sinna sisse minna?
Kui nad Nicole’iga olid kolmeaastased, olid vanemad nad oma sõprade juurde kaasa võtnud. Kumbki tüdrukutest polnud seal varem viibinud. Alguses oli külaskäik igavavõitu. Vihmane päev Seattle’is ja kaks põngerjat lõksus majas, kus oli palju täiskasvanuid inimesi.
Üks külaline oli püüdnud lapsi lõbustada, neile klaverit mängides. Nicole oli ära tüdinenud ja minema tatsanud, kuid Claire oli istunud kõval pingil, võlutuna klahvidest ja nende poolt tekitatud helidest. Pärast lõunat oli ta sinna ise tagasi läinud. Ta oli liiga väike, et näha valgeid ja musti klahve, kuid teadis, et need on seal olemas ning ta tõstis ettevaatlikult käed üle pea ja asus üht laulu mängima.
Ehkki ta oli siis väike, mäletas Claire tollest õhtupoolikust kõike. Kuidas ema oli tulnud tütart otsima ja jäänud teda väga kauaks üksisilmi vaatama. Kuidas ta pandi ema süles klaveri ette istuma, nii et ta sai hõlpsamini ilusat muusikat mängida.
Ta polnud kunagi osanud selgitada, kuidas ta teadis, milline klahv teeb millist heli ja kuidas muusika temas algab, tõustes vulinal ülespoole, kuni valgub temast välja. See oli lihtsalt oskus, mis oli omane vaid talle, mingi kummaline genofondist pärinev iseärasus, mida keegi polnud varem märganud.
Ka Nicole oli ema süles istunud, kuid tema polnud ilmutanud mingit huvi klaveri vastu ja kui ta oma tillukesed käed sellele asetas, siis tekitasid need vaid müra.
See hetk oli muutnud kõik. Kahe päeva pärast algasid Claire’il muusikatunnid. Seejärel hakati askeldama keldrikorrusel, kuhu ehitati helikindel stuudioruum. Esimest korda kaksikute elu jooksul ei teinud nad täpselt samu asju täpselt samal ajal. Claire’i talent ja muusika olid astunud nende vahele.
Ta lükkas ukse lahti. Ta nägi klaverit, mis lapseeas oli tundunud nii kauni ja täiuslikuna. Ta võis aimata, kui suure summa võrra oli see tühjendanud ta vanemate hoiuarvet. Claire oli mänginud paljudel maailma kuulsamatel klaveritel, kuid seda siin mäletas ta kõige paremini.
Nüüd silmitses ta selle kaant katvat tolmukorda. Klaverit polnud vist aastate jooksul puudutatud. Seda oleks vaja häälestada.
Tal polnud mingit soovi klaverit mängida. Juba mõte sellest, kuidas ta istub klaveripingile, pani ta südame pekslema. Ta sundis end rahulikult hingama. Kui ta ei taha, siis pole tal vaja mängida. Kõik on korras. Tal polnud vaja isegi välja mõelda vabandusi, et vältida tunde meistriklassis. See maailm on temast terve kontinendi kaugusel.
Paanika varitses tema teadvuse ääremail. Ta lükkas seda endast eemale. Kui see jäi kangekaelselt paigale, siis taganes naine esimesele korrusele, kindlamale pinnale. Seal sai ta kergemini hingata.
Ma ei tee klaverist välja, sõnas ta endale. Teesklen, et seda polegi siin. Aga ma lasen selle ära häälestada. Eluaegne koolitus ei lubanud tal jätta klaveri eest hoolitsemata.
Kui ta niiviisi oli keldrikorrusel olevale koletisele vähemalt vihaselt otsa vaadanud, kuigi temast mitte jagu saanud, läks ta välja auto juurde ja tassis oma kaks kohvrit sisse. Kui ta oli need teisele korrusele tirinud ja külalistuppa pannud, läks ta tagasi kööki, et endale midagi süüa teha.
Sööki oli majas vähevõitu. Ta leidis ühe purgisupi ja pani selle pliidile sooja. Vahepeal otsis ta üles telefoniraamatu ja asus helistama haiglatesse, kuni leidis selle, kus öeldi, et tema õde on sinna sisse võetud ja pakuti, et teda ühendatakse õdede toaga. Claire loobus sellest ja pani toru hargile.
Hea uudis oli see, et operatsioon oli läinud hästi, sest Nicole’i palat oli tavalisel korrusel, mitte reanimatsiooniosakonnas. Halb uudis aga see, et Wyatti sõnade kohaselt ei teadnud Nicole mitte midagi Claire’i külaskäigust ja polnud huvitatud temaga kohtumisest. Kas Claire oli nii kaugele tulnud ilmaasjata?
Ta kontrollis harjunult oma mobiili ja nägi, et Lisalt oli tulnud kaks sõnumit. Kuna mänedžeril polnud kindlasti öelda midagi niisugust, mida Claire oleks tahtnud kuulda, siis kustutas naine need, viitsimata neid läbi kuulata.
Kraanikausi ääres seistes sõi ta keedupotist suppi ja vahtis välja väikesese piirdeaiaga ümbritsetud tagaaeda.
Ta teadis, millal suhted Nicole’iga nässu läksid ja miks. Miks ta siis ei suuda seda parandada?
Kas sel on mingit tähendust? Nüüd on ta siin ja kindlalt otsustanud, et teeb Nicole’i ja Jesse’i osakeseks oma elust. Ükskõik, mida nad ka ütlevad või teevad, igatahes ei saa nad temast lahti. Claire kavatses sundida neid oma pianistist õde armastama ja tema omalt poolt kavatses neid samuti armastada. Nemad moodustavad ta perekonna ja see oli tähtsam kui miski muu.
Nicole püüdis end mitte liigutada. Tal oli valus. Moodsa ravimiteraapia abil oli valu tuimestatud, kuid see oli ikka olemas ja varitses ähvardavalt. Ta ei pööranud sellele tähelepanu ja õnnistas inimest, kes oli leiutanud voodid, mida sai kergitada ja langetada üheainsa nupulevajutusega. Ta lihtsalt jääb siia järgmiseks kuueks või kaheksaks aastaks lamama ja lõpuks saab ta terveks.
Keegi astus palatisse. Nicole kuulis samme ja valmistus taluma järjekordset torkimist ja urgitsemist, mis sellele pidi järgnema. Selle asemel valitses vaikus. Ta avas silmad ja nägi Wyatti voodi kõrval seismas.
Nicole’il oli räbal enesetunne ja ta arvas, et väljanägemine pole ka kuigi palju parem. Praegu oli ta tänulik selle eest, et nad Wyattiga olid vaid sõbrad.
„Sellest jääb vägev arm,” ütles mees.
„Meestele armid meeldivad,” sosistas Nicole kuiva suuga. „Pean neid teibaga eemal hoidma. Kuigi ma ei suuda kujutleda, et mul kunagi oleks niipalju jõudu, et teivast üles tõsta. Kas ma saan neid õlekõrrega eemale peksta? Õlekõrt suudaksin tõsta.”
„Mina tulen abiks.”
„Oh mind õnnelikku.”
Mees puudutas ta põske, siis tõmbas tooli lähemale ja istus. „Kuidas sa end tunned?”
Naine püüdis naeratada. „See on tõeliselt loll küsimus. Kas sa taipad, mida tähendab operatsioon? Mind on saetud viiludeks ja lõigutud tükkideks ning ma mõtlen, et mul tekib sõltuvus valuvaigistitest.”
„Rehabilitatsioonikeskuses sulle ei meeldiks. Sa oled liiga küüniline.”
„Ja norija. Ära unusta norimist.” Naine osutas plastkruusile, mis oli kandikul voodi kõrval. „Kas sa ulataksid selle mulle?”
Wyatt tõstis selle üles ja ulatas Nicole’ile. Naine võttis kruusi kätte ja söandas rüübata ühe lonksu. Viimane kord oli see ajanud ta peaaegu öökima, kuid väga tigeda olemisega õde oli talle teatanud, et ta peab hakkama pissima. Nicole ei taibanud, mis mõte sel võiks olla, kuid õde oli selle juurde kindlaks jäänud.
Nicole võttis tillukese lonksu ja võpatas, kui süda pahaks läks. Vähemalt polnud pööritus nii tugev kui eelmine hoog. Ta rüüpas veel korra ega tundnud suurt midagi. Asi paraneb.
Ta andis veekruusi Wyattile tagasi ja tõmbas hinge. „Sina räägi. Mina kuulan. Aga palun ära püüa nalja teha. Ma ei taha naerda. See on liiga valus.”
Wyatt kummardus ettepoole ja võttis tema sõrmed oma käte vahele. „Käisin pagaripoes. Kõik on korras.”
„Hästi. Nad saavad ilma minuta kenasti hakkama. Nad teavad, kuidas tööd teha. Mul pole vaja millegi pärast muretseda.”
Ta muretseb ikkagi, sest tema loomus on selline, kuid hea oli teada, et seda polnud vaja.
„Seda et... ma sain seal kellegagi kokku.”
Hoolimata valust ja tablettidest avas Nicole silmad. Selles, kuidas Wyatt vältis talle otsa vaatamist, oli midagi. Midagi peaaegu... süüdlaslikku.
„Naisega?”
Mees noogutas.
Nicole ei saanud aru. Mis tähtsust sel on? Wyatt oli kellegagi kohtunud. See on tore. „Eks kutsu ta õhtuks välja.”
„Mida?” Mees ajas end sirgu