1919. aasta Pariisis hoidis ta oma kahanevat energiat läbirääkimiste jaoks.
Clemenceau oli neist kolmest vanim ja kuigi ta oli oma vanuse kohta tugev, nõudis pinge oma osa. Sammaspool tema kätel oli nii tõsine, et tal tuli selle varjamiseks kindaid kanda. Tal olid ka unehäired.152 Ta ärkas imevara, tihti kell kolm, ja luges seitsmeni; siis valmistas endale lihtsa hommikupudru. Seejärel töötas ta jälle, kuni saabusid massöör ja kehaliste harjutuste treener (harjutuste hulka kuulus ka talle armas vehklemine). Ta veetis hommiku koosolekutel, kuid läks peaaegu alati koju oma tavaliseks keskpäevaeineks, milleks olid keedumunad ja klaas vett; töötas jälle kogu pärastlõuna, sõi piima-leiba õhtusöögiks ja heitis magama kell üheksa. Tema teenrid olid pärit Vendéest ja olnud tema juures aastaid.153 Väga harva jõi ta teed Lloyd George’i korteris Rue Nitot’ tänaval, kus kokk küpsetas tema meelisrooga langues de chat (kassikeeleküpsised).154
Clemenceaule ei meeldinud eriti ei Wilson ega ka Lloyd George. „Me leian ennast,” ütles ta Pariisis liikvele läinud fraasis, „ühelt poolt Jeesus Kristuse ja teiselt poolt Napoleon Bonaparte vahel.”155 Wilson hämmeldas teda: „Ma ei arva, et ta oleks halb inimene, kuid ma pole veel otsustanud, kui palju temas head on!”156 Ta pidas viimast samuti upsakalt pedantseks ja ennast täis peenutsejaks. „Milline võhiklikkus Euroopa suhtes ja kui raske oli temaga teineteisemõistmist leida! Ta uskus, et formuleeringute ja tema 14 punktiga saab kõik ära teha. Jumalale piisas kümnest käsust. Wilson lajatas meile tagasihoidlikult pähe 14 punktiga … tühjalt kõmava teooria 14 käsku!”157
Lloyd George oli huvitavam sedavõrd, kuivõrd see Clemenceaud puudutas, kuid ka keerutavam ja ebausaldusväärsem. Pikkade ja teravate läbirääkimiste käigus Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel, kus arutati kontrolli Lähis-Ida üle, sattus Clemenceau raevu Lloyd George’i püüetest nende varasemast kokkuleppest välja vingerdada. Kaks meest jagasid teatud samasuguseid iseloomujooni – mõlemad olid alustanud poliitikas radikaalidena, mõlemad olid hoolimatult tõhusad –, kuid oli ka niisama olulisi erinevusi. Clemenceau oli intellektuaal, Lloyd George polnud. Clemenceau oli ratsionaalne, Lloyd George intuitiivne. Clemenceaul olid 18. sajandi härrasmehe maitsed ja väärtused; Lloyd George kuulus keskklassi.
Clemenceaul oli probleeme ka omaenda kolleegidega, sealhulgas Prantsusmaa presidendiga. „Maailmas on vaid kaks täiesti kasutut asja,” teravmeelitses ta. „Üks on pimesool ja teine on Poincaré!”158 Väike ja nobe Prantsusmaa president oli sebija, ajas seadusetähte taga, oli pedantne, ettevaatlik ja väga katoliiklik. Ta oli vabariiklane, kuid konservatiivne. Clemenceau hakkas teda Dreyfusi afääri kestel põlgama, kui Poincaré seisukohavõttu vältis. „Elav loomake, aher, ebameeldiv ja mitte mehine,” ütles Clemenceau ühele Ameerika sõbrale. „See ettevaatlikkus on teda seni alal hoidnud – mõneti ebameeldiv loom, nagu näete, kellest õnneks on teada vaid üks eksemplar.”159 Clemenceau oli Poincaréd aastaid rünnanud160 ja isegi Poincaré naise kohta kuulujutte levitanud. „Kas soovite pr Poincaréga magada?” tavatses ta hüüda. „Väga hea, sõber, see on korraldatud.”161 Sõja kestel kritiseeriti Clemenceau ajalehes presidenti äärmiselt ebaõiglaselt selle eest, kuidas sõda peeti. Poincaré ütles õigustatult: „Ta teab väga hästi, et ei räägi tõtt, et põhiseadus ei jäta mulle mingeid õigusi.”162
Poincaré vastas samaga. „Hull,” kirjutas ta päevikus. „Vana, segane ja auahne mees.”163 Kuid tähtsates küsimustes jõudsid nad tavaliselt siiski kokkuleppele. Mõlemad jälestasid ja kartsid Saksamaad. Poincaré oli samuti võidelnud lüüasaamispoliitika toetajatega sõja süngeimal perioodil ja oli toonud Clemenceau valitsusse peaministrina, kuna tunnistas viimase tahet Saksamaad lüüa. Lühikesel ajavahemikul oli nende vahel mingi vaherahu. „Raymond, vanapoiss,” oli Clemenceau lausunud enne oma esimest kabinetikoosolekut 1917. aasta novembris, „kas hakkame sõbrustama?” Kuus kuud hiljem kaebles Poincaré kibedalt, et Clemenceau temaga ei konsulteeri.164 Pärast võitu embasid mehed teineteist avalikult Metzis, tagasi vallutatud Lorraine’i provintsi pealinnas, kuid nende suhted jäid pingestatuks. Poincaré oli kriitiline Clemenceau asjaajamise pihta. Vaherahu oli saabunud liiga vara: Prantsuse väed oleksid pidanud sügavamale Saksamaale tungima. Prantslasi koheldi Alsace’is ja Lorraine’is halvasti. Poincaré oli pärit Lorraine’ist ja tal oli seal ikka veel kontaktisikuid, kes hoiatasid teda, et paljud elanikud on saksameelsed ja et Prantsuse võimud käituvad nendega taktitult. Clemenceau ignoreeris Prantsusmaa finantsprobleeme. Ta ajas ka välispoliitika sassi, loovutades liiga palju brittidele ja ameeriklastele ning näidates üles vähe huvi Saksa kolooniate või Lähis-Ida vastu. Poincaré läks marru, kui Clemenceau nõustus, et inglise keelest saab rahukonverentsi ametlik keel koos prantsuse keelega.165 Ta ei suutnud välja kannatada rahva armastust rivaali vastu. „Kõik prantslased usuvad teda kui uut jumalat,” kirjutas ta. „Ja mina, ajakirjandus solvab mind … Minust ei räägita, vaid mind aina solvatakse.”166
Poincaré ja võimsa koloniaalse lobi ehmatuseks ei hoolinud Clemenceau Saksamaa kolooniate omandamisest ega olnud eriti huvitatud Lähis-Idast.167 Tema vähesed lühikesed märkused sõja eesmärkide kohta enne konverentsi avamist olid kaalutletult umbmäärased, piisavad, et Prantsuse avalikkust rahustada teda ennast konkreetsete nõudmistega sidumata. Ametlikud sõja ajal tehtud avaldused käisid peamiselt Belgia ja okupeeritud Prantsuse territooriumide vabastamise, rõhutud rahvaste ja muidugi ka Alsace-Lorraine’i kohta. Tema kohustus, ütles ta saadikutekojale, on sõjapidamine. Mis aga puudutas rahu, ütles ta ajakirjanikule: „Kas on siis vaja ette kuulutada kõike, mida me soovime teha? Ei!”168 1918. aasta detsembris survestasid Clemenceau kriitikud saadikutekojas teda olema täpsem. Ta keeldus. „Rahu küsimus on määratu suur,” ütles ta. Läbirääkimised saavad olema keerulised. „Ma esitan nõudmisi, kuid ei ütle siin, millised need on.” Võib-olla tuleb tal taganeda mõnest millegi nimel, millest Prantsusmaa on rohkem huvitatud. Ta palus usaldushääletust. Selle tulemus oli 398 : 93 tema kasuks.169 Nüüd olid tema peamine raskus liitlased.
4
Lloyd George ja Briti impeeriumi delegatsioon
11. jaanuaril hüppas David Lloyd George oma tavalise energiaga Briti hävitajale, et üle La Manche’i väina suunduda. Tema saabumisega Pariisi olid kolm põhimist rahutegijat, kellest nii palju sõltus, lõpuks ühes kohas koos. Kuigi ta kompas ikka veel Wilsonit, oli ta Clemenceauga 1908. aastast peale vahetevahel kohtunud. Nende esimene kohtumine oli äpardunud. Clemenceau leidis, et Lloyd George on hämmastavalt väikeste teadmistega nii Euroopa kui ka USA kohta.170 Lloyd George’i mulje oli, et Clemenceau on „ebameeldiv ja halva iseloomuga vana metslane”. Enda sõnul oli ta märganud, et Clemenceau suures peakolus „polnud kohta heatahtlikkusele, aukartusele ega lahkusele”.171 Kui nende kahe mehe teed jälle sõja ajal ristusid, mõistis Lloyd George, et hirmutamisest ei tule midagi välja. Ajapikku aga hakkas ta Clemenceaud vägagi hindama tema teravmeelsuse, iseloomutugevuse ja Prantsusmaale pühendumise tõttu. Clemenceaule hakkas Lloyd George samuti vastutahtsi meeldima, kuigi ta jätkas kaeblemist, et Lloyd George on kehva haridusega. Ta pole, ütles vana prantslane, „inglise härrasmees”.172
Igaüks suurest kolmikust rahukonverentsil tõi läbirääkimistele midagi oma riigist: Wilson Ühendriikide heatahtlikkuse, rahuliku enesekindluse, et Ameerika eluviis on parim, ja mureliku kahtluse, et eurooplastel võib see jääda nägemata; Clemenceau prantsuse patriotismi, selle kergendustunde võidu üle ja kestva ärevuse, et Saksamaa võib taaselustuda; ning Lloyd George suure kolooniate võrgustiku ja võimsa mereväe. Iga mees esindas suurriigi huve, kuid igaüks oli ka omaette indiviid. Nende puudused ja tugevused, nende väsimus ja haigused, see, mis neile oli meeldiv või ebameeldiv, hakkasid rahuleppeid mõjutama. Alates jaanuarist kuni juuni lõpuni, v.a vahemikus veebruari keskpaigast märtsi keskpaigani, kui Wilson oli tagasi Ameerika Ühendriikides ja Lloyd George Suurbritannias, kohtusid need kolm riigijuhti iga päev, tihti hommikul ja pärastlõunal. Algul saatsid neid välisministrid ja nõunikud, kuid alates märtsist kohtusid nad eraviisiliselt, ainult ühe või kahe sekretäri ja vahel ka eksperdi juuresolekul. Nende näost näkku kohtumiste pinge sundis neid üksteist