oligi ta alati öelnud sõna „pagan“.) Ta kahvatas ja tundis end justkui minestavat. Aga naine oli päris tema ligi, nii ohutult ligi, naeratades ja kirtsutades nina, et ta suutis naise vaid embusesse haarata ja tema ligi kummarduda, nagu kummarduks ta peeglisse. Nende kogelevad huuled kohtusid nagu peegeldused järvepinnal. Mountolive’i mõistus pihustus tuhandeks killuks ning lendas laiali neid ümbritsevasse kõrbe. Armastajateks saamine oli nii lihtne ja sai teoks nii tahtmatult, et mõnda aega ei saanud ta arugi, mis oli juhtunud. Kui ta taas mõtelda suutis, näitas ta kohe välja, kui noor ta alles on, pomisedes: „Aga Leila, miks mina?“, nagu oleks naise ees lahti kogu valikute maailm, ning ta suutis vaid hämmelduda, kui naine temast eemaldus ja kordas tema sõnu justkui muusikalise dissonantsiga, sest mehe küsimuse poisilikkus oli teda pahandanud: „Miks sina? Lihtsalt niisama.“ Ja siis luges ta Mountolive’i hämmastuseks vaikse armsa häälega ette lõigu ühelt oma lemmikautorilt:
„Meie ees on nüüd lahti saatuse rada, kõrgeim tee, mille inimene võib kas vastu võtta või ära põlata. Meie rass pole veel täisealine, see pärineb puhtaimast põhjamaa verest. Meie loomus ei ole veel rikutud, me oleme piisavalt tugevad, et valitseda, ja piisavalt nõtked, et alistuda. Meile on sisendatud puhta halastuse usku, mille me peame nüüd kas reetma või õppima seda järgides kaitsma. Me oleme rikkad päritud autunde poolest, mille meile on jätnud tuhandeaastane rüütlite ajalugu ja mida me peame päev-päevalt januselt suurendama, sest et inglased, kellele autunde ihalus näib patusena, on maailma kõige tülgastavam rahvas.“
Mountolive kuulas ta häält hämmastuse, haleduse ja häbiga. Oli selge, et naine näeb temas omamoodi rahva prototüüpi, mis eksisteerib vaid tema kujutluses. Leila suudles ja hellitas temas ta silme ette manatud Inglismaa kujutist. Mountolive’ile oli see maailma kõige kummalisem kogemus. Ta tundis, kuidas ta silmad täituvad pisaraist, kui naine jätkas kõrgelennulist tsitaati, seades hääle laulvaks vastavalt loetavale proosale: „Või tõstate teie, inglise noored, oma maa taas kuningatroonile ja teete sellest valitsuskepile alluva saare, nii et see oleks maailma valguseallikas ja rahusadam, õpetuste ja kunstide käskija ning suurte traditsioonide truu hoidja keset põgusaid harduseta nägemusi; ajaloo väärindatud põhimõtete alandlik teener, mis ei allu südametutele eksperimentidele ega liiderlikele ihadele ning kannab keset rahvaste julma ja lärmakat kadedust edasi oma eriskummalist vaprust ja heatahtlikkust kõigi inimeste vastu?“ Ta sõnad hakkasid Mountolive’i peas kumisema.
„Aitab. Aitab,“ hüüdis ta teravalt, „me ei ole enam sellised, Leila.“ See oli mõttetu raamatulik unelm, mille koptist naine oli avastanud ja enda jaoks lahti mõtestanud. Mees tundis, et tema maagilised embused said talle osaks päris teenimatult, nagu teeks ta absurdsed mõtted kõik maatasa ning alandaks need millekski tumedaks ja ebareaalseks, justkui oleks ta suhelnud tänavatüdrukuga. Kas tõesti on võimalik armuda surnud ristisõdija raidkujusse?
„Sa küsisid minult, miks,“ ütles Leila, hääles ikka veel põlgus. „Sellepärast,“ vastas ta ohates, „et sa oled vist inglane.“ (Iga kord, kui ta sellele mõtles, oli Mountolive üllatunud ja ainult vandesõna „pagan“ vaigistas tema hämmastust.)
Ja siis, nagu kõik maailma kogenematud armastajad, ei rahuldanud teda asjade sellesse seisu jätmine, ta pidi neid oma meeles veel uurima ja andma nendele hinnangu. Ükski naise antud vastus polnud talle ootuspärane. Kui ta mainis naise abikaasat, siis Leila vihastas ja katkestas ta jutu närvutava otsekohesusega: „Ma armastan teda. Ma ei luba rääkida temast kergel toonil. Ta on üllas mees ja ma ei tee iialgi midagi, mis teda haavaks.“
„Aga … aga …“ pomises noor Mountolive, ent nüüd, naerdes tema segaduse üle, pani naine taas käed tema kaela ümber ja ütles: „Rumal. Rumal David! Tema ise ütleski, et võtku ma sind endale armukeseks. Mõtle, kas pole ta omamoodi tark? Ta kardab mind kaotada hoopis siis, kui ma peaksin kohtama vale inimest. Kas sa pole kunagi armastust janunenud? Kas sa ei tea, kui ohtlik see on?“ Ei, Mountolive ei teadnud.
Mida pidi üks inglane arvama neist kummalistest mõttemallidest, neist segastest ja vastuokslikest lojaalsustest? Ta oli tummaks löödud. „Ainult et ma ei tohi sinusse armuda ja ma ei armugi.“ Kas ta sellepärast hakkaski armastama Mountolive’i pigem Inglismaa kujundi kui tema enese kaudu? Ta ei leidnud sellele vastust. Tema ebaküpsuse ilmsikstulek tegi ta kidakeelseks. Ta sulges silmad ja tundis, nagu kukuks ta selili musta auku. Ja Leila, kes seda tajus, leidis temas süütuse, mis tegi noormehe talle armsaks, omal moel otsustas ta teha temast mehe, kasutades kogu oma naiselikku soojust ja avalust. Ta oli talle nii armsam kui õnnetu poisike, keda ta oskas juhatada ta arenguteel. Ainult et (ja oma meeles pidi ta selgesti tegema selle reservatsiooni) ta pidi tõkestama vastumeelsust, mida Mountolive võis sellise juhendamise suhtes tunda. Nii varjas ta hoolega oma elukogemust ja temast sai mehele peaaegu ühevanune kaaslane, kes jagas ta vastutust nende täiesti ohutu ja laitmatu käitumise eest, mille mõjul mehe süütunne peaaegu vaibus ning ta võttis naise uutmoodi otsustavuse ja enesekindluse täielikult omaks. Mountolive kordas endale samasuguse otsustavusega, et ta peab austama naise reservatsioone ja mitte temasse armuma, kuid omaenda tundest lahtiütlemine on noorele inimesele võimatu. Ta ei suutnud eristada oma emotsionaalseid vajadusi, kirge ja nartsissismist toituvat romantikat. Iha lämmatas teda. Ta ei suutnud seda määratleda. Siin takistas teda igal sammul ta Inglise haridus. Ta ei suutnud olla õnnelik ilma süütundeta. Kuid kõike seda ei tajunud ta selgelt, ta üksnes aimas, et oli kohanud kedagi enamat kui armuke ja vandeseltslane. Leila polnud mitte ainult temast kogenum; oma ahastuseks avastas ta, et naine on temast ta oma keeles ka rohkem lugenud ja õpetatud. Ent olles ideaalne kaaslane ja armsam, ei andnud naine talle seda kunagi tunda. Naiselikule kogemusele on avatud nii palju allikaid. Leila leidis alati pelgupaiga õrnuses, mis väljendus kerges pilkes. Ta noomis teda harimatuse pärast ja julgustas ta uudishimu. Ning talle pakkus naudingut ta kire mõju mehele, ta suudlused, mis langesid kui süljepiisad kuumale triikrauale. Naise silmade kaudu hakkas Mountolive uuesti nägema Egiptust, mis oli nüüd dimensiooni võrra rikkam. Ta sai aru, et ta mõningane keeleoskus polnud sugugi piisav, sest Leila paljastas selle nappuse omaenda teadmiste sügavuse taustal.
Paadunud märkmetegija, nagu mees oli, leidis ta oma väikese taskuraamatu paisumas andmetest, mis avanesid talle nende ühistel ratsasõitudel, ent need olid alati selle maa kohta käivad andmed, sest ta ei julgenud kirja panna ainsatki sõna oma tunnete kohta ega isegi Leila nime. Nii nägid ta üleskirjutused välja sedamoodi:
Pühapäev. Ratsutades läbi vaese kärbseid täis küla, osutas mu kaaslane täketele, mis olid müüridel ja seintel kui kiilkiri, ning küsis, kas ma oskan neid lugeda. Ütlesin nagu loll, et ei oska, kas need ei või olla äkki amhaarikeelsed? Naer. Selgituseks kuulsin, et üks auväärt rändkaupmees, kes käib siin külas iga kuue kuu tagant, müüb Medinast pärit erilist hennat, millest siin selle püha linnaga seotuse tõttu väga lugu peetakse. Inimesed on enamasti liiga vaesed, et selle eest maksta, nii et ta annab neile krediiti, aga et mitte seda unustada, märgib ta arvepidamise potikillu abil saviseinale.
Esmaspäev. Ali ütleb, et sabaga tähed on kivid, mida loobivad taevainglid, et peletada kurje džinne, kui nood püüavad kuulata pealt paradiis kõnelusi ja saada teada tulevikusaladusi. Kõik araablased, isegi beduiinid kardavad kõrbe. Imelik.
Ja veel: vahepidamist jutuajamises, mida me nimetame „inglite möödumiseks“, tervitatakse teisiti. Mõne vaikusehetke pärast ütleb keegi: „Wahed Dhu“ ehk „Andku Jumal“ ja siis vastab kogu ratsaseltskond: „La Illah Illa Allah“ või „Ei keegi muu kui üksainus Jumal“, enne kui endine vestlus edasi läheb. Need väikesed tavad on väga muljetavaldavad.
Ja veel: minu võõrustaja kasutab kummalist fraasi, kui räägib oma tagasitõmbumisest äritegevusest. Ta nimetab seda „hinge tagasisaamiseks“.
Ja veel: ma pole kunagi varem maitsnud Jeemeni kohvi, mille igas tassis on terake halli ambrat. See on ülimaitsev.
Ja veel: Mohammed Shebab pakub mulle kohtudes klaasist kaanega piaalist nuusutada jasmiinilõhna, nagu me Euroopas pakume sigaretti.
Ja veel: nad armastavad linde. Murenevate hauakividega kalmistul