mind ära.”
„Miks te ei palunud endale eraldi palatit? Te oleksite võinud seda ju lubada.”
„Ma olin omaette palatis. Ma oleksin seal üksindusest peaaegu surnud. Teid, härra komissar Hunkeler, saatis minu juurde taevas.”
Hunkeler kattis kõrvad kinni. See ei aidanud, Fankhauseril oli liiga kõlav hääl.
„Mul on seljataga neli alakeha operatsiooni. Viies pole enam võimalik. Järelikult vohab vähk edasi kasvada. Pealegi meeletu kiirusega. Lisaks sellele on mul diabeet. Mulle süstitakse kaks korda päevas insuliini. Ma ootan surma.”
„Seda teeme me ju kõik.”
„Asi sõltub sellest, kuidas oodatakse. Filosoofiliselt vaadates pole elu mitte midagi muud kui ettevalmistus surmaks. Seda ütles juba Montaigne.”
„Pole õige. Montaigne ütles hoopis, et filosofeerimine valmistab surmaks ette. Mitte elu.”
„Imetore, suurepärane,” ütles naaber. „Ma teadsin, et teiega saab vaielda. Me kõik kanname endas surma. Ka teie, härra komissar. Võibolla te surete isegi enne mind.”
„See muidugi rõõmustaks teid, kas pole?”
„Ei, vastupidi. Mul pole kedagi peale mu poja. Ta külastas mind vaid korra. Seejärel helistas ja ütles, et ta ei tule rohkem, ta ei taluvat haigla õhkkonda.”
„Sellest ma saan väga hästi aru. Mina ei talu seda samuti.”
„Tehke nii nagu mina. Ma olen morfiini täis.”
„Jätke nüüd lõppude lõpuks see virisemine,” käratas Hunkeler, „laske ometi rahus olla!”
Öösel lamas Hunkeler unetuna. Mingi valge helk võbises tekil, rahulikult, peaaegu muinasjutuliselt. Ilmselt sadas väljas lund.
Ta tundis end ebatõelisena, eraldatuna mingisse kummalisse valutusse ajatusse, mis muutis ta peaaegu rõõmsaks. Ta kuulis, kuidas kusagil lähedal lõi tornikell kesköötundi, kaksteist tugevat, täpset lööki. Ta kuulis naabrit kõrval nohisemas.
„Miks mul üldse valusid pole?” küsis ta.
„Jumal tänatud, te olete veel elus,” ütles Fankhauser. „Te siiski kuulate mind.”
„Ei, ma ei kuula teid. Ma küsin endalt, mida ma siin õigupoolest teen.”
Hunkeler pööras end ümber, et vaadata mehe poole, kes peaaegu istukil voodil lebas.
„Kas te ei maga peaaegu kunagi?”
„Ei. Ma tiirutan mööda ringi, kogu päeva ja kogu öö. Ringid muutuvad üha väiksemaks. Pole mingit väljapääsu, on spiraal. Lõpuks jõuan ma keskpunkti. Iseenda juurde. See ongi siis surm. Aga veel ma tiirutan. Ja te peate mind selle tiirutamise juures sellega abistama, et te mind ära kuulate.”
„Ei,” röögatas Hunkeler ja käratamine õnnestus juba veidi paremini. „Palun säästke mind. Ma ei kannata seda tiirutamist kauem välja.”
Nüüd pööras naaber pea Hunkeleri poole, kiila ja kõhnunud kolba, millel huuled peaaegu puudusid. Ta tõstis parema käe, skeleti oma. Ta anus.
„Palun. Me olime ju kamraadid, me võitlesime koos. Parema maailma eest.”
„Kõlbab ka nii. Ma pole mingi võitlejatüüp.”
„Siiski, siiski. Te tulete ju samuti nagu minagi kehvadest oludest.”
„Kust teie seda teate?”
„Seda pannakse tähele. Me mõlemad oleme karjääri teinud.”
„Palun ärge rääkige minust. Minu elulugu kuulub mulle.”
„Millest siis häbi?”
„Mul pole häbi. Ma läksin komissariaati tööle, sest mulle meeldib inimestega suhelda.”
„Me tegime neile tookord kõvasti säru meie vasakpoolse üliõpilasliiduga, meie mõlemad. Me suutsime linna võimumehed peaaegu surnuks ehmatada. Kas te mäletate veel, kuipalju Baseli parimate ja rikkaimate perede tütreid ja poegi kaasa tegi? Selle ees oli võimulolijatel eriti suur hirm, sest neid ei saanud nad rahumeeli vaikima nüpeldada. Mõned meie koosolekud pidasime me isegi suure keemiafirma ühe omaniku aias, meil oli krael märk Viet Cong ja kotis olid suure juhi Mao kirjasõnad. Ja meid kostitas majaperemees ise oma veinikeldri parima veiniga. On teil veel meeles?”
Jah, Hunkeler mäletas seda. Aga ta ei öelnud midagi.
„Vaadake ainult ringi, kes kõik meie seast on karjääri teinud,” jätkas naaber. „Parlamendisaadikud, peatoimetajad, direktorid tööstuses ja panganduses. Ainult sõjanduses mitte, aga see on niikuinii lagunemas.”
Kuulda oli kähedat köhimist, mida püüti vaevaliselt alla suruda, sest see nõudis ilmselt liiga palju jõudu.
„Ja vaadake ka mind. Ma olen maailmarevolutsioonist kõnesid pidanud. Sellest, et kõike peaks põhjalikult muutma, eelkõige aga hüvesid õiglasemalt jaotama. Ma olen lobisenud klassiteadlikkusest, permanentsest revolutsioonist, vajadusest kasutada vägivalda ja võidelda, relv käes. Ja vaadake nüüd otsa meie kunagisele iidolile Fidel Castrole, kes tõepoolest võitles, relv käes. Kes on temast saanud? Täiesti tavaline diktaator. Aga Che Guevara on ainult seepärast tänaseni populaarne, et ta varakult suri. Ma küsin endalt, kelleks oleks muutunud Jeesus Naatsaretist, kui ta oleks vanaks saanud. Võibolla Vatikani panga pankuriks, Püha Vaimu pangas? Nad maanduvad lõpuks kõik rahahunniku otsa, need maailmaparandajad. Sest raha on ainus võim, mis tegelikult loeb. Kui ma sellest aru sain, läksingi ma panka tööle. Ma ei tahtnud ühiskonna ääremaal tööd rabada, vaid olla võimu keskpunktis. Saate te minust aru, härra komissar?”
„Jah, saan küll. Aga minu arvates peaksite te praegu rohkem oma hingeõnnistuse pärast muretsema.”
„Seda ma ometi püüangi teha. Ma selgitan valjusti iseendale, kuidas ma olen muutunud just niisuguseks inimvareks, kes teie kõrvalvoodis lebab, rõõmustades, et olen kuulaja leidnud.”
„Nii,” ütles Hunkeler. „Mul on lõplikult kõrini. Palun vabandage mind.”
Ta haaras kellanupust ja vajutas.
„Kahju,” poetas Fankhauser, „kui te mind enam ei talu, siis ma hakkan sosistama. Aga sellegipoolest on kurb, kui peab sõnatult surema.”
Uks avanes. Sisenes õbluke naisekuju valges kitlis. Peas oli tal sinine rätik.
„Palun unetabletti,” ütles Hunkeler, „ma ei kannata oma naabrit kauem välja. Mul ajavad tema pseudofilosoofilisest lobast juba kõrvad pilli.”
Naine noogutas.
Tundus, nagu oleksid ta silmad naeratanud. Olid need tumepruunid? Päris täpselt ta aru ei saanud. Naine võttis sõnatult taskust tableti ja andis mehele. Ta käsi oli kaunilt vormitud. Keskmises sõrmes oli väike teemantsõrmus. Hunkeler neelas tableti alla ja jõi vett peale. Naine noogutas, naeratas uuesti ja kadus.
„Niisiis, head ööd,” ütles Hunkeler.
Järgmisel keskpäeval tuli Hedwig. Naine tõi talle õunu, banaane ja ajalehti, mida ta soovinud oli.
„Siinset haiglalörri pole võimalik süüa,” väitis mees, „sellel pole mingit maitset.”
„Kas sa vähemalt proovisid?”
Mees raputas vastikustundega pead.
„Ei, kuidagi peab selles hullumajas oma autonoomiat säilitama. Ei tohi täielikult siia sisse sulanduda.”
Naine vaatas talle naeratades otsa.
„Sõima pealegi, see teeb sulle head. Muide, nad on sinuga rahul.”
Ta vaatas toas ringi. Ja pilk jäi pidama Fankhauseril, kes ikka veel lebas voodis, pooleldi istukil. Hunkeler nägi, kuidas ta kohkus.