pandi iga päev keegi istuma, inimesed ootasid hirmuga, kelle järele täna tullakse. Paljud, kes kartsid arreteerimist, läksid peitu. Neil aastatel saadeti kümneid Suetuki talupoegi laagritesse, 45 inimest lasti maha. Ainuüksi 1. ja 2. augusti ööl 1938. aastal lasti Minussinski lähedal männikus maha 29 Ülem-Suetuki täies jõus talupoega – see on täpselt niisama palju, kui neid hukkus kokku kõigil Teise maailmasõja aastatel rindel (23 inimest) ja tööpataljonides (6 inimest).
Aleksei Pool ja Anetta Kask – minu vanemad
Minu vanaisa Villem Pool (1889–1946), vanaema Alma (1892–1988) ja kõik nende paljud lapsed sündisid Ülem-Bulankas, Ülem-Suetuki naabruses asunud eestlaste külas. 1934. aastal asustati vanaisa, vanaema ja nende kuus last ümber Ülem-Suetukki. Sel ajal elas nende vanem poeg Aleksei eraldi, ta läbis ajateenistuse Punaarmees ja asus tööle Krasnojarski raudteejaama valveteenistuse militsionäärina.
1935. aastal sõitis Aleksei puhkuse ajaks Ülem-Suetukki vanemate juurde ja tutvus sümpaatse intelligentse neiu Anetta Kasega – ümbruskonnas tuntud puhkpilliorkestri juhendaja ja dirigendi Jakob Kase noorema tütrega. Anetta oli selleks ajaks kihlatud teise noormehega, kes oli linnas oma õpinguid lõpetamas. Lõbusa laulva-tantsiva vormis militsionääri puhkus lõppes sellega, et ta viis tüdruku kihlatu juurest ära ja sõitis temaga oma teenistuskohta Krasnojarskis. Aleksei Pool (1909–1968) ja Anetta Pool-Kask (1915–1988) on mu vanemad. 1937. aastal sündis neil Krasnojarskis esiklaps – minu vanem vend Juku.
1938. aastal naasid vanemad Ülem-Suetukki, kus järgmisel aastal sündisin mina. Isa hakkas töötama põllutöölisena kolhoosis Kolos ja kohakaasluse alusel koosseisuvälise militsionäärina: sageli lahutas ta kaklevaid purjus mehi, ise jõi ja kakles harva.
Sõda rindel ja tagalas
25. juunil 1941. aastal väljastas Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu otsuse nr 1750 „Raadiosaatjate ja -vastuvõtjate elanike poolt äraandmisest“. Kõigile kodanikele anti korraldus viie päeva jooksul ära anda sõja lõpuni kõik raadiod kuni lihtsate detektoriteni Side Rahvakomissariaati. Korralduste mittetäitmise eest oli kehtestatud kriminaalvastutusele võtmine vastavalt sõjaaja seadustele.
1941. aasta juulist viidi sisse uus raadiosaadete kuulamise kord. Asutustes, ettevõtetes, raadiosõlmedes, klubides, punanurkades ja teistes ühiskondlikes organisatsioonides oli lubatud ainult kindlatel aegadel ja vastutavate isikute kontrolli all ametlike raadiosaadete kollektiivne kuulamine. Sellised inimesed andsid sideorganitele allkirja, et on tutvunud raadiovastuvõtjate kasutamise eeskirjadega ja vastutavad nende õige kasutamise eest vastavalt sõjaaja seadustele. Pärast kuulamist pandi raadiod kappi luku taha. Meie, Suetuki poisiklutid, käisime õhtuti raadiosaateid kuulamas külanõukogu punanurgas, mis asus kolhoosiesimehe tööruumides. Kuuldavus oli halb, raadio läks tihti rikki, kuid me olime rõõmsad iga uue info üle.
Hiljem tehti raadiote kohustuslik registreerimine siseasjade organite ülesandeks, selline kord kehtis veel palju aastaid pärast sõda.
1942. aastal hakati Eesti sõjaeelse „kodanliku“ armee jäänustest nõukogude tagalas Uuralites formeerima Eesti Laskurkorpust, mis täienes mobiliseeritud ja teistel rinnetel võidelnud eestlastega. Isa kutsuti välja 1942. aasta märtsis. Mäletan seda päeva: lund sadas, hoovil seisis saani ette rakendatud hobune, inimesed sagisid, meie vennaga läksime paljajalu ja poolpaljalt isaga hüvasti jätma. Ta patsutas meile õlale: „Mehed, pidage end korralikult üleval, minge tuppa, muidu külmute ära.“ Mäletan, et saani pandi veel istuma Siberi laika, ka tema läks sõtta.
Isa käis sõja läbi 8. Eesti Laskurkorpuse 7. Tallinna Laskurdiviisi 27. laskurpolgu 1. roodu koosseisus. Rindel teenis ta välja medali „Vapruse eest“ (Emajõe forsseerimise eest), Punatähe ordeni (hävitas Kuramaal lähivõitluses 14 fašisti) ja medali „Võidu eest Saksamaa üle“.
Kohe peale sõda algas Punaarmee vähendamine. Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 13. juunist 1945. aastal demobiliseeriti kõik üle 50 aastased sõjaväelased ja armee spetsialistid. Isa oli sõja lõpuks 36aastane ja esmaste hulka ei kuulunud, vaid sattus niinimetatud teise lainesse. 25. septembril 1945. aastal välja antud seadluse kohaselt kuulusid 1945. aasta 15. novembri demobilisatsiooni alla aastatel 1906–1915 sündinud sõjaväelased, aga samuti kõrgema ja keskmise tehnilise haridusega isikud, kooliõpetajad, ülikoolide õppejõud, kõik, kes olid vähemalt kolm korda haavata saanud, aga ka rida rahvamajanduse jaoks haruldaste ja hinnatud elukutsete esindajaid, kaasa arvatud kuni 1925. aastani sündinud.
Sõjajärgne näljaaeg
Isa tuli tagasi 1945. aasta sügisel, kui meil Siberis sadas juba lund ja oli külm. Mäletan, kuidas ta tuli koju, kallistas ema ja küsis: „Aga kus mehed on?” Meie istusime vennaga vaikselt kardina taga vene ahju peal. Piilusime sealt välja, isa ulatas parema käe, mina andsin vasaku käe. Tema küsib eesti keeles: „Miks sa teretad vasaku käega?” Kuulen, et ema ütleb: „Poistel on sügelised, seepi pole. Vollil (see tähendab minul) on parem käsi üleni kärnas, ta häbeneb sulle teda anda.“ – „Selle ravime kiiresti välja,“ vastab isa rõõmsalt.
Ta ajas meil juuksed maha, küttis sauna, pesi meid hästi lõhnava saksa trofeeseebiga, kuivatas ära ja määris meid vennaga pealaest jalatallani vankri teljemäärdega (paksu tökatiga) kokku. Meie väike majake põiktänava ääres haises mitu päeva kohutavalt, kuid sügeliste-nakkus andis järele.
Õhtul kogunesid majja külalised, tulid kuulama inimest rindelt. Ema luges tavaliselt isa rindelt saadetud kirjad ette meile, lastele, sugulastele ja naabritele. Mäletan, et ühes sõnumis ta kirjutas: „Ümberringi on lumi, külmunud laibad, sõidame mööda neid nagu soos mööda teemuhke.“
Sel õhtul rääkis isa veel hirmsamaid episoode. Näiteks, kuidas teda saadeti „keele“16 järele, aidati okastraadist läbi ja ta roomas sakslaste poolele, jõudis väikese majani, läks vaikselt sisse, põrkas kottpimedas kokku fritsuga ja algas heitlus. Isa ja sakslane haarasid teineteisel kõridest, jätkasid võitlust põrandal ja jäid nii jõuetuks, et ei jaksanud liigutadagi. Lõpuks sattus isale pimedas kuuris kätte kolmnurkne viil, millega ta, nagu ise väljendas, „viilis väsinud fritsul vastupanuta kõri läbi“. Ta jättis „töö“ pooleli, kui tundis, et käed hakkasid kleepuma ja sakslane korisema. Selle koha pealt tõusis ema lauast püsti, sest see ajas teda iiveldama. Ema pöördus laua juurde tagasi ja ütles: „Selliseid asju laste kuuldes rääkida ei tohi.”
Sel õhtul sõime omletti isa toodud saksa munapulbrist.
Ülem-Suetukis möödusid minu elu esimesed 14 aastat. Kõige rohkem jäi sellest perioodist meelde 1947. aasta. Kodukandi inimesed mäletavad, et see oli väga külm. Hiljuti sattusid mu kätte kirjad, mis kirjutas Suetukist Eestisse minu sugulane, õpetaja Linda Solba. Toon katkendi sama aasta 11. veebruari kirjast:
„… Meil on väga külm. Lapsed ei käi juba mitu päeva koolis ja nüüd langes temperatuur madalamale kui 50 kraadi ja kool pandi mitmeks nädalaks kinni. Ühel aknal purunes klaas, seda külas pole ja nüüd on üks klass sunnitud koolis käima teises vahetuses. Imelik, õues on käre pakane, aga päevad lendavad kiiresti.“
See aasta (1947) oli veel nälja-aasta. Suvel 1946 oli paljudes viljakasvatuspiirkondades Venemaa Euroopa-osas (Kurski, Voroneži, Tambovi, Orlovi ja Rostovi oblast) kõva põud. Üldine viljavarumisplaan täideti teistele regioonidele kõrgendatud plaanide panemise arvel, sealhulgas Siberis. 1947. aastal täitis Ülem-Suetuki kolhoos Kolos riikliku viljavarumisplaani 200 protsenti, kuid kolhoosnikud ise oma väljateenitud tööpäevade eest vilja üldse ei saanud. Neile anti aukirjad ja mõnele eesrindlasele medal „Vapra töö eest“. Ema sai ka sellise medali.
Kevadeks lõppes kartul ja kohe, kui maa sulas, asusid inimesed hoolega kartulipõlde läbi kaevama ja otsima sügisesest saagist maasse jäänud mugulaid. Neist küpsetati kotlette. Talveks maasse jäänud ja külmunud kartuli maitse on mul siiamaani suus.
Meie peres söödi