image target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_6b2fdf26-c3ed-580c-b4f4-c5c895bc22ed.jpg" alt="title"/>
Tõlgitud väljaandest:
Lawrence Durrell
Mountolive
First published in 1958 by Faber and Faber Limited
Toimetanud Piibe Kohava
Kaane kujundanud Anu Ristmets
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Copyright © 1958, Lawrence Durrell
Copyright renewed © Lawrence Durrell, 1986
Autoriõigus tõlkele: Inna Feldbach ja OÜ Eesti Raamat, 2019
ISBN 978-9949-683-14-7 (trükis)
ISBN 978-9949-683-15-4 (epub)
Trükitud Euroopa Liidus
CLAUDE’ILE
τò ὄvoμα τοû ἄγαθοû δάɩμονος[1.]
MÄRKUS
Kõik tegelased ja olukorrad, mida on kirjeldatud selles raamatus („Justine’i“ ja „Balthazari“ sõsaras ning kvarteti kolmandas köites), on üleni välja mõeldud. Olen kasutanud romaanikirjaniku õigust võtta appi mõned vabadused seoses moodsa Lähis-Ida ajalooga ja välisteenistuse personalistruktuuriga.
Kui inimene jälle aru pähe võtab, haihtub unelm, ja tagajärjed pole kuigi hullud; seda nimetatakse vaimseks eksisammuks ja me teame väga hästi, et see ei kahjusta mitte kedagi, aga õnnetuseks minnakse vahel kaugemale. „Mis siis veel saab, kui see idee teoks teha,“ söandab inimene endamisi aru pidada, „kui ainuüksi kujutluspilt sellest mind nõnda erutas, mulle nii sügavalt mõjus?“ Ta viib selle neetud unenäo ellu, ja kuritegu ongi sündinud.
D. A. F. de Sade „Justine“[2.]
Il faut que le roman raconte.[3.]
Stendhal
1 Hea vaimu nimi (vkr). Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
2 Kristiina Rossi tõlge. [ ↵ ]
3 Romaan peab jutustama lugu (pr). [ ↵ ]
I
Noore töötajana, kes oli ülimalt paljutõotav, oli ta saadetud aastaks Egiptusse, et ta täiustaks oma araabia keelt, ja Ülemkomissariaadi atašeena leidis ta end kirjutaja rollis, kes ootab määramist esimesele diplomaatilisele ametikohale; aga juba käituski ta nagu noor saatkonnasekretär, olles täiesti teadlik oma tulevikuameti kohustustest. Ainult et täna oli tal omajagu raskem kui tavaliselt end vaos hoida, sest kalalkäik tekitas temas suurt põnevust.
Ta oli tegelikult üsna unustanud oma kunagi laitmatu tenniseriietuse ja kolledžibleiseri, ning fakti, et pilsivee tõusmine läbi põrandalaudade oli ta valgete tenniskingade ninadele tekitanud mustad randid. Egiptuses näis igaüks end kogu aeg niiviisi unustavat. Ta õnnistas juhuslikku soovituskirja, mis oli toonud ta Hosnanide maavaldusse nende suurde vanamoodsasse majja, mis oli ehitatud Aleksandria lähedal asuvate järvede ja kaldapealsete lähedusse. Jah.
Lamedapõhjaline paat, mis teda praegu kandis ja häguses vees aeglaste tõugetega edasi liikus, pöördus tasapisi ida poole, et asuda oma positsioonile suures paatide poolringis, mis järkjärgult sulgus ümber sihtala, mustadest pilliroovartest ümbritsetud kalarikka järveosa. Ja sedamööda kuidas paadid tõmmetõmbelt ringjooneks sulgusid, laskus maale Egiptuse öö – kõigi esemete äkiline madaldumine bareljeefiks kuldsel ja violetsel ekraanil. Maa oli muutunud päikese lillakas järelkumas tihedaks nagu gobelään, millel võis siin-seal tõusvas udus näha värelevaid veepinna miraaže, mis paisutasid ja tõmbasid kokku silmapiire, kuni järele jäi vaid mõte maailmast, mida peegeldas värisev seebimull kaduviku äärel. Hääled tundusid vee kohal kord valjud, kord tasased, ent selged. Tema enda köhatuski lendas järsu tiivalöögina mööda järvepinda minema. Hämardus, kuigi õhk oli ikka veel kuum ja ta särk kleepus vastu selga. Pimeduse kodarad, mis nendeni ulatusid, joonistasid välja vaid roost ümbritsetud saarte kontuure, need aga lebasid vees nagu suured nõelapadjad, käpad või mättad.
Aeglaselt, palvetamise või meditatsiooni rütmis, moodustus ja sulgus suur paatide kaar, kuid maa ja vee ühtesulamisel sellise kiirusega oli tal ikka tunne, et nad rändavad pigem üle taeva kui Mareotise järve luhamaa. Kuskil nähtamatuses peksid tiibu haned ja ühes nurgas, kust linnuparv lendu tõusis, murdusid vesi ja taevas pooleks, lindude lestjalad aga libisesid üle jõesuudme nagu vesilennukid ning sealt kostis madalahäälset prääksumist. Mountolive ohkas ja vaatas alla pruuni vette, lõug kätel. Ta polnud harjunud olema nii õnnelik. Noorus on ju meeleheite aeg.
Selja taga kuulis ta jänesemokaga noorema venna uratust iga teibaga paadilükkamise korral, kui paadi edasiliikumine ta niuetes tunda andis. Muda, paks nagu toorsiirup, tilkus tagasi vette aeglase plomp-plomp-häälega ning teivas matsus himukalt. See kõik oli väga ilus, ent ka hais oli vägev, aga oma üllatuseks leidis ta, et naudib jõesuudme mädanemiselõhnu. Tuuleiilid kauge mereranna poolt jõudsid aeg-ajalt nõrgalt nende juurde ja tegid vaimu erksaks. Sääskede laulukoorid sumisesid seal nagu hõbedane vihm sureva päikese silmas. Muutuva valguse võrk pani ta vaimu särama. „Narouz,“ ütles ta, „ma olen nii õnnelik,“ ja kuulas omaenese mõõdukaid südamelööke. Nooruk naeris sisinal oma ujedat naeru ja ütles pead langetades: „Väga hea. Aga see pole veel midagi. Oota. Me jõuame kohe paadikaare sisse.“ Mountolive naeratas. „Egiptus,“ ütles ta endamisi, nagu võiks korrata naise nime. „Egiptus.“
„Seal,“ ütles Narouz käheda meloodilise häälega, „pole pardid, tead, need mis mujal.“ (Ta inglise keel polnud perfektne ja kõlas kohmakalt.) „Mis nende salaküttimisse puutub, siis see on lihtne (see sõna on ju salaküttimine, eks ole?) Sul tuleb nende alla sukelduda ja haarata neil jalust. Lihtsam kui laskmine, kas pole? Kui tahad, lähme teeme seda homme.“ Ta uratas jälle teibale nõjatudes ja ohkas.
„Aga kuidas siin madudega on?“ küsis Mountolive. Ta oli sel pärastlõunal mitut suurt madu ujumas näinud.
Narouz ajas oma jässakad õlad sirgu ja muheles. „Madusid siin pole,“ ütles ta ja naeris jälle.
Mountolive pööras end külili, et nõjatada põsk vastu puust paadinina. Silmanurgast nägi ta oma kaaslast teiba najal püsti seisvat ning uuris ta karvaseid käsivarsi ja kämblaid ning tugevaid pingul jalgu. „Kas ma aitan ka lükata?“ küsis ta araabia keeles. Ta oli juba märganud, kui suurt rõõmu tegi pererahvale, kui ta rääkis nende emakeelt. Nende naeratlevad vastused olid kui kallistused. „Kas aitan?“
„Muidugi mitte,“ ütles Narouz, naeratades oma inetut naeratust, mida lunastasid vaid imepärased silmad ja sügav hääl. Higi tilkus ta lokkis mustadelt karvadelt juuksepiiril. Ja siis, et ta äraütlemine poleks viisakusetu, lisas ta: „Kalapüük algab pimedaga. Ma tean, mida teha, sina aga pead vaatama ja jälgima kala.“ Kaks väikest roosat naharulli, mis ääristasid ta lõhenenud huult, olid süljest märjad. Ta pilgutas inglise noormehele lahkelt silma.
Pimedus tormas nüüd nende poole ja valgus oli kadumas. Äkki hüüdis Narouz: „Nüüd on see hetk. Vaata sinna.“ Ta plaksutas valjult käsi ja hüüdis üle vee, pannes võpatama oma kaaslase, kes jälgis, pea püsti, ta osutavat sõrme. „Mida?“ Püssi ühetooniline valang kaugeimast paadist raputas õhku ja äkki lõikas silmapiiri pooleks uus linnuparv, mis kerkis aeglasemalt ning jaotas maa ja õhu järjest avanevaks roosaks haavaks, mis oli nagu naha vahelt piiluv granaatõuna sisu. Siis, muutudes roosast helepunaseks, läks taevas uuesti valgeks ja langes järvepinnale nagu lumi, mis sulas veepinnaga kokku puutudes. „Flamingo,“ hüüdsid mõlemad ja naersid, ning pimedus sulgus nende kohal, kustutades nähtava maailma.
Nüüd puhkasid nad pika hetke, hingates sügavalt, et nende silmad pimedusega harjuksid. Hääled ja naer kaugetest paatidest hõljusid üle nende kulgemise suuna. Keegi hüüdis „Ae, Narouz“ ja uuesti „Ae, Narouz“. Narouz ainult uratas. Nüüd kostis aga lühike sünkopeeritud näputrummipõrin, muusika, mille rütmid salvestusid silmapilkselt Mountolive’i mälus, nii et ta oma sõrmed hakkasid paadilaudadel toksima. Järv oli nüüd põhjatu, kollane muda oli haihtunud, pehme eelajalooliste järveharude muda või bituumenikarva muda, mida Niilus kandis edasi oma teel