elujoont edasi liikumas: vanemaks jäämine tähendas, et olen joonel edasi jõudnud.
Jalutasime ümber nurga Peet’s Coffeesse, kus ema sai tasuta kohvi ning me istusime välja pingile, kus oli päikese käes soe. Kohvikust teisel pool väljakut oli kahekordne rida sükomoore tugevasti kärbitud ja puud nägid välja peaaegu nagu mängukaardid, lühikesed oksad kopsakate pallidega tipus. Õhk lõhnas puude järele.
„Niisugune?” Ema teeskles hambutut ja kössis kepiga vanadaami. Siis ajas ta end sirgu. „Aga kullake, ma olen vaid kakskümmend neli aastat sinust vanem. Ma olen veel noor, kui sina täiskasvanuks saad.”
Ütlesin „Või nii,” nagu oleksin nõus olnud. Kuid polnud tähtis, mida ta ütles või kuidas selgitas. Mina nägin meid kiigena; kui ühel oli võimu, rõõmu või sisu, pidi teine kaduma. Kui mina olen veel noor, on tema vana. Ta lõhnab nagu vanainimesed, nagu seisnud lillevesi. Mina olen uus ja roheline ja lõhnan värskelt lõigatud okste järele.
◆
Poole kooliaasta pealt läksin ühe Palo Alto riigikooli lasteaiarühma. Enne seda olin käinud teises koolis, kuid ema meelest oli sealses klassis liiga palju poisse ja nii viidi mind üle. Esimesel päeval viis üks abiõpetaja mind hoone küljele ja tegi polaroidfoto, kinnitas selle tahvlile teiste õpilaste piltide kõrvale ja kirjutas mu nime alla. Olin rumalast peast väänanud käe pealae ümber, sest arvasin, et see näeks hea välja, teised lapsed aga istusid sinise tausta ees. Pilt oli valgusküllane ja kehva kvaliteediga. Tundsin, et see ei näidanud üksnes, et olin alustanud hiljem, vaid ka seda, et ma ei ole oluline, valgusega üle kallatud.
Õpetaja Pat oli pikk ja tüse, tal oli laulev hääl ning ta kandis pahkluudeni ulatuvaid teksaseelikut, sandaale ja sokke, suurelt rinnalt alla rippuvaid T-särke ja nööri otsas kõlkuvaid lugemisprille. Vahetunnis mängisime klassiruumi taga ronimisväljakul, mille eri osi ühendasid puitplangud. Nöörist võrku kahe puitplatvormi vahel kutsuti küüruauguks. Mina kujutasin seda lainetuse ja kinnipüüdmise, lainetuse ja kinnipüüdmisena. Midagi selles ajas iiveldama. Varsti pärast kooli minemist kukkusin nöörist võrku ja kui ma välja ronisin, kisasid teised: „Au-ku, au-ku!”
Lasteaed pani rõhku lugemisele, aga mina ei osanud seda. Iga läbiloetud raamatu eest said lapsed väikese mängukaru.
Õppisin ühe raamatu pähe, et abiõpetajalt mängukaru välja petta.
„Ma olen valmis,” ütlesin. Istusime lugemisnurgas põrandale, selg raamaturiiuli vastu, raamat mu süles. Rääkisin piltide ja pähe õpitud teksti põhjal sõnu, mida arvasin olevat igal leheküljel. Kahe lehekülje pärast muutus abiõpetaja nägu tõsiseks ja ta huuled tõmbusid kriipsuks.
„Sa keerasid lehte vales kohas,” ütles ta. „Ja jätsid ühe sõna vahele.”
„Ainult üks karu,” palusin. „Palun.”
„Veel mitte,” vastas abiõpetaja.
Danielal oli juba kakskümmend kaks karu, küsisin, kas võiksin ühe endale saada.
„Selleks et karu saada, pead raamatu läbi lugema,” vastas Daniela.
Hakkasin tundma, et minus on midagi vastikut ja häbiväärset ning et selle muutmiseks on juba hilja, et midagi ei ole parata. Erinesin teistest omavanustest tüdrukutest ning kõik head ja puhtad lapsed tajusid seda kohe ja tundsid vastikust. Üks märk oli foto. Teine oli see, et ma ei osanud lugeda. Viimane oli see, et ma olin teistest tüdrukutest põhjalikum ja ujedam. Minu soovid olid liiga tugevad ja ägedad. Olin seest ussitanud, nagu oleksin saanud nakkuse toorestest munadest või jahust, kui näksisin küpsisetainast. Tundsin seda enda sees ja olin kindel, et teised märkavad seda, ning alati, kui möödusin peeglist, silmasin juhuslikult oma peegelpilti ja nägin, et ei olegi nii räpane ja vastik nagu ennast kujutlesin, jahmatas see mind.
Lugemispausi ajal lipsasime Shannoniga lasteaiaklassist välja, mänguväljakust mööda kividega kaetud peidupaika tihedate põõsaste ja algkooliklasside taga. Shannonil olid helevalged juuksed, valged udejad kulmud ja ripsmed, ka tema ei osanud lugeda. Ta püksid olid keerdus, nii et õmblus ei olnud jala keskel. Me loopisime akende pihta kive ja klammerdusime siis teineteise külge, nagu hüppaksime ja väänleksime koos kivide ümber.
Pat oli rääkinud, et meie klassi tuleb uus poiss.
„Sülitame teda veega,” ütlesin mina.
„Jah,” nõustus Shannon. „Veeautomaadist.”
Mul oli tunne, et sellest tuleb midagi naljakat, et isegi see poiss peab seda naljakaks.
Uue poisi saabumise hommikul ootasime veeautomaadi juures. Poisil olid jalas lühikesed püksid, tal olid tumedad juuksed ja ta tundus enesekindel: mina olin arvanud, et ta on väike ja habras.
Võtsime suu vett täis ja jõudsime talle teerajal puu all järele.
„Kuule sina,” ütles Shannon, suu ülespoole. Vaatasin tema poole ja püüdsin mitte naerda, Shannoni kael värises, veenire voolas mööda ta lõuga alla. See on naljakas, naljakam kui miski, mida olin seni teinud, ja pealekauba nutikas.
Poiss vaatas meie poole.
„Uhuhuhh!” hüüdsime peaaegu kooris. Pärast viimast „uhhi” sülgasime veel välja. Enne kui poisi ilme muutus, enne kui tema taga kõndivad vanemad kohale tormasid ja põlvitasid teda lohutama ning ma sain aru, mida olime teinud, olin ülimalt enesekindel.
Meid lahutati Shannoniga ja emad kutsuti meile järele.
Koduteel rääkis ema lakkamatult. „Mida see poiss tundis? Mis sa arvad, kuidas ta ennast tundis?”
„Halvasti,” vastasin. Hetk pärast sülitamist olin mõistnud, et see ei ole mingil moel selle poisi nali, nagu olin enne arvanud. See oli meie nali, mis lõppes, kui poiss veega pihta sai.
„Mul on piinlik. Mul on sellest poisist kahju,” ütles ema liiga kiiresti sõites. „Aga ma süüdistan ka Patti. Mida ta siis ootas? Pat ja tema kuradima lollid karud.”
◆
Järgmisel aastal läksin teise kooli, Poolsaare Waldorfi kooli. See oli uus, avatud samal aastal. Vanemad olid tulnud suvel kokku, et värvida klassiruumide seinu ning meie lauad esimese klassi alguseks üle lihvida ja õlitada. Õppemaks oli umbes kuussada dollarit semestris, mis oli meile soodushind, ning ema uskus, et tuleb toime, kui me mööblit ei osta. Kuid ikkagi hilinesime sageli õppemaksu tasumisega, ema võttis ühendust mu isaga ja palus, kas ta võiks saata väikese tšeki, mida ta kaks korda ka tegi.
Ühel päeval sõitsime oma Channing Avenue korterist Los Altosse, kus ema käis üht maja koristamas. Varem käis seal koristamas mu ema sõbratar Sandra, kuid ta andis enne mujale kolimist majad emale üle. Me meeldisime Sandrale, kord andis ta emale ajalehest välja lõigatud artikli emast ja tütrest, kes sõitsid talvel autoga: kolmeaastane tüdruk oli kõndinud üksi läbi lume kaks miili ja leidnud abi emale, kes oli sõitnud lumevalli ja kaotanud teadvuse. „Lisa teeks sedasama,” ütles Sandra mu emale.
Naine, kellele kuulus Los Altose maja, näitas mulle, kuidas puhastada majoneesiga tema tolmuse viigipuu lehti, nühkisin need läikivaks tumeroheliseks. Kui ema lõpetas ja naine talle maksis, sõitsime otse panka, et raha arvele panna, ning sealt paar tänavat edasi University Arti kauplusse.
„Tere, ma olen siin liige,” ütles ema leti taga seisvale mehele. Kunstnikud olid liikmed ja said allahindlust. „Kardan, et tšekk, mille ma teile mõne päeva eest andsin, võidi tagasi lükata.” Ema rääkis sageli tšekkide tagasilükkamisest. Ma ei teadnud, mida see tähendab, kuid leidsin, et see kõlas hästi, kuigi tegelikult see nii ei olnud. „Tahaksin kirjutada teile uue tšeki, kuid sooviksin enne mõned värvid välja valida.”
„Muidugi,” vastas mees. „Tulge tagasi, kui olete ostud ära teinud, ja me tegeleme sellega.”
Mees