paviljonist jäid meelde vaid eriliselt suured peekonisead.
Paar aastat hiljem põrutasime suvel Jaltasse. Sõit rongiga Pihkvast Simferoopolisse kestis kaks ööpäeva. Vagunid olid rahvast puupüsti täis. Ukraina jaamades, kus rong peatus, müüsid kohalikud perroonil naeruväärsete hindadega ploome, virsikuid, aprikoose, tomateid. Vagunis sõid kõik millegipärast aga keedetud muna ja küpsetatud kana.
Mäeküljel, umbes pooletunnise jalgsitõusu kaugusel rannast üürisime endile pisikese veranda, kuhu mahtusid paar voodit ja väike lauake. Üür oli kolm rubla päev. Tegelikult oli see kõik väga kaunis, isegi muinasjutuline. Ahnelt, kõigi meeltega ahmisin endasse lõunamaist lopsakat loodust, hingasin sooja magusat õhku, nautisin Musta mere kristallkirgast läbipaistvust. Sadamas peatusid uhked kruiisiaurikud, sealsamas säras ka lõbustuspark karussellide ja mänguautomaatidega. Ainult toit karjus appi. Inimesed seisid järjekorras poolteist tundi, et saada ljulja kebabi või riisi kanalihaga, mis millegipärast oli peenestatud koos kontidega. Kaupluses Mjaso i Rõba seisid letil püramiididesse laotuna vaid kahte sorti konservid – merikapsas ja vaalaliha. Enamasti ostsime midagi turult ja sõime kodus. Päeval piisas jäätisest ja mahlast.
Kuna Novorossiiskis oli avatud Pepsi-Cola tehas, saime Jaltas esimest korda maitsta ja osta seda imejooki. Seisime kaks tundi sabas, igaühele müüdi kaheksa pudelit. Tõime suurema osa koju Eestisse ja tähtpäevadel pakkusime pitsidest külalistele. Viimane pudel läks avamisele minu sünnipäeval järgmisel kevadel.
Minu teledebüüt toimus veebruaris 1975. Olin võitnud saatesarja „TV 10 olümpiastarti“ viktoriini. See polnud eriti keeruline, tahtis natuke vanades Spordilehtedes sobramist. Igatahes kutsuti mind pühapäevahommikusse otsestuudiosse. Sõitsime isaga öise Pihkva rongiga Tallinna. Pärli kohvikus Balti jaama lähedal sõime hommikust ning saabusime telemajja kolm tundi enne saate algust. Istusime kannatlikult fuajee punastel vakstutoolidel ja ma vahtisin suu ammuli, kuidas tuntud ja tundmatud telenäod mööda voorivad. See võis olla ka soovunelmast fatamorgaana, aga mul on selge mälupilt, kuidas hõbedaste lokkide lehvides möödus meist Valdo Pant.
Eeter läks 2. stuudiost. Hallid seinad ja ere valgus. Minuga koos kükitas tooliotsal ka hilisem spordiajakirjanik Toivo Kivimägi. Saatejuht Toomas Uba küsis meilt midagi. Olin erutusest kange, aga üritasin midagi oma arust vaimukat vastu piiksuda. Siis lasi Uba meil püüda nööriga sõrmkübara küljes rippuvat pallikest – legendaarne reporter oli selle mängu toonud värskelt Falunist. Ja oligi kõik. Auhinnaks sain võistlussarja embleemiga helesinise nokkmütsi.
Tegime isaga veel terve päeva lörtsises Tallinnas aega parajaks, käisime Draamateatris ülemiselt rõdult vaatamas etendust „Õnne sünnipäevaks, Wanda June“. Mängisid Einari Koppel, Alfred Mering, Juhan Viiding. Öise Pihkva rongiga sõitsime tagasi. Kodus ütles ühel päeval vaid koolivend Kubi Tolik, et oli mind telekas näinud. Rohkem ei tulnud kuskilt piuksugi. Aga mis siis, olin millegipärast kindel, et ühel päeval satun sinna majja tagasi. Saatsin nüüd „10 olümpiastardi“ viktoriinile ülipõhjalikke vastuseid, kuid enam mind saatesse ei kutsutud. Antsla kandi maapoiste limiit oli selleks korraks täis.
The Queeni plaati „A Night at the Opera“ kuulasin esimest korda Võrus oma tädipojal Harril külas olles.
See oli ilmutus. Tegin silmad lahti ja tundsin sõna otseses mõttes, kuidas maailm ei ole enam endine. Kuigi ma polnud ju kotis elanud, Harril liikus plaate ja Alpinist 404 nagisevas plastmassises kestas sahisev Radio Luxembourg oli olnud juba mõnda aega minu hilisõhtuseks kaaslaseks padja ja kõrva vahel.
Aga SEE oli midagi hoopis erilist. Nagu teismelise puhul ikka – õige asi õigel ajal õiges kohas. Uskumatult teistsugune muusika kandis seni tundmata maastikele, rääkis lugusid maailmast, inimestest ja minust endast.
Olin ära tundnud õige asja. Freddie Mercury oligi geenius, keda Jumal oli oma käega puudutanud. Tema areng, muutused ja kulgemine, isegi traagiline finaal ainult kinnitasid seda. Queen on ainuke bänd maailmas, mille kõigil liikmetel on tabeli nr. 1 hitid, aga Freddie lahkudes keerati teistel poistel nagu kraanid kinni. Kuulake nende hilisemaid plaate. Mida ei ole, seda ei ole!
Lepime sellega, et mõnele lihtsalt on rohkem antud.
„Meie kooli tuleb uus tüdruk!“
Isa ütles seda näoga, nagu võiks asi mulle millegipärast korda minna. Ei tea, miks? Isa on suure maakooli direktor, ikka rahvas liigub, eriti veel septembris.
„Ta tuleb sinu klassi.“
Mõhõh. Veel üks tublidikk, kellest hinnetelt väga maha ei sobi jääda?
Olin jätkamas oma turvalist lapsepõlve Antsla Keskkooli 9.b klassis, mis vastavalt aja vaimule kindlustas lõpetaja lisaks keskharidusele ka põllumajandusmehhanisaatori paberitega.
„Ta on väga ilus tüdruk.“
Isa vaatas mind pilguga, mis oli ühtlasi kelmikas ja soe.
Olin 15-aastane. Mul ei olnud veel ühtegi tüdrukut olnud. Ma polnud kellegagi suudelnud ja kui lasteaia kaerajaan kõrvale jätta, siis isegi mitte tantsinud. Olin tõsine spordimees.
„Nad on Vaabinast, käisid emaga täna minu juures. Tüdruk tuleb ära Tartu Meditsiinikoolist. Ema kartis, et läheb seal käest.“
Tartu medikast olin ähmaseid legende kuulnud. Üks meie koolist sinna medõeks õppima läinud kutt rääkis trennis, et tal olla ühikas ühel ööl seitse tüdrukut olnud.
Ah soo. Nojah. Mis seal’s ikka.
Järgmisel hommikul jalutasime vanast koolihoonest, kus toimusid traktoriõpetuse tunnid, läbi pargi uude koolimajja. Päike sätendas vastu kollastelt vahtratelt, sügis lõhnas niiskelt ning tüdruk, kellest isa oli rääkinud … see tüdruk oli tuumaplahvatus!
Ma ei olnud kunagi näinud nii suuri, nii säravaid ja nii sõbralikke silmi! Ma ei olnud kunagi kohanud nii avali, nii heledat ja nii lahket naeratust!
Togisime klassivendadega uut tüdrukut terve vahetunnipikkuse tee ühest majast teise. Mida muud me oleksime teha võinud?
Ja tema ainult naeris!
Ma olin kadunud mees.
Mul puudusid igasugused tüdrukutega lähemalt suhtlemise kogemused. Neid polnud kuskilt võtta ka, sõbrad olid samasugused. Olin näinud, kuidas sovhoostehnikumi poisid oma tšehhi naiste vesipilte täiskleebitud Jawadel linnatüdrukuid sõidutamas käivad, ja teadsin, et kooli internaadi ees paarutavad öösiti kohalike rippvuntsiliste traktoristide ülesmukitud Žigulid. Aga see oli maailm, millega minul kokkupuude puudus. Liiati, tänapäeval uskumatu, polnud tollases Antsla Keskkoolis mitte ühtegi paari. Vähemalt avalikult mitte. Meist sai esimene, aga see võttis aega.