kes sügisel peale suure raha teenimist andis vallahaiglale korraliku rahasumma, omalaadse ettemaksu, ja läks külasse pummeldama. Kui raha oli maha joodud, läks ta haiglasse ja teeskles haiget, et kuidagi järgmise ringi alguseni elus püsida. Ühe teise kullakaevuri järele saatis kullasoone omanik kevadel personaalse kaariku: töölisena oli ta hinnatud, kuid kevadel sooneni jõudmiseks tal tavaliselt raha ei jäänud.
Kullasoontel töötas kõiksugust rahvast, nende seas õnneotsijad ja kaardimängijad. Aja jooksul ilmusid suurtele teedele röövlid, kes röövisid ja isegi tapsid rahaga koju pöörduvaid kullakaevureid. Sellest hoolimata rikastusid tänu kullale paljud Ülem-Suetuki elanikud.
Külas elas Mai Svennos, kes tegi talviti oma koju hotelli kodututele kullakaevuritele ning võttis neilt ööbimise eest palju raha. Muidugi, ta toitis mehi, jõi koos nendega ja loomulikult meelitas neid, kuid see tasus end ära: paari aasta pärast seisis tal püsti suur kolme kambriga maja koos kõrvalhoonetega.
Teine näide. Vana möldri juurde tuli räbalates mees ja palus oma majapidamine talle müüa. Peremees vihastas: „Veski ma tõesti müün, kuid mitte sulle, tolvanile!” ja tahtis oma sulasele käsu anda kerjus välja ajada. Kuid „kerjus“ keris oma kaltsud lahti, võttis välja hunniku kuldseid münte, ostis ära veski ja pealekauba ka möldri maja. Selleks „tolvaniks“ oli Jaan Averson, kellest sai üks küla ja valla rikkamaid mehi. Inimestele jäi Averson meelde sellega, et oli tööliste vastu karm, kuid ka toitis neid hästi. Need, kes tahtsid tema juurde tööle tulla, pani ta laua taha ja vaatas, kuidas nad söövad. Need, kes vähe sõid, ajas ta kohe minema, lähtudes põhimõttest: kes palju sööb, see ka töötab hästi.
Patriarhaalne elu
Külas käis tavaline patriarhaalne elu. Elanikud parkisid ise nahku, valmistasid hobuseriistu, saane ja vankreid, ajasid tõrva ja pigi, keetsid seepi, valmistasid igasuguseid nõusid. Kõik riided – aluspesu, kampsunid, särgid, püksid, sallid, labakud, lambanahksed kasukad – ja isegi vildid, saapad ning teised jalanõud valmistati ise. Kangad kooti villasest, linasest ja kanepikiust. Vokid ja kraasid olid kõigil kodus, paljudel ka kangasteljed.
Ülem-Suetuki elanike uhkuseks olid omatehtud linnatõllad. Neid müüdi kullasoontel rikastele inimestele, Minussinski linnas, aga ka kubermangukeskuses Krasnojarskis, ja maksid need suurt raha. Kui võrrelda praeguste transpordivahenditega, siis olid need Mercedesed. Minu vaarisa Mart ostis endale 1890. aastatel sellise vedruvankri (tarantassi) 55 hõberubla eest.
Minussinski org oli tuntud viljaka maa, mustmulla ja soodsate kliimatingimuste poolest. Sellepärast oli talupoegade peamiseks tegevusalaks maaharimine: kasvatati nisu, otra, rukist, kaera, hirssi, tatart, ube ja hernest. Suetukis elas tuntud sordiaretaja Maks Möller, kelle aretatud nisu demonstreeris Tsaari-Venemaa 1893. aastal Chicago maailmanäitusel, kus Möllerile anti diplom ja pronksmedal.
Head saaki andsid kartul, peet, kapsas, kaalikas, porgand, sibul ja küüslauk. Pärast 1860. aasta ülestõusu toodi valda Poola väljasaadetud, kes esimestena kasvatasid Minussinski orus arbuuse ja meloneid. Varsti hakkasid poolakate eeskujul ka paljud teised, sh Ülem-Suetukis, lõunapoolsete küngaste päikeselisi külgi arbuuside-melonitega katma.
Peale tera- ja juurvilja kasvatati külas tubakat, lina ja kanepit. Minu ema oli aastaid tubakakasvatusbrigaadi brigadiriks. Tubakas ei kannata külma. Kevaditi, pärast taimede avamaale istutamist, esines öökülmi. Mäletan, et tubakapõllu ümber ja vahekäikudesse puistati aegsasti õlekiht, ohtliku külma korral pandi õled põlema ja suits päästis istikud.
Kanepit istutati nii, et iga paari meetri järele jääksid sirged läbikäigud. Isaskõrred (tolmeldajad) küpsesid varem, need on emastest väiksemad ja peenemad, nendest saab kõrge kvaliteediga nööri. Naised ja lapsed käisid mööda läbikäike ning tõmbasid käsitsi isasvarred välja enne, kui paksud õliste seemnetega emasvarred küpseks said.
Kui kanep õitseb, tõstab tuul põllu kohale kollase õietolmu pilved. See on ilus aeg. Meie, maapoisid, armastasime ratsutada hobustega kanepipõldude läbikäikudes, tundsime ebatavalist energia ja jõu juurdevoolu, kuid ei olnud aimu, mis see narkootikum on. Ümberringi olid kanepipõllud, kuid ei külas ega piirkonnas olnud ühtegi narkomaani. Hea saagi eest autasustati nõukogude ajal inimesi rinnamärkidega „Kanepikasvatuse meister“. Tänapäeval maksavad sellised märgid numismaatikute ringis meeletut hinda.
Nõukogude Suetuk
Ülem-Suetukis moodustati alguses kommuun, vaesed kommunaarid elasid kulakuks tehtud talupoegadelt ära võetud varast.
Kui kulaklik vara sai otsa, lagunes kommuun laiali ja moodustati artell Edasi. Artell Edasi edasi ei läinud ja varsti lagunes samuti. See koosnes kõige vaesematest inimestest, kellel polnud midagi ühisesse katlasse tuua: ei kariloomi, hobuseid, tööriistu ega seemet. Jõukamatel talupoegadel ja keskmikel ei olnud mingit soovi artelli minna. Peale artelli pankrotti moodustati kolhoos nimega Kolos (Viljapea), kuhu kõiki järjest hakati ajama. Neile, kes ei tahtnud kollektiivse tööga tegelda, pandi peale määratu suured maksud ja neil ei jäänud muud üle kui kogu oma kraami ja pudulojustega kolhoosi minna. Viimased, kõige põikpäisemad teisitimõtlejad said „teadlikeks” ja astusid „vabatahtlikult” kolhoosi alles 1936. aastal.
Ülem-Suetuki puhkpilliorkester. Keskel istub orkestri juhendaja, vanaisa Jakob Kask. Temast vasakul istuvad pasunatega minu onud Mihhail ja Aleksander Kask. Kaks teist vanaisa poega Osvald ja Karl olid juba kodupesast välja lennanud ja mängisid teistes orkestrites. 7. november 1930. Orkestri read hõrenesid: käis kulakuks tegemine ja kollektiviseerimine
1929.–1930. aastal algas kollektiviseerimine, kolhooside loomine viidi läbi kiirustades, massiliselt, kuritarvitustega. Kohalikud võimud ajasid taga kõrgeid protsente, paljulapselisi peresid asustati isegi teistesse rajoonidesse tühermaale. See kõik kutsus esile talupoegade stiihilist vastupanu rajooni eri külades ja valdades, sealhulgas ka Ülem-Suetukis. Need vastuhakud suruti maha. Kulakud tapsid kolm nõukogude aktivisti, nõukogude võimuesindajad omakorda kuus talupoega. Osa ülestõusnuid peitis end taigasse.
Ülem-Suetuki lähedal asub Kurkino küla. Kasutan võimalust ja räägin loo, kust pärineb selle küla nimi. Ülem-Suetukis elas meie naabruses soome päritolu eestlase Kristjan Kurkini suur eesti-soome segapere. Kristjani esivanem Elias Kurkki oli pärit Lapimaalt, ja saadeti mingi süüteo eest juba 19. sajandil Siberisse sunnitööle. Peale karistuse kandmist jäeti ta Ülem-Suetuki luterlikku kolooniasse ja kirjutati sisse perekonnanime Kurkin all.
Üks Elias Kurkini järeltulijatest, Valter, hakkas külast kaugemal rendimaad harima, ehitas seal maja ja rikastus ajaga nii palju, et nõukogude võim tegi ta pursuiks, kodanlaseks. Rajoonikeskuses hoiatati Valterit, et tema juurde sõitsid militsionäärid. Aimates halba, kihutas ta koju ja jälgis olukorda metsast. Tema kartused osutusid tõeks: õuel seisis inimene püssiga, vankri peale pandi Valteri naine Liisa, nende viis last, tema vend Konstantin ja mahutati nende asjad.
Teades, et nad viiakse lähimasse linna, Minussinskisse, kappas Valter sinna. Tee peal alustasid arreteeritud ise päästeoperatsiooni. Koos isiklike asjadega oli taibukas Liisa endaga kaasa haaranud suure pudeli samagonni ja kuna oli käre külm, pakkus mõlemale valvurile pudelist. Need tahtsid veel ja veel ning nii jootis Liisa nad poolsurnuks ja pääses pakku. Valter kohtus põgenikega Minussinskis ja nad sõitsid Kurkinost kaugele eemale – Kaug-Itta Kamtšatkale ja elasid seal repressioonide aja üle. Kurkinite rendimaale Kurkineid ei jäänud, kuid ajaga küla kasvas ja hakkas kandma oma esimese peremehe nime.
Ülem-Suetuk – mahalaskmisküla
Kodukandi inimesed nimetavad minu küla mahalaskmiskülaks. 1918. aastal osalesid Suetuki elanikud Koltšaki-vastases Minussinski ülestõusus ja pärast selle mahasurumist lasksid valgekaartlased maha 25 külaelanikku.
1930. aastate algul algas kollektiviseerimine. 43 kulakute perekonda saadeti