ja hakkasin pettumusest nutma. Siis sain esimest korda aru karmist tõest, mille aastaid hiljem sõnastas Luule Viilma: „Sulle ei tule elus miski kergelt, sa pead tööd tegema.“
Dr. Ülo Zirel
kirurg, NSV Liidu noorterekordi püstitaja kettaheites
1969. aasta sügis. Väikses Antsla linnas oli kool just pihta hakanud ja minul käsil 6. klass. Kodutänava vanemad poisid käisid peale tunde Kersna juures trennis. Olevat vahva, saavat igasuguseid asju teha – palli mängida, odasid loopida, isegi ehtsate kinnastega poksida ja treener ei ole üldse kuri. Muusikakoolis olin varem juba pool aastat püüdnud klaverimängu õppida, kuni selgus, et pianisti minust ei saa. Ühel päeval läksingi teiste poistega trenni kaasa.
„Mis su isa nimi on?” küsis õpetaja Kersna ja noogutas heatahtlikult vastuse peale. Läksime kahekesi natuke eemale, võrkpalliplatsi serva. Kersna andis mulle kätte 600-grammise oda ja ütles, et näita, kaugele jõuad. Tehnikast ma ei teadnud, aga viskasin koha pealt oda üle palliplatsi mäekülje sisse kinni. Nii algas meie koostöö Aksliga, maailma parima õpetaja, innustaja, nõuandja, abistaja ja lohutajaga.
Isa kohta päris ta kõigilt uutelt lastelt, kes trenni tulid. Miks, ei teagi päris täpselt. Võib-olla lootis ta isa töökoha kaudu midagi kohaliku spordielu heaks organiseerida. Isiklikku ahnust mammona järele Akslis polnud. Ta elas Antsla keskväljaku äärses punases puust kortermajas, kus keset õue oli kaev, õue tagaservas puukuurid, ning sõitis ringi külgkorviga Iž-Jupiteriga. Alles aastaid hiljem, olles Eesti kergejõustiku noortekoondise üks treeneritest, sai ta Zaporožetsi ostuloa.
Aksel oli täielikult spordile pühendunud, lausa fanaatiline. Tema tööpäev algas hommikul pool seitse meie esimese trenniga. Kui kevadel hommikuti juba valgemaks läks, põristas Aksel oma tsikliga staadionile, kus me siis tema juhendamisel tund aega enne kooli müttasime – soojendus, võimlemine, kuulijännid. Staadionil varahommikuti paljud käia ei viitsinud, sageli olime Aksliga vaid kahekesi. Mitte kunagi ei jätnud Aksel tulemata.
Talvel käisime hommikuti kooli pisikeses võimlas. Siis oli lapsi palju. Tüdrukud ja poisid läbisegi, vahet ei tehtud. Pesemisvõimalust algul polnud, pidime higistena tundi minema. Mingi nipiga suutis Aksel võimla vastas asuva pioneeritoa endale rääkida ja sellest kaks duširuumi teha. See oli alles luksus!
Väiksed nipid, mitte käsud-keelud, kuulusid Aksli õppemetoodika arsenali. Kunagi ei dikteerinud ta trenni algul, et täna teeme seda või teist. Küsis, kuidas tunne on, mis plaani teeme. Ja tegime alati rohkem, intensiivsemalt ja oma arust targemalt kui plaanitud. Tulemus oli see, et meie kool oli rajooni parim VTK normide täitja. Ka kõige viletsama füüsisega mehepoegadel ei olnud probleemiks 10 korda lõuga tõmmata.
Koolil polnud staadioni, õigemini oli linna ääres Kährimäe jalamil koht, mida ümberkaudsed kasutasid karjamaana. Aksli eestvõtmisel istutati ümber krundi kuusehekk, staadioniovaal tasandati söešlakiga, valati heiteringid, ehitati kaitsevõrgu sõrestikud, võimlemislinnak, istutati puud ja püstitati Kährimäe otsa lipuvarras. Tasapisi jätsid ka kohalikud järele oma lehmade-lammaste karjatamise staadionimurul. Algul oli küll nii, et kui vasarat heitsid ja see lehmakoogile pihta läks, oli paska kõik kohad täis.
Staadionil polnud ühtegi abihoonet, aga kohtunike maja ja varustuse panipaika oli hädasti vaja. Muidu sõitis Aksel iga päev mitu korda koolimaja juurest staadionile ja tagasi, odaotsad külgkorvis püsti. Antsla kesklinnas seisis suur puust kolme toaga bussiootepaviljon. See oli tühi, sest bussijaam oli kolinud kokku raudteejaamaga. Mis nipiga Aksel täitevkomitee mehed ära rääkis, ma ei tea. Aga ühel päeval lohistati paviljon traktoriga Kährimäele. Lõpuks oli Antslas Võrumaa parim staadion, kus seitsmekümnendatel käisid võistlemas isegi sellised korüfeed nagu Mart Paama, Aleksander Tammert seenior, Heino Sild jt. Ants Paju püstitas Antslas isegi Eesti kettaheiterekordi.
Pärast tunde kella kolmest algas meil trenn, mis kestis õhtul kaheksani. Talvel tulid siis linnamehed võimlasse palli mängima. Nende sportimine kestis tavaliselt üheksa, poole kümneni. Siis keeras Aksel võimlaukse lukku, et järgmisel hommikul pool seitse uuesti alustada.
Aksli trenn oli populaarne, mõned kaugemalt pärit spordihuvilised vahetasid trenni pärast isegi kooli ja elasid internaadis. Aksel suutis raske sportimise töö muuta põnevaks ja loominguliseks, motiveerida ja ergutada. Oma hariduse oli ta saanud Lesgafti-nimelises Leningradi Kehakultuuriinstituudis ja enda sõnutsi töötanud õpingute ajal ka Leningradi tsirkuses jõumehe ja akrobaadina. See võiski nii olla, sest treeningul õpetas ta meile igasuguseid akrobaatilisi trikke ja näiteks sangpommidega žongleerimist.
Aksli spordiharidus oli väga lai. Peale kergejõustiku oli ta varem õpetanud ka maadlemist, poksi, jalgrattasõitu, riistvõimlemist, võrk- ja korvpalli, rääkimata suusatamisest ja ujumisest. Võimlemise ja akrobaatikaga tegelesime palju. Kõik trennitüdrukud suutsid teha spagaati ja poisid kõndida kätel. Ükskord Käärikul Eesti noortekoondise laagris õnnestus mul kätelkõnnis võita isegi teivashüppepoisse.
Eesti-sisestel võistlustel käis Aksel meiega alati kaasas. Ükskord suvel sõitsime Võru Spordikooli bussiga Raplasse. Reis oli pikk ja kohale jõudsime õhtuks. Palavusega oli janu suur, kodunt kaasa antud morss oli ammu otsas. Läksime poistega linna peale juua ostma, kuid poed olid juba kinni. Vaid ühes putkas oli saada õlut ja mingit tundmatut juurviljasegumahla. Ostsime mahla. Ööbimiskohas saime pudelitel korgi maha ja – nn juurviljamahla hais oli tappev. Aksel tuli asja uurima, nuusutas ja vaatas silti. Ütles, et juurviljas on palju vitamiine ja teisi tarvilikke aineid, mis on just spordimeestele vajalikud. Kes selle pooleliitrise pudeli mahla ära joob, saab spordikooli poolt uued botased. Enamik valas mahla siiski igaks juhuks kraanikaussi, lehk oli poole ööni üleval. Mina otsustasin nektari ära lõnksata, ühe sõõmuga. Varahommikul läks kõht lahti. Esimesel päeval oli kuulitõuge, kindel võiduala, kuid jäin kolmandaks. Aksel veel imestas, et mis lahti. Oma kõhuhäda häbenesin kurta – kui Aksel oli mahla kiitnud, ju ma siis ise olin nõrk. Aga uued botased ma sain.
Teadmisjanu ja uudsete nippide leiutamine oli Akslile väga iseloomulik. Simuleerisime heiteliigutust seinaredeli külge seotud jämedate kummipaeltega. Aksel vaatas ja mõtles – ei, nii ikkagi pole õige. Kõige raskem peab olema liigutuse alguses, mitte lõpus, nagu juhtub väljavenitatud kummiga. Mõeldud, tehtud. Aksel konstrueeris plokkidest, talidest ja trossist vahetatavate raskustega jõumasina.
1975. aasta sügisel asusin Tartus meditsiini tudeerima. Aksel oli varakult Tartus käinud ja mind väga nimeka heitjate treeneri gruppi meldinud. Kuid latt oli juba väga kõrgel – samasugust emotsiooni ja põlemist nagu varem enam ei tekkinud. Esimesel aastal käisin igal nädalavahetusel kodus. Aksel aitas mind oma vabast ajast, nii nagu sai, aga ka see ei aidanud. Pikkamisi hakkasin aru saama, et meie vahel ei olnud tavapärast treeneri-sportlase suhet, vaid midagi enamat – isa ja poja suhe.
Üheksaselt viidi mind esimest korda Moskvasse. Rahvaste spartakiaadil elasin kaasa Raissa Ruusi võidule 3000 m jooksus. Käisime Punasel väljakul, Relvapalatis, katsusin oma käega Tsaar-kella ja Tsaar-suurtükki. Metroojaamad olid nagu muinasjutupaleed. Ma ei tea,