Külalismaja. Nancy Thayer

asjad arvutituppa. River pidi tegelema küll suures osas nende veebiäriga, ent Trevor tahtis olla võimalikult palju internetis, et vastata klientide küsimustele, reastada asju tähtsuse järjekorda ja otsida uusi võimalikke töid. Pärast seda vaatab ta maja üle, kontrollib voodite ja voodipesu olukorda. Ivan polnud selline inimene, kes teaks, kui palju korralikke rätikuid või milliseid köögitarvikuid majas on. Trevor oli kutsunud mõned perekonnad, kelle lapsed mängisid Leoga, mõneks päevaks Nantucketi päikese alla. Tema teooria oli, et mida rohkem on tema poja ümber tuttavaid inimesi, seda paremini poiss end tunneb. Trevor unistas pikkadest päikeselistest päevadest rannas, kus Leo koos sõpradega ehitab liivalosse, või nad jalutavad koos läbi linna ja söövad jäätist ning mälestused hulkuva eluviisiga emast taanduvad vähehaaval, ent kindlalt lapse peast.

      Nad jõudsid praami juurde täpselt siis, kui Trevor oli seda planeerinud. Suur vana laev oli koletislik. Trevor lootis, et see ei hirmuta Leod. Ta rõõmustas, kui poiss ajas silmad suureks ja naeris, nähes tohutuid veokeid mööda rampi laeva sisemusse sõitmas.

      Pardal olles tõstis Trevor Leo õlgadele ja läks mööda kõikuvat metalltreppi üles põhitekile. Vahel arutles ta, kas kohtleb oma poega titena, tassides teda õlgadel, aga vabisev ja mürisev praam oli sõna otseses mõttes raputav kogemus. Nad leidsid koha akna all. Kui praam liikuma hakkas, näitas Trevor pojale purjekaid, kaisid, kaatreid, liivaluiteid ja kajakaid. Sõidule kulus üle kahe tunni ja kui nad olid avamerel, ei olnud akna all enam huvitav. Leo vaatas, kuidas teised lapsed üksteist mööda vahekäike taga ajasid. Trevor avas sülearvuti ja vastas mõnele e-kirjale. Mõne aja pärast avas Leo oma iPadi ja hakkas mängima.