su põske. Ja sa hoidsid tema kätt nii kaua, et kohe oli aru saada, et ta sulle meeldib.“
Grayson piidles pahuralt venda, pööras ümber, marssis läbi koridori Mooruspuutuppa ja sulges ukse. Viis sekundit hiljem paiskas Devlin selle uuesti lahti. „Kas tahaksid mu disainiideid vaadata?“
„Sul mõlgub juba midagi mõttes?“
Devlin niheles ja puuris põrandat nii tungiva pilguga, justkui olnuks see venna näost märksa huvitavam. „Ee… nojah. Tead...“ Ta köhatas kurgu puhtaks ja venitas kaela. „Ostsin veski juba jaanuaris ära.“
„Jaanuaris! See oli ju mitu kuud tagasi!“
Devlin laiutas alandlikult käsi. „Säästsin su kallist aega, vennas. Load on hangitud, ehitajad leitud ja disain valmimisel.“
„Uskumatu.“ Grayson äigas pahuralt ja pahvikslöödult käega.
„Noh, mis sa arvad? Kas tahad pilgu peale visata? Näha, missugused geniaalsed ideed mul selle hoonega on?“
Grayson põrnitses venda. „Kõigepealt tahaksin duši alla minna.“
„Sa oled ikka veel tõre, et ma sinu nõusolekuta tehingu sõlmisin.“
„Arvad?“
„Sa veel tänad mind.“ Devlin kadus uksest välja ja Grayson võinuks vanduda, et vend lagistas naerda.
Ta vangutas pead, läks vannituppa ja taipas, et on riided autosse unustanud. Ta ohkas alistunult, sest pahkluud juba sügelesid, ning vantsis trepist alla.
Poolel teel kuulis ta vaidlemist ja jäi seisma.
„Mis on, ema? Arvasid, et ma ei saa nädala jooksul külalismajaga hakkama? Et keeran kõik kihva, kui sina või Julia mind ei valva?“ Valery hääl vahutas vihast. Ta oli raevunud ja häbistatud.
„Ära dramatiseeri üle, Valery. Asi on lihtsalt selles, et...“ Väsinud ohe. „Meil on täismaja. Arvasin, et sulle kuluks pesupesemisel ja söögitegemisel abi ära.“
„Sa ei tulnud siia sellepärast. Kas Julia helistas sulle? Käskis sul kohale sõita ja veenduda, et ma äri põhja ei kõrveta, kuni ta Knoxville’is viibib?“
„Julia on sellele külalismajale pühendunud, Valery.“
„Ja mina ei ole? Kas tahad seda väita?“
„Kas oled?“
„Sa ei usalda mind.“
„Kas mul on selleks põhjust? Võttes arvesse...“ Vanem naine vakatas. Tema järgmised sõnad olid vaiksed ja pealtnäha täiesti leebed. „Tädi Joanne’i spargel vohab pööraselt ja ta saatis meilegi portsu. Kas valmistame seda õhtusöögiks?“
Trepil võttis maad vaikus, mis jäi õhku rippuma nagu läppunud rasv. Grayson kaalus taganemist, kuid pahkluud kihelesid aina rohkem. Ta trampis järgmistest astmetest valjemini alla, et heliga oma lähenemisest märku anda.
Valery märkas teda esimesena ja heitis talle sünge mureliku pilgu, enne kui särava perenaisenaeratuse näole manas.
„Grayson.“ Naine astus lähemale ja heitis emale terava hoiatava pilgu. „Kas toas on veel midagi tarvis?“
„Pagas,“ vastas Grayson ja väljus majast, nuputades endamisi, miks Valery ema külalismaja tütre kätesse ei usaldanud.
Viski. Valery silmavärv. Keegi oli talle seda kunagi öelnud. Kahtlemata meesterahvas. Keegi, kelle ta oli unustanud nagu paljud teisedki.
Ta kuulas, kuidas kuldne vedelik klaasi sorises.
Külalised olid sisse registreeritud. Kõik toad olid hõivatud. Viimasena oli saabunud armas vanapaar, kes oli pikast sõidust väsinud ja kibeles uinakut tegema. Valery oli kirjutanud endale meeldetuletuse, et vanaprouale tuleb diabeetikute suupisteid valmistada.
Koridori lõpus Magnooliasviidis, ainukese mullivanniga numbritoas peatuv värske abielupaar oli saabunud varakult, päikesest põlenu ja heatujulisena, ning veetnud terve päeva jõel hulpides. Nad olid peatunud külalismajas kolm päeva, ise õnnest säramas ja meeletult armunud. Vaatepilt oli ühtaegu südantsoojendav ja okseleajav.
Ja muidugi vennad Blake’id. Üks nägusam kui teine. Devlin oli hea välimusega hurmur ja tasasem Grayson oli samuti omas elemendis. Ta oli pikk, sale ja helepruunide juustega, mis kippusid suvel blondiks pleekima, ning tema läbitungivad sinised silmad tundusid otse Valery sisse vaatavat.
Valery mäletas neid silmi. Talle meenus, kui tark ja lummav Grayson oli olnud. Ja et noormees oli viieteistkümneaastast Valeryt ignoreerinud, kuidas too ka ei proovinud teiste poistega flirtides tema tähelepanu köita. Teisi huvilisi oli olnud jalaga segada.
Ja vaata, kuhu see sind viis.
Ta vangutas pead, et ema aastatetaguseid sõnu unustada.
Need ajad on möödas. Liigu eluga edasi. Ära mõtle sellele.
Ta hingas viski kohal ja ahmis õrna karamellist lõhna, enne kui sõõmu rüüpas. Jook põletas keelt ja söögitoru.
Pärast fiaskot oma viimase kallima Jediga oli ta mehed oma elust välja lülitanud. Ekskallim oli osutunud narkomaaniks, kurjategijaks ja täielikuks tõpraks. Kui see oli parim, mida Valery suutis saavutada, siis ta eelistas üksi olla. Seltskonnaliblikas oli iseendal tiibu kärpinud. Ta lootis, et nii jääbki.
Ta rüüpas veel ühe sõõmu, hingas sügavalt ja nautis hõõgumistunnet keha keskpunktis. Ta oli ema peale ikka veel maruvihane.
Ehkki ema paistis teda täiesti saamatuks pidavat, oli Valery suutnud terve päeva külalismaja juhtida, ilma et oleks kedagi pahandanud. Suupisted ootasid salongis klaaskuplite all ja hõbedastes urnides, majapidamistööd olid samuti tehtud. Keda see peaks häirima, kui ta endalegi veidi värskendust lubab, enne kui uuesti kööki suundub, et järgmise päeva hommikusöögiks ettevalmistusi teha?
„Spargel,“ pomises ta, huul põlglikult torus. Justkui võinuks mingisugune köögivili parandada kõik halva, mis tema ja ema vahel pulbitses nagu nõiakatel väljendamata vajaduste ja mahavaikitud saladustega.
„Räägi kas või üksainus kord tõtt, ema. Kas või kordki.“
Kuid juba kuueteistkümnendast eluaastast saadik, kui Valery unistus tantsimisest purunes ja koos südamega Savannah’sse maha jäi, polnud ema sellest... asjast juttu teinud. Mitte kordagi pärast seda, kui Connie oli tütrele kinnitanud, et too unustab aja jooksul kõik, mis on juhtunud.
„Sul on terve tulevik ees, Valery. Ära jää selja taha vaatama.“
Valery osatas ema ammuseid sõnu, tõstis klaasi ja kulistas selle sisu alla.
Ta vaatas iga päev selja taha. Iga jumala päev, iseäranis pärast õepoja röövimist.
Ükski laps ei peaks jäljetult kaduma.
Ta tegi klaasile ühe kiire liigutusega põhja peale, lootes, et viski aitab süümepiinu põletada.
Ema paneks pahaks, kui näeks teda viskit joomas. Oh, ta ei ütleks midagi. Selles oligi häda. Ema muutus haudvaikseks ja hakkas Valery suunas haavatud tigedaid pilke heitma, et too ennast süüdlasena tunneks. Justkui oleks ta end seni liiga hästi tundnud.
Õnneks oli vähemalt mälestustest ja saladustest kubiseva vana maja magamistoas võimalik rahu ja vaikust leida.
Valery valas endale veel ühe klõmaka – õige pisut, et päevasündmustest ja ema suhtumisest hellaks muutunud hinge siluda – ning neelas selle rahulolevalt õlgu võdistades alla.
Ta keeras pudelile hoolikalt korgi peale ja peitis selle riidekapi tagumisse soppi läikiva roosa poekoti sisse. Julia ei pidanud kõike teadma.
Valery veri hakkas soontes mõnusalt ja soojalt surisema, viha lahtus ja enesetunne muutus paremaks, stabiilsemaks. Ta suutis jälle naeratada.
Pärast