mõõta – 94,4 protsenti. Kohus käskis isal maksta tagasiulatuvalt lapsetoetust umbes kuus tuhat dollarit ehk 385 dollarit kuus, mida ta ise suurendas 500 dollarini, ning tasuda minu tervisekindlustust, kuni saan kaheksateist.
Kohtuasi 239948 on San Mateo maakonna kõrgema kohtu arhiivis mikrofišil, kostjaks minu isa. Isa kirjutas otsusele alla väikeste tähtedega, vähem kasutatud versioonina tema hilisemast allkirjast. Ema allkiri on värisev ja ebaühtlane, ta kirjutas alla kaks korda, ühe allkirja alla ja teise vajalikule reale. Kolmanda allkirja algus on läbi kriipsutatud, kui ta oleks ka selle lõpetanud, oleks see jäänud teiste kohale.
Kohtuasi lõpetati 8. detsembri 1980, isa advokaadid käisid lõpetamisega peale ning ema ei teadnud, miks kuid veninud kohtuasjaga taheti nüüd säherduse rutuga ühele poole saada. Neli päeva hiljem läks Apple börsile ja mu isa varandus oli üleöö väärt üle kahesaja miljoni dollari.
Kuid enne seda, vahetult pärast kohtuasja lõpetamist, käis isa mind vaatamas meie majas Menlo Parkis Oak Grove Avenuel, kus üürisime stuudiokorterit. Ma ei mäleta seda külaskäiku, kuid see oli esimene kord, kui nägin teda pärast sündimist Oregonis.
„Kas sa tead, kes ma olen?” küsis isa ja lükkas juuksed silme eest.
Ma olin kolmeaastane, ma ei teadnud.
„Ma olen sinu isa.” („Nagu oleks ta olnud Darth Vader,” ütles mu ema hiljem, kui ta mulle sellest rääkis.) „Ma olen üks kõige tähtsamaid inimesi, keda sa eales tundma õpid,” kinnitas isa.
◆
Meie tänaval kõlkusid roseepiprapuu seemned oma roosades kõtrades nii madalal okstel, et neid sai puudutada, ja avanesid plaksuga, kui neid sõrmede vahel hõõrusin. Kalaluid meenutavad lehed õõtsusid tuules. Händ-ruugetuvid hõikusid üksteist nagu häälest ära tuulekellad. Kõnnitee oli puutüvede ümber pragunenud ja paisunud.
„Need on puujuured,” ütles ema. „Need on nii tugevad, et suudavad asfaldi üles kergitada.”
Kui ma emaga duši all olin, veeresid veepiisad mööda seina alla. Piisad olid nagu loomad, need hüplesid ja looklesid, aeglasemalt ja kiiremini, jättes maha märja raja. Dušikabiin oli tilluke ja hämar, kahhelkivide ja kardinaga. Kui ema vee kuumaks keeras, karjusime: „Poorid lahti!”, ja kui vesi oli külm, kisasime: „Poorid … kinni!” Ema seletas, et poorid on augud nahas, mis avanevad soojaga ja sulguvad külmaga.
Ema hoidis mind duši all süles, surusin end tema vastu ega saanud aru, kus tema lõppes ja mina algasin.
Ema eesmärk oli olla hea ema ja edukas kunstnik ning iga kord, kui me kolisime, võttis ta kaasa kaks suurt raamatut: fotoalbumi minu sünnist ja kunstiraamatu, mida ta nimetas oma portfoolioks. Soovisin, et ta oleks esimese ära visanud, kuna seal olid alastipildid, teise pärast muretsesin, et ta võib selle ära kaotada.
Ema portfoolios olid kilega kaetud joonistused. See, et seda nimetati portfoolioks, andis köitele väärikuse. Keerasin lehekülgi ja nautisin nende raskust. Üks pliiatsijoonistus kujutas akendega kontoris laua taga istuvat naist, tuuleiil kergitas ta juuksed lehvikukujuliselt üles ja pillutas valgeid paberilehti kõikjale tema ümber, see oli nagu ööliblikate torm.
„Mulle meeldivad ta juuksed,” ütlesin. „Mulle meeldib ta seelik.” Ma ei saanud sellest naisest küllalt, tahtsin ise olla tema või et mu ema oleks tema.
Ema oli teinud selle joonistuse laua taga istudes, kasutades pliiatsit, kustukummi ja peopesa alumist osa ning puhudes grafiidi ja kustukummitükid paberilt ära. Mulle meeldis pliiatsi vaikne sahin paberil ja see, kuidas ema hingamine muutus töötades ühtlaseks ja aeglaseks. Ta tundus uurivat oma loomingut uudishimu, mitte omanikutundega, nagu ei olekski tema see, kes jooned paberile tõmbas.
Joonistuse realism oli see, mis mulle muljet avaldas. Iga detail oli täpne nagu fotol. Kuid samas oli stseen fantastiline. Mulle meeldis, kuidas naine istus oma kitsas seelikus ja nööpidega pluusis, vaoshoitud ja väärikas keset lendavate paberite kaost.
„See on lihtsalt illustratsioon, mitte kunst,” sõnas ema hooletult, kui küsisin, miks ta rohkem sääraseid pilte ei tee. (See oli tellimustöö, mitte nii muljet avaldav kui tema maalid; ma ei teinud neil kahel asjal vahet.) Emalt oli tellitud illustratsioonid „Taipani”-nimelisele raamatule ja joonistus oli üks neist.
Meil ei olnud autot, seepärast sõitsin plasttoolil ema jalgratta taga puude all kõnniteedel. Kord sõitis üks teine jalgrattur meile kõnniteel vastu, ema keeras kõrvale, teine rattur niisamuti ja nad põrkasid kokku. Lendasime kõnniteele ning kukkusime käed ja põlved marraskile. Toibusime samas lähedal muruplatsil. Ema istus ja nuuksus, põlved vastu keha surutud ja lühikesed püksisääred alla rippumas, üks põlv kriimustatud ja verine. Mees püüdis meid aidata. Ema nuttis liiga kaua ja ma sain aru, et asi ei ole vaid kukkumises.
Ühel õhtul varsti pärast seda tahtsin jalutada. Ema oli masenduses ega tahtnud minna, aga ma käisin peale ja sikutasin teda käest, kuni ta andis järele. Tänaval märkasime leherohelist luukpäraga Volkswagenit kirjaga: „Otse omanikult, 700 dollarit”. Ema kõndis ringi ja heitis pilke akendesse.
„Mis sa arvad, Lisa? See võib olla just see, mida on meil vaja.”
Ta kirjutas omaniku nime ja telefoninumbri üles. Hiljem viis ema isa ta oma firma laenuosakonda ja andis laenule allkirja. Ema rääkis sellest, kuidas ta tol õhtul jalutama tirisin, nagu oleksin saatnud korda vägiteo.
Autoga sõites ema laulis. Sõltuvalt meeleolust laulis ta Joni Mitchelli „Blued” või „Karumõmmide piknikku” või „Tom Dooleyt”. Ta laulis üht laulu, milles palutakse Jumalalt autot ja telerit. Rõõmsas ja tormakas tujus lõõritas ta „Pesukaru Rockyt”, selles oli osa, kus ta liikus mööda heliredelit üles-alla ilma päris sõnadeta, ümisedes näiteks „sitt”, mis pani mind naerma ja piinlikkust tundma. Olin kindel, et ta oli selle ise välja mõelnud – see oli liiga veider, et olla päris laul –, ning olin rabatud, kui kuulsin aastaid hiljem raadios biitlite versiooni.
Need olid Reagani aastad ning Reagan halvustas üksikemasid ja sotsiaaltoetusest elavaid emasid, kutsus üksikemasid sotsiaaltoetuse kuningannadeks, kes võtavad valitsuselt raha, et sõita Cadillaciga – ning hiljem rääkis ema, et Reagan oli idioot ja petis ning määranud koolieinetes ketšupi köögiviljaks.
Umbes sel ajal tuli meile külla mu tädi Linda, ema noorem õde. Linda töötas Supercutsis ja kogus raha korteri jaoks. Meil oli raha otsas ning Linda ütles, et sõitis tund aega, et tuua emale kakskümmend dollarit toidu ja mähkmete ostmiseks; ema ostis raha eest toitu ja mähkmeid ning kimbu karikakraid ja väikese paki mustrilist origamipaberit. Kui meil oli raha, põles see kiiresti ja heleda leegiga nagu tulesüütis. Meil oli kas vähe raha või polnud seda piisavalt. Mu ema ei olnud suurem asi raha säästja või teenija, aga ta armastas ilu.
Linda mäletab, kuidas ta astus sisse ning mu ema istus madratsil ja nuuksus telefoni: „Steve, meil on lihtsalt raha vaja. Palun saada meile pisut raha.” Olin kolmene, mis tundub liiga väike, aga Linda mäletab, kuidas ma olin ema käest toru haaranud. „Tal on lihtsalt raha vaja. Selge?” olin öelnud torusse ja kõne lõpetanud.
• •
„Kui palju raha tal on?” küsisin emalt mõni aasta hiljem.
„Näed seda?” Ema osutas köögipaberirullist rebitud tükile, mis oli umbes kustutuskummisuurune. „Nii palju on meil. Ja näed seda?” Ta osutas paberirullile. „Temal on nii palju.”
See oli pärast seda, kui kolisime tagasi Tahoe järve äärest ning sõitsime rohelise Volkswageniga elama mu ema kallima juurde, kes oli olnud kunagi tuntud mägironija, kuid ei saanud pärast kõõlusevigastust ja parema käe neljanda sõrme nurjunud operatsiooni enam ronida. Ta asutas välispordivarustuse firma ning mu ema joonistas tema ettevõttele matkasaabaste ja muu spordivarustuse reklaame ning töötas lisaks sööklas ettekandjana. Hiljem, kui nad lahku läksid, sai