© Vahur Kersna 2012 kirjutatud Tartus Maarjamõisas, Võrumaal Karourus, Tallinnas Mustamäel ja Kadriorus 2., täiendatud ja parandatud trükk ISBN 978-9949-30-261-1 (trükis) ISBN 978-9949-30-262-8 (epub) keeleliselt toimetanud Helju Vals, Egle Pullerits kujundanud Asko Künnap, Laura Künnap videotöötlus Priit Pärg ja Andres Lepasar, ERR helitöötlus Vytautas Martinonis kaanefoto Sven Tupits, näomaaling Krista Pärt fotod autori pööningult Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2012
Kui sinu elus jääb aeg mingil põhjusel seisma, võib juhtuda, et vaikus hakkab rääkima. Minuga nii läks. Lamasin voodis ja väljavaated sealt tõusta ei olnud just üleliia suured. Aega mõelda oli palju. Ühel hetkel ilmusid valgele seinale read ning nii lihtne tundus olevat neid sealt maha kirjutada.
Esialgu mõtlesin, et teen seda ainult ühele väikesele poisile. Juhuks, kui teda kunagi peaks huvitama. Siis aga, lugedes lahkunud kolleegist kirjutatut, mõistsin, et kui sinu elust ähvardab saada raamat, on targem oma lugu ise ära rääkida.
Lõpuks tegingi kaks varianti, teine on nüüd siin. Kindlasti mitte mingi eriline šeikspiir, aga loodetavasti maailm sellest palju õnnetumaks ka ei muutu.
Minu vanavanavanaisa vahetati mõisasse kokaks koera vastu. Ühe vanaisa lõid naabrid maha, et tema talu endale saada, teist ei nähtud kodus kuude kaupa. Vanaemal, keda väga- väga armastasin, oli vaid kolm klassi haridust. Isa võeti koolist ära, sest keset põllutöid andis hobune otsad ja kedagi teist polnud adra ette panna. Peksa sai ta oma sõnul poisipõlves rohkem kui süüa, kõhutäiteks parimal juhul rasvaga kokkumääritud leivaviil. Ka mu emal tuli enamikul hommikutel kooli minna tühja kõhuga, tema väikevend suri sõja ajal nälga.
Ometi lõpetas ema kõrgkooli puhtalt viitega ning isa spordimedalitest ja -diplomitest oli meil kodus üks sahtel nii punnis, et ei käinudki korralikult kinni.
Kõike seda arvestades – mida võis maailm minust tahta?
Hiljuti kohtasin endast 5-6 aastat vanemat kooliõde. Marje mäletas, et kui olin veel üsna pisike, oli ta küsinud, kelleks ma suureks kasvades saada tahan.
„Inimeseks,“ vastanud mina.
Karlsson katuselt oli minu kangelane. Sügisel mardisanti minnes meisterdasin mikromootorist ja joonlauast endale selja peale propelleri. Raamatut võisin tsiteerida peast kaanest kaaneni, joonistasin parajalt paksu mehikest kõikjale ning väitsin, et minu lemmiktoiduks on lihapallid ja vahukoorekuklid. Kuigi meie kodus ei söödud kumbagi.
Tegelikult oli mul kogu Lindgren põhjalikult läbi töötatud. Aga Karlssonis peitus midagi erilist. Tema võluv vastuolulisus – ühelt poolt äärmiselt tundlik, isegi hellik natuur, teisalt mängulustist pakatav kartmatu seikleja. Pluss muidugi propeller, mis tagas pääsetee, kui asi hapuks kiskus.
Muusikaõpetuse ja kirjatehnika kõrval oli joonistamine mul lootusetu neli. Kuni ühel päeval tuli koduse tööna teha pilt suusatajatest. Figuuridega sain miskitmoodi hakkama. Aga siis, millegipärast, otsustas isa maalida sellele pildile akvarellidega taustaks talvemaastiku. See oli hämmastav, sest raudse reeglina ei teinud mitte keegi mitte kunagi minu eest ära ühtegi kodutööd. Isegi ei aidanud teha – ehk seetõttu, et ma kunagi ei küsinud ka?
Sellest hetkest pääses minu joonistamine justkui paisu tagant valla. Ainult viied, pildid läksid koolidevahelistele võistlustele ja tõid sealt isegi diplomeid.
Maal pööningul lehitsesin tihti vanu Pikreid. Lisaks Tähekesele ning Pioneerile käisid meil ka venekeelsed Vesjolõe kartinki ja Murzilka. Miki-hiirest ei teadnud ma mõhkugi, see-eest Bidstrup ja Eiffel olid tegijad.
Ühel päeval külastas meie kooli talendiotsinguil Ingvar Luhaäär Sädemest, kes julgustas mind mõnda oma karikatuuri neile saatma. Ja avaldas kohe esimese – „Klassikorrapidaja tänapäeval ja tulevikus“. Seejärel tehti minust üsna pea Sädeme korrespondent ning kutsuti Tallinnasse kokkutulekule. Seal kohtus meiega Edgar Valter, kes vaatas teiste hulgas ka minu pilte ning andis kaks õpetust, millest olen kindlalt kinni pidanud: inimese käel on viis sõrme ja tema nina ei ole must.
Minu vanemad olid pedagoogid.
Kuna ema lisaks vene keele õpetamisele juhatas ka kooli raamatukogu, siis palju aega veetsin selles kõrge laega saalis. Olin üliväga rahul, kui poolest päevast sain lasteaiast tulema ja selle asemel, et lõunauinaku ajal magamist teeselda, võisin unustada ennast raamaturiiulite vahele, imedemaale.
Isa kabinetis katsid seinu vimplid, riiulitel särasid kümned karikad. Sõjajärgsetel aastatel olid tema õpilased kõikvõimalikel võistlustel kõva reha teinud. Kappides hoiti muu kraami kõrval dresse, spordisärke, naelikuid ja tosse. Igaühele, kes küsis, anti. Mina sain oma esimesed naglid esimeses klassis. Isa lasi kingsepal spetsiaalselt teha kõige väiksema olemasoleva paari veel lühemaks. Sportlikes tulemustes see ilmselt märkimisväärselt ei kajastunud, küll aga enesetundes. Kõndisin, naglid kaelas, ringi ja olin väga uhke.
Võimla oli teine kodu. Et isa niikuinii veetis kas seal või staadionil kõik oma päevad, siis loogiliselt palju aega ka mina. See oli suurepärane mängumaa. Rõngad, mille otsas kiikuda, heitevõrk, mida mööda ronida, matid, millel hüpata, trampliin, pallid, poksikindad, kangid – mis kõik veel. Mind ei häirinud, kui möllasin teinekord tühjas saalis üksi. Aga enamasti oli võimla rahvast täis. Antsla noortele oli see oluline sotsiaalse suhtlemise koht. Väiksena istusin tihti pallikapi otsas ja vaatasin suurte tegemisi