kellel pole mingeid jõuvarusid. Otsekui vihaga sai ta aru, et nüüd oli tal lõpuks käes midagi, mille eest ta võiks surra, miski, mille tooruses oli tiivuline teade, mis läbistas teda teadvuse põhjani. Isegi pimedas tundis ta end punastavat. See oli absurdne. Armastada oli absurdne, nagu oleks keegi ta kaminasimsilt maha virutanud. Ta tabas ennast küsimuselt, mida ta ema sellest arvaks, kui ta suudaks kujutleda neid ratsutamas, põlv vastu põlve siin palmipuude viirastuste vahel järve ääres, milles peegeldus noor kuu. „Oled sa õnnelik?“ sosistas Leila, ja ta tundis ta huuli oma randmel. Armastajatel pole vahel teineteisele midagi öelda peale selle, mida ollakse juba tuhat korda öeldud ja tagasi võetud. Suudlused leiutati, et muuta see ütlematajäetus hingehaavadeks. „Mountolive,“ ütles naine uuesti, „kallis David.“ – „Jah.“ – „Sa oled nii vaikne. Võiks arvata, et sa magad.“ Mountolive kortsutas kulmu, olles silmitsi oma hajevil enesetundega. „Ma mõtlesin,“ ütles ta. Ta tundis jälle naise huuli oma randmel.
„Armsam.“
„Armsam.“
Nad ratsutasid põlv vastu põlve, kuni nähtavale ilmus vana maja, mis oli ehitatud neljakandilisena lisajõe ja mageveekanalite sisse lõikuvasse kaldakindlustuste võrgustikku. Õhk oli täis puuviljanahkhiiri. Maja ülemised rõdud olid eredalt valgustatud ning seal istus ratastoolis vildakalt üks invaliid, kes vaatas armukadedalt välja öösse ja ootas neid. Leila mees oli suremas mingisse tundmatusse lihastõppe, mis seisnes progresseeruvas atroofias, ja see rõhutas omakorda julmalt meeste niigi suurt vanusevahet. Haigus oli teinud ta õõnsaks nagu laibastunud kesta, mis koosnes kaltsudest ja sallidest, kust tolknesid välja ta pikad tundlikud käed. Näost tahumatu ja ilmelt sünge, mis kajastus ka tema noorema poja näos, oli ta pea õlgadel viltu ja meenutas teatud valguses karnevalimaske, mida kantakse teiba otsas. Jääb vaid lisada, et Leila armastas teda!
„Leila armastas teda.“ Oma meele vaikuses ei suutnud Mountolive kunagi mõelda neid sõnu, ilma et ta oleks neid mõttes papagoina kriisanud. Kuidas ta võis? Seda oli ta endalt ikka ja jälle küsinud. Kuidas ta võis?
Kuuldes hobusekapjade plaginat hoovi munakividel, veeretas abikaasa oma ratastooli ettepoole rõdu rinnatise äärde ja hüüdis turtsakalt: „Oled see sina, Leila?“ Tal oli vana lapse hääl, mis oli valmis haiget saama naise naeratuse soojusest, mille too maast üles tema poole heitis, ja sügavast armsast kontraaldist, milles ta mehele vastas, häälest, milles segunes idamaine allaheitlikkus ja teatav kaastunne, mida vaid laps suudaks mõista. „Kallis.“ Ning jooksnud üles pikkadest puutreppidest teda embama, hüüdis ta: „Me oleme turvaliselt tagasi.“ Mountolive ronis hoovis aeglaselt hobuse seljast maha, kuuldes haige mehe kergendusohet. Ta võttis pigem ette mittevajaliku sadulavöö pingutamise, et mitte näha nende embust. Ta polnud armukade, aga ta suutmatus seda armastust uskuda läbistas ja haavas tema südant. Oli vastik olla noor, vilumatu ja mugavustsoonist väljas. Kuidas võis see kõik juhtuda? Ta tundis, nagu oleks ta Inglismaalt miljoni miili kaugusel; minevik oli ta seljast koorunud nagu nahk. Soe öö lõhnas jasmiini ja rooside järele. Kui naine hiljem ta tuppa tuleb, on ta nähtamatu kui nõel, ühegi sõna ja mõtteta, võttes käte vahele kummaliselt noore naiseihu peaaegu ilma iha ja kahetsuseta, silmad kinni, nagu mees, kes seisab jäise kose all. Ta läks aeglaselt trepist üles. Naine oli teinud ta teadlikuks sellest, et ta on pikk, sirge ja hea välimusega mees.
„Kas sulle meeldis kalapüük, Mountolive?“ kähistas invaliid häälega, mille pinnal hulpisid (nagu õli vee peal) uhkus ja kahtlus. Pikakasvuline mustanahaline teener veeretas tema juurde väikese laua, millel seisis viskikarahvin. See oli anomaaliaid täis maailm: joodi „loojanguvett“ nagu kolonistid siin vanas lahmakas majas, mis oli täis imelisi vaipu ja mille seintel oli kunagi Omdurmani vallutatud bantude odasid ja tubades imelik Teise Impeeriumi aegne Türgi moega mööbel. „Istu,“ ütles vanamees, ja Mountolive istus naeratades, märgates, et isegi siin võõrastetoas lebasid raamatud ja ajakirjad, rahuldamata mõttenälja sümbolid, mida lugedes Leila sel näljal endast võitu saada ei lasknud. Tavaliselt hoidis naine oma raamatuid ja lehti harim’is, aga neid jagus alati ka majja. Ta mees ei võtnud selle ilma elust osa. Naine püüdis nii palju kui suutis mitte lasta meest sellest teadlik olla, kartes ta armukadedust, mis oli muutunud seda murettekitavamaks, mida suuremaks läks mehe võimetus. Pojad pesid end, Mountolive kuulis kusagilt kostvat veepladinat. Varsti palub ta luba toast lahkuda ja läheb õhtusöögiks valget ülikonda selga panema. Ta jõi viskit ja rääkis krõnksus mehega ratastoolis oma meloodilisel häälel. Talle näis hirmus ja moraalitu olla tema naise armuke ja ometi oli ta alati üllatusest hingetu, kui nägi, kui lihtsalt ja loomulikult Leila kogu seda pettust läbi viis. (Ta jahe mesine hääl jne; Mounolive peaks püüdma temale mitte liiga palju mõtelda.) Ta kortsutas kulmu ja rüüpas oma napsi.
Oli olnud päris keerukas leida maavalduses üles nende maja ja esitada oma soovituskiri, sest autotee oli ehitatud ikka veel vaid koolmekohani, mille järel tuli kasutada hobuseid, et jõuda majani kanalite vahel. Ta veetis peaaegu tund aega üksi kaldale uhutult, enne kui lahke möödasõitja pakkus talle hobust, kellega ta sihtkohta jõudis. Tol päeval polnud kodus kedagi peale invaliidist majaperemehe. Mountolive märkas veidi lõbustatult, et kui loeti ta soovituskirja, mis oli kirjutatud ilutsevas araabia keeles, pomises invaliid ühe tavalise vastastikuseid häid tundeid väljendava lause komplimentide kohta, mida ta luges, nagu oleks kirja kirjutaja ise kohal olnud. Siis vaatas mees kohe õrnalt noorele inglasele otsa ja ütles lause, millele Mountolive vaikselt vastas. „Te tulete ja elate meie juures, see on ainus viis, kuidas saaksite oma araabia keelt täiendada. Kaheks kuuks, kui soovite. Mu pojad oskavad inglise keelt ja neil oleks hea meel teiega juttu ajada, samuti mu naisel. Neile oleks õnnistuseks näha majas võõramaalase uut nägu. Ja mu armas Nessim, ehkki ta on veel nii noor, õpib viimast aastat Oxfordis.“ Uhkus ja rõõm helkisid korraks ta aukuvajunud silmades ja kustusid siis, andes maad tavalisele valu- ja muregrimassile. Haigus tekitab põlgust. Haige inimene teab seda.
Mountolive võttis kutse vastu ja loobunud puhkusest nii kodu- kui asukohamaal sai loa elada kaks kuud selle kopti maaomaniku majas. Elu erines siin täielikult kõigest, mida ta oli varem pidanud omaseks perekonnaelu teadvustamata feodaalsele tseremoniaalsusele, mis ulatus tagasi vähemalt keskaega ja võib-olla veelgi kaugemale. Kas Burtoni,[1.] Beckfordi[2.] ja leedi Hesteri[3.] maailm eksisteeriski enam? Kuid siin, vaadates kõike oma kujutluse loodud maalingust lähtudes, leidis ta igasuguse eksootika olevat täiesti normaalse. Selle poeesiat valgustas elu enda teadvustamata loomulikkus. Mountolive, kelle ees oli kohaliku keele seesam juba avanenud, leidis, et hakkab esimest korda tõeliselt mõistma seda võõrast maad ja selle võõraid kombeid. Ta tundis end nii, nagu tunneks end selles olukorras igaüks, nimelt valdas teda peadpööritav endise minateadvuse kaotamise ja uuega asendumise tunne. Ta tundis, et kaob iseendal käest ja et ta loomujooned muutuvad justkui ähmaseks. Kas see on hariduse tõeline mõte? Ta oli hakanud istutama oma kujutluse tohutut puutumata maailma ümber uue elu pinnasesse.
Hosnani perekond oli omaette veider kooslus. Hea välimusega Nessim ja tema ema olid sugulashinged ning kuulusid mõlemad intelligentsete ja tundlike inimeste maailma. Vanem poeg oli alati valmis ema aitama, kui oli vaja avada ust või tõsta maast üles taskurätt. Nessimi inglise ja prantsuse keel olid laitmatult täiuslikud nagu ta käitumine ning kõlasid ta kehaehituse kombel nõtkelt ja jõuliselt. Nende vastas istusid aga küünlavalgel kaks teist laadi olevust: invaliidistunud ja nartsudes abikaasa ning noorem poeg, kes oli karm ja toorevõitu nagu mastif ja keda saatis seletamatu valmisolek rünnata. Ta oli jässakas ja inetu, kuid samas õrn, ja sellest, kuidas ta neelas iga isa lausutud sõna, oli selge, kellele oma vanemaist ta eeskätt kuuletus. Tema naiivsus paistis ta silmadest ja ka tema oli teenistusvalmis, ning tõesti, kui ta polnud maatöö tõttu majast väljas, lasi ta ruttu minema ratastooli taga seisva toapoisi ja aitas rõõmust särades oma isa, olles heas tujus isegi selle üle, kui pidi ta hellalt ja peaaegu kahjurõõmsalt sülle tõstma ja tualetti viima. Emasse suhtus ta umbes samasuguse uhkuse ja lapseliku nukrusega, mis vaatas vastu ta haige isa pilgust. Ja kuigi vennad vaatasid oliivipuuoksa harudena eri suunas, ei olnud nende vahel lõhet – nad olid sama oksa võrsed ja armastasid seda teades teineteist väga, sest õigupoolest nad täiendasid teineteist, ning kus üks oli nõrk, seal oli teine tugev. Nessim vihkas verevalamist, füüsilist tööd ja halbu kombeid, Narouzile