lõppes Ameerika kodusõda, mida Wilson selgelt mäletas. Kui 20aastane Clemenceau tunnistas uue Saksamaa sündi pärast seda, kui Prantsusmaa oli Preisimaa käest lüüa saanud, oli Lloyd George ikka veel algkoolis. Ta polnud mitte ainult noorem; ta oli samuti paremas tervislikus seisus ja paindlikum. Wilson muretses ennast haigeks, püüdes igati järgida oma põhimõtteid; Clemenceau ei saanud sõba silmale, mõeldes Prantsusmaa vajadustele. Lloyd George’i panid raskused ja kriisid õilmitsema. Nagu lord Robert Cecil, range konservatiiv, kes teda lõpuni heaks ei kiitnud, tahtmatu imetlusega ütles: „Ükskõik mis konverentsil ka ei toimunud, ükskõik kui raske ametikohast tuleneva vastutuse koorem teda ei rõhunud, oli hr Lloyd George alati heas vormis – valmis tögama neid, kellega koos ta töötas, kavalate, kuid mitte pahasoovlike märkustega.”174
Lloyd George oli tunda saanud kaotusvalu, kui suri ta armastatud tütar, samuti suurt pinget, kui isiklikud skandaalid ja poliitilised tagasilöögid ähvardasid tema karjääri hukutada. Ta oli töötanud suure pinge all eelmised neli aastat, algul sõjavarustuse ja seejärel sõjaministrina. 1916. aasta lõpul, kui liitlased näisid kaotavat, oli ta võtnud endale peaministri koorma koalitsioonivalitsuse juhina. Nii nagu ka Clemenceau Prantsusmaal, oli ta oma riigi koos hoidnud ja viinud selle võidule. Nüüd, 1919. aastal, oli ta just võitnud valimised, kuid pidi juhtima keerukat koalitsiooni. Ta oli liberaal; tema toetajad ja olulised kabinetiliikmed olid peamiselt konservatiivid. Kuigi tal oli tugev koostöö konservatiivide juhi Andrew Bonar Law’ga, pidi ta olema valvas. Tema rivaal, endine liberaalne peaminister Herbert Asquith istus mõtteid haududes oma leeris, valmis igat möödalaskmist ära kasutama. Paljud konservatiivid mäletasid tema radikaalset minevikku privileegide ja auastmete vaenajana ning, nagu nad olid varem käitunud omaenda juhi Disraeliga, kahtlesid nad nüüd, ega ta ole äkki liiga tark, liiga nobe, liiga võõras. Tal oli tugevaid vaenlasi ka ajakirjanduses. Pressiparun lord Northcliffe, kes oli selle tiitli valinud, kuna sellel oli sama algustäht kui Napoleonil, kandus kiiresti megalomaaniast paranoia poole, mis võis olla ka varane märk hiljem tema surma põhjustanud kolmanda astme süüfilisest. Northcliffe oli veendunud, et tema oli teinud Lloyd George’ist peaministri, rakendades oma ajalehed, sealhulgas The Timesi ja Daily Maili, tema valimisvankri ette. Nüüd oli ta pahane, kui tema loodud olend keeldus määramast teda sõjakabinetti või Briti delegatsiooni Pariisis. Ta soovis kätte maksta.
Lloyd George’il oli käes riik, mis oli rahuks kehvalt ette valmistatud, kus sõja lõpp oli kaasa toonud suuri ja ebamõistlikke ootusi: et rahu tegemine on hõlpus; et palgad ja soodustused suurenevad ning maksud vähenevad; et tekib ühiskondlik harmoonia või sõltuvalt vaatenurgast põhjalik sotsiaalne pööre. Avalikkuse meelestatus oli heitlik: kord kättemaksu taotlev, kord tõsielust pagemist soosiv. 1919. aasta kõige populaarsem raamat oli „The Young Visiters”, lapse kirjutatud naljajutt. Pariisis olles pidi Lloyd George võtma aega töövaidluste, parlamentaarsete konfliktide ja Iirimaa valupunkti jaoks. Siiski astus ta läbirääkimistesse Pariisis nii, nagu ei mõlguks tal midagi muud meeles.
Kui keegi oli Napoleoni moodi, siis polnud see vaene pettekujutluse kütkes Northcliffe, vaid mees, keda ta vihkas. Napoleon ütles kunagi enda kohta: „Eri teemad ja eri asjad on minu peas laiali seatud nagu kummutis. Kui ma soovin ühe mõtteliini katkestada, sulen ma selle sahtli ja avan teise. Kas ma soovin uinuda? Ma sulen lihtsalt kõik sahtlid ja ennäe – ma olengi suikvel.” Lloyd George’il oli samasugune keskendumise ja taastumise võime, selline energia ja ründevalmidus. „Inglane,” ütles ta ühele waleslasest sõbrale, „ei pea kunagi kellestki lugu enne, kui pole tollelt lüüa saanud; siis muutub ta viimase vastu eriti sõbralikuks.”175
Samuti nagu Napoleonil, oli Lloyd George’il ebameeldiv võime tunnetada, mida teised inimesed parajasti mõtlevad. Ta ütles Frances Stevensonile, et talle meeldib hotellides peatuda: „Mind huvitavad inimesed – mõtelda, kes nad on, millest nad mõtlevad, millised nende elud on – kas nad naudivad elu või leiavad selle tüütu olevat.”176 Kuigi ta oli suurepärane vestleja, oli ta ka hea kuulaja. Võimsast väljapaistmatuni, täiskasvanust lapseni – igaüks, kellega ta kohtus, tundis, et temalgi on midagi tähtsat ütelda. „Hr Lloyd George’i üheks meeldivamaks iseloomujooneks oli,” nagu arvas Churchill, „tema täielik vabadus igasugusest ülespuhutusest või tehtult suurejoonelisusest oma võimu, vastutuse ja hea õnne tipul. Ta oli alati loomulik ja lihtne. Ta oli alati täpselt samasugune nendega, kes teda hästi tundsid: valmis iga küsimust arutama, ebameeldivaid asjaolusid ära kuulama isegi siis, kui neid esitati vastuoluliselt.”177 Tema kuulus veetlus tulenes uudishimulikkuse ja tähelepanu ühendusest.
Lloyd George oli ka suur oraator. Seal, kus Clemenceau tegi oma seisukohad selgeks sarkasmiga ja Wilson pidas jutlust, olid Lloyd George’i kõned – mida ta valmistas hoolikalt ette ja mis kõlasid spontaanselt – liigutavad ja vaimukad, inspireerivad ja vahetud. Nagu suur näitleja oli ta kuulajaskonna osav manipuleerija. „Ma teen pausi,” ütles ta kord kellelegi, kes päris temalt kõnetehnika kohta, „ma sirutan oma käe inimeste suunas ja tõmban neid enda poole. Nad näivad mulle siis lastena. Nagu väikesed lapsed.”178
John Maynard Keynes tegi ära väga palju, punudes müüte rahukonverentsist, erilise müüdi kudus ta Lloyd George’i kohta. „Kuidas tuua lugejani,” küsis see suur majandusteadlane, „õiglane kujutlus sellest erakordsest meie aja kangelasest, sellest sireenist, sokujalgsest keldi laulikust, sellest keldi muinasaja hullutavast nõiamoorimaagiast ja võlumetsadest pärit poolinimkülalisest meie ajastus?”179 Sedasi kõneles intellektuaalselt üleoleva Cambridge’i ülikooli lõpetaja ja tavainglase hääl, kuid ta ajas romantilist jama. Tõeline Wales, kus Lloyd George üles kasvas, oli tagasihoidlik väike maa kiltkivikaevanduste ja laevaehituse, kalameeste ja talunikega, inimestega, kes laulsid paremini kui inglased.
Lloyd George’ile meeldis rääkida, et ta on pärit lihtsast maamajast, kuid tegelikult pärines ta haritud käsitööliste klassist. Tema isa, kes suri, kui ta oli alles väike laps, oli olnud kooliõpetaja; onu, kes teda kasvatas, oli kingseppmeister ja isehakanud jutlustaja, seega väikeses külas tähtis tegelane. Wales oli Lloyd George’ile alati lähtepunktina oluline, vähemalt tema elus edenemise mõõtepuuna, ja ka sentimentaalsetel põhjustel (kuigi ta tüdines kiiresti, kui pidi tema juures liiga kaua viibima). Ta nägi juba algusest peale ennast suuremal laval, ja mis oleks suurem lava kui maailma suurima impeeriumi pealinn? Nagu ta kirjutas kohalikule tütarlapsele, kellest sai lõpuks tema abikaasa: „Minu elu valdav idee on edasi jõuda.”180
Onuga oli tal vedanud, kuna onu osutas talle igakülgset abi ja vaimset toetust. Kui ta noore poisina avastas, et oli kaotanud usu jumalasse, siis andestas isehakanud jutlustaja talle.181 Kui ta otsustas õigusteadust õppida, siis töötas onu prantsuse keele grammatika läbi, püsides üks samm temast eespool, et poiss omandaks vajaliku keeletaseme. Ja kui ta otsustas minna poliitikasse – mis oli ilma raha ja tutvusteta täielik õnnemäng –, siis toetas onu teda jälle. Vana mees elas just nii kaua, et tema silmad nägid vennapoega peaministrina.
Lloyd George oli poliitika jaoks lausa loodud. Talle meeldis kõik alates raskest tööst komiteedes kuni suurte kampaaniateni. Hoolimata debattide teravusest jäi ta peamiselt heasüdamlikuks. Vastupidi Wilsonile ja Clemenceaule ei vihanud ta oma oponente. Ka polnud ta poliitikas intellektuaal. Kuigi ta oli laia lugemusega, eelistas ta pöörduda ekspertide poole. Tegutsedes oli ta alati ülikiire ja suutis käsitletavat teemat meisterlikult edastada. Kord rahukonverentsi ajal nägid Keynes ja tema kolleeg, et nad olid andnud talle vale märgukirja Aadria mere kohta. Nad kirjutasid kiiruga muudetud seisukoha paberile ja tõttasid koosolekule, kus Lloyd George oli teemaga juba algust teinud. Keynes sirutas talle paberilehe, Lloyd George heitis sellele pilgu peale ja muutis kõnes peatumata pidevalt oma argumente nii, et jõudis lõpuks vastupidisele seisukohale võrreldes oma lähteseisukohaga.182
Juba varakult pani ta paika oma eelistused radikaalse juhtpoliitikuna. Wilson ründas suurpanku ja Clemenceau kirikut, Lloyd George’i meelissihtmärgid olid suurmaaomanikud ja aristokraatia. Talle meeldisid pigem ärimehed, eriti need, kes olid end ise üles töötanud. (Talle meeldisid pahatihti ka nende naised.) Rahandusministrina surus ta läbi radikaalsed eelarved, viies sisse tulumaksu rikastele koos soodustustega vaestele, kuid ta polnud sotsialist. Nii nagu ka Wilson