjenema.
L. Simsi Uudiste- ja Kõmulehe ühest toast koosnev toimetus asus ühes linna vanimas hoones, mis oli ehitatud šokolaadikarva tellistest ja hõbedastest graniiditükkidest. Helekollased samblajõed laskusid alla ülemistelt korrustelt, ulatudes lausa välisukse kohal oleva varikatuseni. Igal hommikul, kui Luka Sims oma mimeograafi väntas, piilus päike tema akna taga oleva sambla vahelt sisse ning tuba oli täis sooja võikollast valgust. Mõnikord ei õnnestunud tal aknast välja linna vaadata, ilma et oleks tundunud, nagu vaataks ta läbi sureva metsa.
Kella seitsmeks oli ta printinud mõned tuhanded eksemplarid oma ajalehte ja viinud need River Roadi kohviku juurde, kus ta jagas neid jalakäijatele. Talle meeldis mõelda, et iga inimene, kes ühe eksemplari võttis, luges selle läbi ja andis siis edasi kellelegi, kes luges selle läbi ja andis siis edasi kellelegi, kes luges selle läbi ja andis siis edasi kellelegi, kuid ta teadis, et tegelikult see nii ei olnud, sest ta nägi koduteel alati vähemalt paari eksemplari prügi hulgas, paber vaikselt päikese käes sirgenemas. Kuid ometi võis ta heita pilgu kohvikusse ja näha seal kahte-kolmekümmend pead kummargil viimase Simsi Lehe kohal. Viimasel ajal oli ta kirjutanud vähem lugusid linna kohta ja rohkem elavate maailma kohta. Lugusid, mille ta pani kokku intervjuude põhjal, mis olid tehtud hiljuti surnutega, kellest enamik oli nende sõnul epideemia ohvrid. Ta pani tähele, et need inimesed kippusid palju silmi pilgutama. Nad kissitasid silmi ja hõõrusid neid. Ta juurdles, kas see oli ehk seotud selle viirusega, mis nad tapnud oli.
Luka nägi kohvikuakna taga iga päev samu nägusid. SAJAD INIMESED PUUTUSID KOKKU VIIRUSEGA TŌKYŌS. UUED EPITSENTRID AVASTATUD JOHANNESBURGIS, KOPENHAAGENIS, PERTHIS. Ellison Brown, kes küpsetas köögis koogikesi, ootas alati enne pealkirjadele pilgu heitmist seni, kuni Luka oli lahkunud. Tema naine oli olnud sedasorti luuletaja, kellele meeldis rahutul ilmel läheduses varitseda sel ajal, mil mees luges seda, mida naine oli tol päeval kirjutanud, ning miski ei häirinud Ellisoni rohkem kui tunne, et keegi teda jälgib. HAIGUSE PEITEAEG ALLA VIIE TUNNI. KOKKUPUUDE HAIGUSTEKITAJAGA KESKPÄEVAL, SURM SÜDAÖÖL. Charlotte Sylvain tavatses oma kohvi lonksata, kui ta lappas lehte, et leida mingeid sõnumeid Pariisi kohta. Ta pidas seda ikka veel oma kodulinnaks, kuigi polnud seal käinud viiskümmend aastat. Kord nägi ta artikli esimeses lõigus sõna „Seine“ ja haaras lehest tahtmatult kõvemini kinni, kuid tegelikult oli lihtsalt sõna „Siena“ valesti trükitud, ja ta ei näe oma kodu enam iialgi. VIIRUS MUUTUB ÕHUS EDASIKANDUVAKS, VEES EDASIKANDUVAKS. KAKS MILJARDIT SURNUT AASIAS JA IDA-EUROOPAS. Mie Matsuda Ryu armastas tohutult sõnamänge. Talle meeldis lugeda Simsi Lehte igal hommikul kaks korda. Esimene kord selleks, et tutvuda sisuga, teine kord aga selleks, et leida mingeid võimalikke peidetud mustreid – palindroome, anagramme, oma nimetähti, mis oleks peidus teiste sõnade sees. Miski ei jäänud tal märkamata. „24 TUNNI BAKTER“ ÜLETAB ATLANDI OOKEANI. SUREMUSE MÄÄR PEA 100%.
Linnas ukselt uksele koputamas käivad inimesed hakkasid märkama midagi ebatavalist. Evangelistid ja rändkaupmehed, allkirjade kogujad ja rahvaloendajad – kõik nad ütlesid vaid üht: et surnute arv vähenes. Tühjades majades olid tühjad toad ja ometi olid need inimestest pungil olnud vaid mõned nädalad tagasi. Tänavad ei olnud enam nii rahvarohked. Asi ei olnud selles, et inimesi enam ei surnud. Neid saabus tuhandete ja sadade tuhandete kaupa igal minutil, neid tuli suisa majade ja koolide ja naabruskondade kaupa. Kuid iga ületulnud inimese kohta paistis kaks-kolm tükki kuhugi kaduvat. Russel Henley, kes müüs luudasid, mille ta köitis kokku seedriokstest ja plastikust, ütles, et linn oli justkui auguga pann: „Ükskõik, kui palju vett sa sinna ka ei valaks, voolab see kohe välja.“ Tal oli monumentide piirkonnas müügiputka, kus ta pani kokku oma luudasid ja müüs neid möödujatele, keda oli viimastel päevadel vaid mõned sajad. Kui nende ainus elu oli neile antud elavate mälestuste kaudu, nagu Russel arvas uskuvat, siis mis juhtub, kui ülejäänud elavad ka linna satuvad? Ta mõtles, et mis juhtub, kui see teine ruum, see suurem maailm järsku tühjaks saab?
Kahtlemata oli linn muutumas. Epideemias hukkunud tulid ja läksid väga kähku, mõnikord lausa tundidega nagu kevadine lumi, mis katab maapinna öösel ja sulab kohe päikese tõustes. Ühel hommikul saabus mändide piirkonda mees, leidis tühja vaateakna, maalis aknale värvilise seebiga sildi (SHERMANI KELLAPARANDUS. KIIRESTI JA LIHTSALT. AVAME PEAGI), pani siis ukse kinni, läks lohiseval sammul minema ega tulnudki enam kunagi tagasi. Üks teine mees ütles naisele, kellega oli just öö veetnud, et läheb toob köögist klaasikese vett, aga kui naine teda mõned minutid hiljem hüüdis, siis vastust ei tulnud. Ta otsis meest korteris igalt poolt. Aken ta tualettlaua kõrval oli lahti, justkui oleks mees roninud välja rõdule, kuid teda polnud kusagil. Ühel päikesepaistelisel ja tuulisel pärastlõunal ilmus linna ühe väikese Vaikse ookeani saare kogu elanikkond, kogunes parkimismaja ülemisele korrusele ja kadus sealt päeva lõpuks.
Kuid kõige enam tunnetasid muutusi need, kes olid linnas olnud kõige kauem. Kuigi keegi neist ei teadnud – ega polnud kunagi teadnud –, palju neile linnas olemiseks aega oli antud või millal see aeg otsa võis saada, oli nende eluolul olnud tavaliselt teatav rütm, olid olnud teatavad asjad, mida võisid oodata. Pärast ületulekut leidsid sa kodu ja töö ja sõpruskonna, elasid nii kuus-seitse kümnendit ja kuigi sa ei saanud luua perekonda, sest keegi ei vananenud, said sa alati enda ümber pere kokku koguda.
Näiteks