Mountolive. Lawrence Durrell

magasin avati ja sellele järgnes äravahetamatu paberisahin – see oli heli, mille ta mälu kohe tõlgendas. Järgnes väike täpne kuulide laadimise klõbin. Ta oli nagu lõksus unenäos, kus joostakse kogu jõust ega suudeta ometi paigalt liikuda. Kui magasin sulgus ja relv oli laskevalmis, võttis Narouz ennast kokku, et minna julgelt tuppa, kuid leidis, et ei suuda ikka liikuda. Ta selgroogu mööda jooksid sipelgad ja ta tundis kuklakarvu püsti tõusvat. Halvatud varajasest lapsepõlvest pärit kangestusest, suutis ta teha üheainsa aeglase sammu ettepoole ja seisatas ukseavas, hambad kokku surutud, et need ei plagiseks.

      Kuuvalgus paistis aknast otse peeglisse ja selle peegelduses nägi ta isa sirgelt toolis istuvat ja oma peegeldusele vastu vaatavat, näol ilme, mida Narouz polnud kunagi varem näinud. See oli kõle ja apaatne ning peegli tontlikus heiastuses paistis see olevat ilma igasugusest inimlikkusest ja tunnetest, mis olid sealt välja voolanud. Noorem poeg vaatas teda tardunult. (Kord varajases lapsepõlves oli ta midagi seesugust juba näinud, kuid see polnud nii range ega resigneerunud stseen kui praegu. See oli siis, kui isa oli kirjeldanud talle ühe kurja mõisavalitseja Mahmoudi surma ja öelnud süngelt: „Nad tulid ja sidusid ta puu külge. Et on lui a coupé les choses, ja toppisid need talle suhu.“ Lapsena oli Narouzile küllalt, kui korrati neid sõnu, et ta tunneks end minestavat. Nüüd tuli too hetk talle meelde mitmekordselt hirmsamana, kui ta nägi santi tõstvat aeglaselt püstolit ja suunavat seda, ei, mitte meelekohale, vaid peeglisse ning kordavat kähedal häälel: „Ja nüüd, kui ta peaks temasse armuma, tead sa, mida teha.“)

      Peagi valitses toas vaikus ja seda lõhestas vaid üks kuiv väsinud nuukse. Narouz tundis kaastundepisaraid silmisse tõusvat, kuid oli ikka veel sest hetkest halvatud: ta ei suutnud liigutada, midagi öelda ega isegi valju häälega nuuksuda. Isa pea vajus rinnale ja püstolit hoidev käsi laskus alla, kuni Narouz kuulis püstolitoru nõrka potsatust põrandal. Järgnes pikk erutav vaikus toas, koridoris, rõdul, aias ja igal pool mujal, kergendust toov vaikus, mis lasi lõpuks ta südames ja soontes vangistatud vere voolama. (Kusagil pidi magav Leila külge keerama, vajutades oma kahele mehele kuuluvad valged käsivarred patjadel jahedamasse kohta.) Üksainus sääsk pinises. Nõidus oli haihtunud.

      Narouz läks tagasi mööda koridori rõdule, kus ta seisis mõne hetke pisaratega võideldes, enne kui hüüdis: „Isa!“ Ta hääl oli salalik ja närviline, koolipoisi hääl. Kohe süttis isa toas valgus, sahtel lükati kinni ja ta kuulis kummirattaid üle põranda veerevat. Ta ootas pika hetke ja varsti kostiski tuttav kare uratus „Narouz“, mis ütles talle, et kõik on korras. Ta nuuskas varrukasse nina ja ruttas magamistuppa. Isa istus näoga ukse poole, raamat põlvedel. „Sa laiskvorst,“ ütles ta, „ma ei suutnud sind üles äratada.“

      „Anna andeks,“ ütles Narouz. Ta oli äkki rõõmus. Nii suur oli kergendus, et ta tahtiski äkki end alandada, lasta end sõimata ja kiruda. „Ma olengi laiskvorst, mõtlematu siga, vääritu olend,“ ütles ta ahnelt, lootes, et vallandab isas veelgi hullemaid etteheiteid. Ta naeratas. Ta tahtis kirglikult hulpida haige mehe raevus.

      „Aita mind voodisse,“ ütles invaliid lühidalt ja poeg kummardus ihara õrnusega, et tõsta isa kõhn keha ratastoolist kätele ning tunda sõnulväljendamatult kergendust, et selles oli ikka veel elu …

      Aga tõesti, kuidas pidi Mountolive seda kõike teadma? Ta märkas vaid Narouzi reserveeritust, mida ei olnud tunda Nessimi juures. Mis puutub Narouzi isasse, siis see mees häiris teda vägagi, tema haige, rinnale vajunud pea ja enesehaletsus, mida oli kuulda tema hääles. Kahjuks oli õhus ka teine konflikt, mis pidi leidma mingisuguse lahenduse, ja selleks pakkus Mountolive enese teadmata avangu, tehes ühe valesammu, mida diplomaadid kardavad ja põlgavad rohkem kui ükski teine inimtõug ja mille meenutamine võib hoida neid öösiti aastaid ärkvel. See oli küllaltki mõttetu valekäik, kuid see andis haigele mehele ettekäände vihapurskeks, milles Mountolive tundis ära vanale abikaasale iseloomuliku kire. See kõik sündis laua taga, ühel õhtusöögil, ja kõigepealt naersid kokkutulnud selle üle üsna lõbusalt, ning nende ühise lõbustatuse laienevas ringis ei olnud kibedust, ainult Leila naeratav protest: „Aga mu kallis David, me ei ole moslemid, vaid kristlased nagu teiegi.“ Muidugi teadis Mountolive jubedaid märkusi, mis, kui need juba pillati, polnud andestatavad ega parandatavad. Ent Nessim paistis pigem rõõmus kui solvunud ning säilitades oma tavapärase taktitunde, ei lubanud endal naerda valjusti, ilma et oleks puudutanud sõbra rannet, kui Mountolive peaks juhuslikult arvama, et naer on sihitud tema isikule ja mitte ta veale. Jah, kui naer vaibus, sai ta vana mehe ränikiviteravatest näojoontest häbiga teada, et mees ratastoolis on haavunud ega naerata üldse. „Ma ei näe siin midagi naeruväärset.“ Ta sõrmed klõbistasid ratastooli säravaid käetugesid. „Mitte midagi seesugust. See keelevääratus väljendab täpselt inglaste seisukohta, seda, millega koptid alati peavad arvestama. Enne nende tulekut ei olnud Egiptuse moslemite vahel kunagi vastuolusid. Britid on õpetanud moslemid kopte vihkama ja neid diskrimineerima. Jah, Mountolive, britid. Pange mu sõnu tähele.“

      „Palun vabandust,“ pomises Mountolive, püüdes ikka veel oma keelevääratust heastada.

      „Mina mitte,“ ütles invaliid. „Hea, et me neid asju avalikult mainime, sest koptidel on see väga südamel. Britid on andnud moslemitele voli meid rõhuda. Uurige komissariaadi tööd. Rääkige oma kaasmaalastega koptidest ning te kuulete nende põlgusest ja vastikusest meie vastu. Nad on moslemid nendega nakatanud.“

      „Jah muidugi, härra!“ ütles Mountolive, püüdes palavikuliselt andestust anuda.

      „Muidugi,“ raputas haige mees soola ta haavale, noogutades pead oma kõvera kaela otsas. „Meie teame tõde.“ Leila tegi väikese tahtmatu liigutuse, andes peaaegu märku, et abikaasa lõpetaks jutu, enne kui laskub valjuhäälsesse süüdistusse, aga too ei pannud naist tähele. Ta nõjatus seljatoele, närides leiba, ja ütles ebaselgelt: „Ja mida te inglased üldse koptidest teate või hoolite? On mingi väike ketserite kamp, mõtlevad nad, mingi alamat sorti keel, mille liturgias on lootusetult sassis araabia ja kreeka traditsioon. See on alati nii olnud. Kui esimene ristisõda Jeruusalemma vallutas, tehti seal ülimalt selgeks, et ükski kopt ei tohi linna siseneda – meie pühasse linna. Nii vähe suutsid lääne kristlased koptide ja moslemite vahel vahet teha, moslemid, kes olid neid Askeloni lahingus võitnud, ja koptid, kes olid ainus kristliku kiriku haru, mis suutis Idamaadega täielikult integreeruda! Kuid siis ütles teie oma Salisbury piiskop avalikult, et peab neid idakristlasi hullemaks kui uskmatuid, ning teie ristisõdijad tapsid neid rõõmsameelselt.“ Kibeduseilme muutus ta näol lühidaks julmaks naeratuseks. Siis aga, kui ta tavapärane sünge noruspäine ilme näole tagasi tuli, limpsas ta huuli ja vajus üleni uude vaidlusse, mis, nagu Mountolive äkki mõistis, oli närinud ta salajasi mõtteid tema saabumise esimesest päevast peale. Ta oli tõesti kogu seda vestlust sestpeale endas kandnud, oodates hetke, kui selle välja saab päästa. Narouz vaatas oma isa kaastundliku jumaldamisega, näojooned jäljendamas ta ilmet vastavalt räägitule, uhkusega, kui lausuti sõnu meie püha linna kohta, vihaga, kui räägiti kellestki hullemast kui uskmatutest. Leila istus kahvatuna ja endassetõmbununa, vaadates välja rõdu poole, ainult Nessim nägi välja tõsine, kuid ei pidanud vimma. Ta jälgis isa kaastundlikult ja aupaklikult, ilma nähtavate tunneteta. Ta nägu oli ikka veel peaaegu naerul.