kirjas kõik arstivisiidid, laste võistluste kuupäevad, lastevanemate koosolekud. Lacey kasutas sama arvutit. Kümnesena oli teda vaja ikka veel jälgida ja ta polnud tehnikavidinatest samasuguses sõltuvuses nagu Zack. Jonah’ arvuti oli laual tema toas – tal oli seda vaja koolitööde jaoks. Nad olid kokku leppinud, et ta ei lukusta oma toa ust, et Sophie saaks aeg-ajalt kontrollimas käia. Sophie kartis, et poeg külastab pornolehekülgi, aga seni oli poiss kulutanud kogu vaba aja arvutimängudele. Zacki lauaarvuti surises. Sophie istus mehe suurde nahktooli ja otsis abikaasa kalendri üles. Tormiline talv oli viimaks möödas ning ehitajad võisid redelid ja tellingud välja võtta ning tööle asuda. Kõik kliendid tahtsid kõike korraga saada. Zack jagas Sophiega oma tööelu aina vähem, ent nad olid olnud abielus kuusteist aastat ja see fakt ei muutunud.
Täna, 10. aprill. Zack oli kirjutanud: „Pea meeles L-i späeva.“
L? Arvatavasti Lila, üks Zacki kolleege. Lila oli kahekümne kaheksa aastane kena karjäärinaine, vaba ja vallaline ning tal oli isiklik BMW kabriolett. Tal polnud lapsi, tal oli vapustav garderoob ja imeline naer. Ta pidas Zacki arhitektuurigeeniuseks vastandina Sophiele, kes pidas Zacki meheks, kes peaks pere seltsis rohkem aega veetma.
Jah, Zack peab Lila sünnipäeva meeles pidama. Lila oli oluline kolleeg, noor, särav ja energiline. Sophie ei olnud armukade ega tundnud end halvasti – ta oli töötanud ise ka Zacki juures raamatupidajana, kui mees alles karjääri alustas. Sophie teadis väga hästi, et töötades kadus mehe karismaatiline sarm ja tihti ka enesevalitsus. Ta võis olla kamandav, diktaatorlik, kriitiline ja kiibitseja. Ta oli perfektsionist – Sophie pelgas, et ilmselt on seda ka tema ise – ja oma ambitsioonides sihikindel. Sophie teadis, et ei tahaks enam Zackiga koos töötada. Temaga abielus olemisest piisas.
Sophie keskendus kalendrile. Täna õhtuks polnud midagi kirjas.
Homseks, 11. aprilliks, oli Zack kirjutanud: „Aruta S-iga lah.“
Lah.
Sophie süda hakkas põksuma. Ta nõjatus tooli seljatoele, suutmata pilku neilt kolmelt tähelt kiskuda.
Lah? Esimesena meenus sõna „lahutus“, aga isegi ülimalt korralik Zack ei paneks arutelu lahutuse üle oma kalendrisse kirja. Ei paneks ju?
Sophie sulges silmad. Hingas rahulikult. Sundis end keskenduma käesolevale hetkele vaikses majas magavate lastega.
Lah. Kas see võis kuidagi puudutada aktsiaid? Võimalik, aga Zack tegeles aktsiatega seda Sophiega arutamata.
Lah. Lahendus? Äkki ta tahab koos reisile minna. Nende perel oli midagi sellist vaja. Nad polnud ammu perena koos midagi teinud, aga see polnud kuigi tõenäoline – Zack ei nimetaks puhkust iialgi lahenduseks.
Lahkus! Ahaa. Võib-olla maksti mõne Zacki aktsia pealt dividende ja ta tahtis selle raha kulutamist Sophiega arutada.
Jah, just nii see oligi. Lah tähendab midagi muud kui lahutust. Milleks rumalusi mõelda? Kõikides abieludes olid tõusud ja mõõnad, aga viimasel aastal oli Andersonide abielu vähehaaval, ent kindlalt allamäge liikunud. Vahel tundus Sophiele, et ta peab vastu vaid laste nimel. Zack tundus talle aina vastumeelsem, rohkem...
Välisuks paugatas ja Sophie võpatas süüdlaslikult. Ta kuulis, kuidas abikaasa portfelli esiku lauale viskas, tema samme köögi ja kabineti suunas tulemas. Ootusärevana, ent otsustavana jäi Sophie oma kohale.
„Mida sa siin teed?“ küsis Zack, lõdvendades uksel seistes lipsu.
Sophie silmitses oma abikaasat. Heledad juuksed, sinised silmad, endine keskkooli jalgpallistaar – ta oli sel aastal saanud nelikümmend. Mees oli hakanud juukseid värvima. Oli ostnud Mustangi vintage-kabrioleti.
„Tere sulle ka,“ vastas Sophie naeratades, et sõnad ei kõlaks liiga teravalt.
Zacki hääl oli rahulik. „Sophie.“
„Sa ei helistanud,“ tuletas naine talle meelde.
Zack häälitses kärsitult ja pööras selja.
Sophie sõrmeotsad kihelesid. Ta oli vihane, hirmul ja kummaliselt elevil, nagu oleks ta sukeldumas võõrasse järve, mille sügavust ta ei tea. Lapsed, ütles ta endale. Hoolitse laste eest.
„On sul kõht tühi? Ma...“
„Olen väsinud. Lähen magama.“ Zack astus esikusse, vaatamata naise poole, ja Sophie hakkas värisema.
Ta läks uksele ja võttis mehe käest kinni. „Zack. Zack, palun oota. Mida lah tähendab?“
„Mis asja?“
Nüüd kuulas Zack teda. Tundes endal abikaasa pilku, tajus Sophie tuttavat kriitilist suhtumist. Olgu, tal olid jalas teksad, seljas T-särk, ta oli paljajalu ega teadnud, millal viimati juukseid kammis, aga tema heledad juuksed olid lühikesed, nii et need olid alati ka enam-vähem normaalses soengus. Ta oli Zackist neli aastat noorem, sale ja piisavalt ilus.
Sophie kordas: „Mida lah tähendab?“ Ta viitas laua poole. „Leidsin selle su kalendrist. „Aruta S-iga lah.““
„Oh, Sophie, kas sa tõesti tahad sellest praegu rääkida?“ Zack vajus kühmu, andes mõista, et on väsinud.
Sophie teadis, et nii väsinud mees nüüd ka pole. „Jah, Zack. Ma ei suuda magada ega mõistuse juurde jääda, kui sa ei vasta.“ Ta vaatas abikaasat, püüdes tema näost midagi välja lugeda.
Zack rapsas käe vabaks, astus tagasi tuppa ja vajus tugitoolile. „Olgu. Teeme selle siis ära. Sophie, ma tahan lahutust.“
Kahtlustest hoolimata oli naine vapustatud. „Aga lapsed?“ küsis ta. Jonah ja Lacey ei saanud end kuidagi valu eest kaitsta. Lacey oli alles laps, rõõmsameelne ja nunnu, ent Sophie oli Jonah’ käitumises viimasel ajal murettekitavaid muutusi märganud. Poisi hinded olid head, aga ta ei säranud enam jalg- ja korvpallis, mida oli lapsest saadik mänginud. Treenerid käisid talle pinda. Kui ta peab veel tegelema ka isa lahkumisega...
„Ma ei lahuta ju neist,“ vastas Zack peaaegu lõbustatud toonil. Ta oli pinges, ent tema pilgus, hoiakus oli teatav ülbus. Ta teadis midagi, mida Sophie ei teadnud.
„Kas sa lahutad minust?“ Sophie oli seda teinud – need elu muutvad sõnad olid välja öeldud. Vilkusid. Neoonvalguses.
Zack raputas kannatamatult pead. „Kuule, tunnista seda – sa pole samuti õnnelik olnud.“
Oli see tõsi? Sel hetkel polnud Sophie kindel. Ta oli hea ema, tubli ja loominguline perenaine, hea sõber... Aga õnnelik? Peopesad muutusid niiskeks ja ta hõõrus neid vastu teksaseid.
„On see Lila?“ küsis ta. Ta istus abikaasa vastu toolile. Kui Zack tahtnuks, oleks ta võinud käe sirutada, teda puudutada, öelda, et tal on kahju, Sophie võiks öelda, et nad alustavad otsast peale...
„On sel tähtsust, kes see on?“ küsis Zack vastu.
„Võiksid ta vallandada ja me võiksime otsast peale alustada,“ pakkus Sophie.
Zack võpatas. „Ma ei taha Lilat vallandada. Ma armastan teda. Tema armastab mind.“
„Oh sa pagan.“ Sophie üritas neid sõnu seedida. Zack oli oma plaanidega temast kaugel ees. „Oh sa pagan, Zack. Ma ei tea, mida öelda.“
Zack norsatas kärsitult. „Näed, kuidas see sinuga käib! Miks sa ei nuta? Ei sõima? Ei loobi mind raamatuga?“
Sophie krimpsutas nägu. „Nii et mina olen seega süüdi?“
Zack vajus kössi, tõmbas käega läbi oma tihedate liivakarva juuste, kummardus Sophie poole, küünarnukid põlvedel, asend, mida naine oli näinud nii tihti, ta oli nagu aus inimene, kes püüab mingit probleemi lahendada. „Kuule, Sophie, ma ei taha koletise muljet jätta. Tean, et Lila on noor. Ta on uus. Sina ja mina oleme olnud abielus kuusteist aastat – kirg või mis iganes – on lahtunud. Sa tead, et ma ei taha kellelegi haiget teha. Ma ei taha olla paha tegelase rollis.“
„Ja ometi kepid sa Lilaga.“