Aus ja puhas politseitöö pole enam eriti nõutud. Ole rõõmus, et sa seda kõike kaasa tegema ei pea.”
Kas see oli nüüd üleolevalt mõeldud või ausalt?
„Seda ütlesin ma, muide, ausalt. Seda võid sa uskuda. Mõnikord tunnen ma sinust ikka kõvasti puudust.”
Hunkeler oli söönud kaks banaani ja ühe õuna. Banaanid maitsesid suurepäraselt, õun üldsegi mitte. See oli üks sellest sordist, mis pealtnäha on nii isuäratavad nagu tuhande ühe öö muinasjutust, punapõselised, hõrgult kollakad, lõhkemiseni trullakad, aga muinasjutt lõpeb, kui neid ülepritsitud iludusi hammustada, siis meenus millegipärast juuksurisalong. Puuvili maitses nagu parfüüm, lisaks veel kuidagi eriti labane. Mitte mingit omapära ega mahlakust, mitte midagi. Täpselt samuti eristamatu nagu need üksteisega sarnased kiilaspead, kes midagi sellist õgisid. Ja tema, Hunkeler, kuulus nüüd ka samasse seltskonda.
Ta naeratas kibedalt nende mõtete juures, sest tundus endale igivanana. Nagu mingi fossiil, kes ilmus välja kolmandal loomispäeval, kui Jumal lahutas kindla maapinna veest, ja paigutati kohe siia haiglavoodisse. Ta vaatas oma naabri poole, kes lebas seal endiselt kõverdatud jalgadega ja pomises lakkamatult midagi arusaamatut. Niisugune oli järelikult edusamm, kui lõpuks jõuti kindlale maale. Võidi lebada voodis, mis asus võõras toas. Ja lasti enda eest hoolitseda võõrastel inimestel, kelle nimesid ei teatud. Näiteks mõnel õblukesel naisolendil, kelle silmavärvi polnud ta suutnud kindlaks teha. Ja seejuures oldi rõõmus, kui vähemalt mingi vana komissar kõrvavoodis lamas, sest temaga sai paar sõna vahetada. Ja siis, kui lõpuks oldi surnud, lasti end toast kanda lifti, mis viis otse külmhoonesse. Mõned tunnid hiljem, võibolla ka kaks, kolm päeva hiljem, ikka vastavalt sellele, kuipalju laipu kogunes, jõuti kusagil põletamiseni. Ja sellest kõigest mitte sõnagi, möödas ja unustatud.
Hunkelerile tundus, et ta on vales kohas. Umbes nii nagu juurviljatükike, näiteks porgand, kes mingi nõmeda süsteemivea tõttu on sattunud külmutatud liha osakonda, seal hoolikalt pakitud ja perfektselt vakumiseeritud. Kõige parema meelega oleks ta pakendi katki rebinud ja salaja jalga lasknud. Aga kas see oli üldse võimalik? Väravas oli ilmselt ööpäevaringselt valve, et põgenevaid patsiente kinni püüda?
Talle tuli äkki meelde Madörin, kes oli väitnud, et ta tunneb Hunkelerist puudust. Kas temast tunti tõesti puudust? Kas polnud asi pigem vastupidi? Nimelt nii, et ta ise igatses Madörini järele, kuigi tüüp talle närvidele käis? Võibolla just sellest ta tundiski puudust. Neist võimumängudest, igapäevasest tülist.
Ta silmitses voodi kõrval asuvat öökappi, äratuskella, mis sellel seisis. Pool üks, kesköö oli käes. Ta kuulatas, kas on veel mingeid hääli peale kõrvalvoodi pideva pomina. Mõnda sammu, sõna, karjatust. Ei – kogu haigla näis magavat.
„Aeg, mis on juba läbi elatud, muutub aina pikemaks,” ütles Hunkeler. „Ja see aeg, mis on veel ees, muutub aina lühemaks. See on kulunud mõtteavaldus. Aga see on kurb tõde.”
„Jumal tänatud,” kõlas naabrusest. „Te olete veel siin. Te kuulate mind ära.”
„Ei. Ma lihtsalt arvan, et pinge algab juba lapsepõlves. Ainult seda ei panda siis veel tähele, sest rõõmustatakse selle üle, kui saadakse veidi vanemaks. Täiskasvanuna on asi teisiti. Püütakse aja kiiret möödumist takistada, kuigi see on naeruväärne, sest aeg liigub ikka edasi.”
„Teil on tütar, kuulsin ma praegu?”
Hunkeler küsis endalt, kas ta peaks sellele vastama.
„Jah, tõepoolest on.”
„Ja edasi, kas te olite hea isa?”
„Ei, meie teed läksid liiga ruttu lahku.”
„Näete nüüd? Ainsa asja, mis on tõeliselt oluline, lasite te käest lipsata. Ma olen praegu ametis just sellega, et loetlen endale kõiki oma möödalaskmisi. See on pikk rida, mida ma endale pidevalt kordan, sest sellega ma tõestan endale oma olemasolu. See rida muutub iga päev pikemaks. Ma müttan oma vigades nagu mädasoos. Võibolla on kogu inimelu üks suur viga, kes teab?”
„Missugune jaburus. Te peaksite häbenema,” ütles Hunkeler.
„Miks?”
„Pole olemas õiget elu kesk valelikku. Kas te olete kõik unustanud? Ja lisaks sellele me eitasime ometi väiklast perekonda kui suurkapitali vahendit meie allutamiseks.”
„Ja sellest hoolimata te abiellusite?”
„Jah, sest me tahtsime kooselu katsetada. Peale selle oli mu sõbratar rase. Tookord oodati, et niisuguses olukorras abielluti.”
„Ja kus teie tookordne sõbratar praegu on?”
„Ta suri paar aastat tagasi.”
„Ja teie tütar?”
„Ta elab Vogeesides, niipalju kui mina tean.”
„Te olete järelikult oma tütrest võõrdunud.”
„Jaburus. Ma lihtsalt lasin tal vabalt tegutseda. Ma loodan, et tal läheb hästi.”
Väljast oli kuulda tornikella lööke.
„Kas te ei maga enam üldse?”
„Ei,” vastas naaber. „Ma pean arvutama. Lõpus, kui ma suren, peab mul täpne arve teada olema. Deebet ja kreedit, saate aru? Kuludes on palju, tuludes peaaegu mitte midagi.”
„Hoolimata teie miljonitest?”
„Ah, jätke nüüd, raha on ometi vaid rämps. See teeb räpaseks, mida rohkem seda omatakse.”
„See pole tõsi. Ainult siis, kui raha ei ole, peab käed töötades mustaks tegema. Teie pole seda tegema pidanud. Te ei ela igal juhul türklaste või albaanlaste seas Väike-Baselis, vaid hoopis üleval Bruderholzis, kus on värske õhk.”
„Jah, loomulikult. See tähendab, praegusel hetkel elan ma siin – selles haiglatoas, üksi ja hüljatuna. Kui teid mitte arvestada. Ja teie olemasolu eest olen ma väga tänulik.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.