tagurdas lävele ja prõmmis rusikaga vastu puitu.
Nad kuulsid üleval ukse sulgumist ja kellegi samme. Grayson tõstis pea ja märkas kõigepealt oivalisi sääri ning seejärel vapustavat brünetti. Naine hõljus trepist alla nõtkelt nagu flamenkotantsija, tumedad juuksed õlgade ümber lendlemas. Sinepikollase siidpluusi ja kehakumerusi rõhutava kitsa halli seelikuga naine pani Graysoni suu kuivama.
Kui naine, nägu naerul, viimase sammu astus, tundis Grayson ta ära... ja tal läks kõhukoopas meeldivalt õõnsaks.
Naine keeras pea pisut viltu ja sirutas käe, mille randmel kõlkusid käevõrud, ent tema sõrmedes polnud midagi. „Mina olen Valery Carter. Tere tulemast Virsikuaia külalismajja!“
Grayson libistas oma pikad sõrmed naise pihku. Valery nahk oli sile ja prink ning küüned lühikesed, ent leekpunaseks võõbatud. Grayson tundis naise ära, ent too paistis olevat ta unustanud. Seal polnud midagi imestada.
Grayson taipas, et jõllitab, kuni naine kannatlikult ootas. „Grayson Blake. Ja see on minu vend Devlin. Meil on reserveering.“
Naise kulm tõmbus kergelt kipra, enne kui näoilme selgines. „Grayson ja Devlin? Ma tean teid.“
Nende sõnadega puhkes ta naerma ja lennutas juukseid, nii et need tema läikiva pluusi vastas kahisesid. „Ei, ma ei flirdi teiega.“
„Kahju,“ nipsas libekeelne Devlin, mispeale Valery naeratus veelgi laiemaks muutus. „Lapsena veetsime kõik suved siinkandis vanavanemate Evelyn ja Jeff Mayfieldi juures. Neil oli teises linnaservas farm.“
„Jah.“ Valery libistas käe Graysoni haardest välja. „Ma mäletan teid. Üks teist oli väga ulakas.“
Grayson osutas pöidlaga venna suunas. „See pidi olema Devlin.“
Naise pilk rändas Devlinile. Käsi puusas ja kulm vinklis, ei tundunud ta raasugi asjalikuna, kui õrritas: „Kas tulite siia kutsikaid või vaalasid päästma või hoopis lumeinimest otsima?“
Grayson oigas. „Võib-olla mäletatakse meid liigagi hästi.“
„Kurikuulsa Devlin Blake’i ja tema kannupoisi seiklusi? Kogu Honey Ridge mäletab.“
Kannupoiss. Nojah. See oli Grayson isiklikult.
Devlin lülitus hurmurirežiimile. „Lumeinimest? Kas ta on siin? Kas tuleksid koos meiega otsima?“
Valery naeris vaikselt ja sõbralikult. „Sa ei ole põrmugi muutunud.“ Tema kuldsed silmad asusid Graysonit uurima. Tolle sisikond tõmbus krampi. Kannupoisist vend oli olnud kohmakas ja kiitsakas nohikust teismeline. Kahtlemata oli naisel seegi meeles.
„Grayson,“ hääldas Valery mõtliku Tennessee aktsendiga. Tema silmad lõid järsku heameelest särama ja Grayson oli kindel, et naine mäletab liiga palju.
Ta köhatas kurgu puhtaks ja vaatas käekella. „Kas jõudsime liiga vara? Tahaksin end sisse seada ja tööle asuda.“
„Nii kiiresti,“ märkis naine. „Aga teie toad on valmis. Kas teil on pagas kaasas?“
„Autos.“ Grayson heitis veel ühe pilgu käekellale. Neil oli endiselt võimalik päevavalgust kasutada. „Toome asjad hiljem sisse.“
„Ja mis äri teid kaht Honey Ridge’i toob?“
„Üle tee asuv veski. Me ostsime selle ära.“
Valery kaunid kulmud kerkisid. „Kas tõesti? Mis põhjusel ometi?“
Grayson muigas. Ta nautis uskmatute põlastamist ja väiteid, et vennad Blake’id ei suuda disainiimet korda saata. Kui see siiski juhtus, olid kõigi imestus ja heameel veelgi suuremad.
„Teie rajasite oma majja midagi ilusat. Meie otsustasime veskiga midagi samalaadset teha.“
„Uuesti veski avada? Aga miks? Tänapäeval ei jahvata keegi ise vilja.“
„Me avame seal restorani. Selline on meie äri.“
Valery kulm tõmbus mõtlikult kipra. „Teate, olen sellest vist kuulnud. Vendade Blake’ide restoraniäri. Kas teil on Chattanoogas samuti restoran?“
„Depoo, privaatsete õhtusöögivagunitega?“ küsis Grayson. „Jah, on küll.“
„Suurepärane veiseliha. Väga šikk. Oih!“ Valery osutas näpuga. „Su põsk on verine.“ Ta avas kummutisahtli ja õngitses karbist salvrätiku.
Grayson puudutas oma põske. „Mind ründas tige okaspõõsas.“
„Las ma aitan.“ Eksootilise parfüümi järele lõhnav naine tõusis madalates kingades varvastele ja tupsutas tema põske. Lähedalt oli näha, et naise merevaigukarva silmades on kuldsed triibud ja mustad randid ning tema pikki tihedaid ripsmeid oli mingi naiseliku võlunipiga rõhutatud.
Ta oli nagu mustlannast võrgutaja.
Grayson, kes ei tahtnud tõmmet tunda, kahmas salvrätiku endale. „Tänan, ma ise.“
Ta polnud enam kohmakas teismeline, kel on aega jalaga segada. Ta oli läbi raskuste õppinud, et aeg on kõige tähtsam. Tark mees kasutab aega arukalt.
„Valery!“ hõikas naisehääl kusagilt vasakult.
Valery südamlik naeratus hääbus. Ta astus Graysonist eemale, pöördus pikkamööda hääle suunas ning lõi selja tikksirgeks.
Eeskotta tuiskas lühikeste tumedate juustega sale küpsemas eas naine, kes kandis heledaid pükse ja sinist kampsunit.
„Hei, kullake. Näen, et su uued külalised on saabunud.“
„Jah, ema. Juhatan nad kohe tubadesse.“ Valery lisas kramplikul ilmel: „Härrased, saage tuttavaks minu ema Connie Carteriga. Ema, need on Grayson ja Devlin Blake.“
Grayson tervitas vanemat naist, kuid ei laskunud vestlusesse, sest Valeryst õhkus pinevust. Isegi Devlin oli alla andnud ja jälgis toimuvat huviga. Oli ilmselge, et Valeryl ei olnud hea meel ema näha.
See oli huvitav, kuid ei puutunud Graysonisse.
Külalismaja perenaine õngitses särgitaskust võtmed ja ulatas need asjalikult Graysonile.
„Numbritoad on ülemisel korrusel. Üks teist ööbib Mooruspuutoas ja teine üle koridori Mustikatoas. Valige ise, kes kuhu läheb. Mõlemad toad on vabad ja valmis. Kui peaksite midagi vajama, siis andke mulle teada. Hommikusöök on kella seitsme ja kümne vahel ning kahest kümneni serveerime eesmises salongis kergeid suupisteid. Kohv ja tee on köögis pidevalt saadaval. Tundke end nagu kodus.“
Proua Carter torkas vahele: „Ja kui olete end sisse seadnud, siis tulge alla. Panen tee, kohvi ja koogi valmis.“ Ta osutas paremale. „Külaliste salong on selle kahepoolse ukse taga.“
„Kõlab hästi.“ Devlin välgutas võluvalt hambaid. „Veskiga tutvumine tegi meie kõhud tühjaks. Tänan teid, proua.“
„Pole tänu väärt. Külaliste heaolu on meile tähtis. Võtke julgesti reklaamvoldikuid, jalutage meie territooriumil ja viljapuuaias, istuge verandadel ja nautige kohvi. Kui vajate lisarätikuid või tualett-tarbeid, siis andke teada.“
Vanema naise kõnelemise ajal heitis Grayson põgusa pilgu Valeryle. Naise suu oli kriipsuks tõmbunud ja pilk tühi.
Intrigeeritud Grayson noogutas vennale ja nad ronisid trepist üles, et kuldse tahvliga tähistatud toad üles otsida.
„All oli pinget tunda.“
„Märkasin.“ Devlin avas ukse, millel ilutses silt „Mustikatuba“. Helesinistes toonides päikeselisest toast avanes vaade pikkadele virsikupuuridadele, mis hakkasid alles rohetama. „Kas Valery polnud seesama tüdruk, kellest sa omal ajal sisse võetud olid? Jäätisekohviku silmarõõm?“
„Mulle meeldisid paljud tüdrukud. Nagu teismelistele hormoonipommidele ikka.“
„Tõsi.“