Vanamoor oli varsti nahka pandud. Nüüd läksid nad välja lapsi jälgede järgi taga ajama. Aga nad ei leidnud mitte ühtki välja-minemise jälge. Peagi läksid nad sinna järve juurde, kuhu lapsed olid läinud ja nägid seal kuusest paistmas laste varju. Aga nemad arvasid, et need on ikka päris inimesed ja hakkasid vett lakkuma, et neid kätte saada. Nad lakkusid end viimaks nii täis, et läksid lõhki.
Jutu on kirja pannud Villem Vaher 1889. aastal Otepää kihelkonnas.
Rebane, hunt, karu ja jänes
Vanasti oli üks mees tulnud talvel hobusega kõrtsist, aga oli väga sügavasti pudeli põhja vaadanud ja see pannud mehe magama. Metsavennad olid neljakesi metsa vahel teel ja kaeblesid, et küll oleme väsinud, peaks kuidagimoodi hõlpsamini edasi saama. Vaatavad, hobune tuleb reega, mees magab peal. Karu tõstis mehe ree pealt maha. Läksid ise neljakesi ree peale, ning heameelega laulma. Noh, hobu muidugi metsloomade laulu ei kannatanud ja hakkas lõhkuma, jooksis metsa, kahe puu vahele, regi puruks. Mis nüüd teha?
Rebane ütles: „Olge nii kaua ilusti siin, kui ma külast tööriistu toon, et saab ree ära parandada!”
Kuni rebane külast tagasi tuli, selle aja sees murdis hunt hobuse ära.
Rebane küsis, kes seda tegi. Kõik vakka, aga jänes ütles: „Mina küll ei ole teinud.”
Rebane ütles: „Küll saame näha, kes süüdlane on” – ja kaevas suure augu ning pani puu peale. Ise ütles: „Kes siit ilusasti üle läheb, see saab süüst lahti, kes sisse kukub, on süüdlane.”
Jänes mõtles: „Mis siit viga üle hüpata on! Olen jahimeeste eest ära jooksnud ja olnud kõige esimene minema.”
Nii kui hüppas, kukkus kõige esimesena sisse. Hunt hakkas puu peal üle minema, puu veeres ja hunt kukkus ka sisse. Siis oli järg karu käes – just niisamasugune õnnetus!
Olidki kolmekesi augus. Rebane ütles: „Olete kõik süüdlased!” ja hakkas selle heameele pärast ümber augu tantsima. Aga juhtus õnnetus, jalg libises, kukkus ise ka auku.
Siis olid kõik neljakesi augus. Hundi kõht läks tühjaks ja sõi jänese kõige enne ära, see oli kõige väiksem.
Rebane mõtles: „Nüüd on järg minu käes, nüüd olen mina kõige väiksem,” ja kurtis muret karule.
Karu ütles: „Küll selle vastu nõu leiame, mina hoian kinni ja sina päästa nööbid lahti.”
Nii teinudki, sõid hundi kahekesi ära, aga ei tea, kumma kätte nüüd järg tuleb. Rebane hakanud tagant muti pealt karvu imema.
Karu küsima: „Mis sa teed?”
„Tõmbasin siit tüki liha ära, kõht väga tühi.”
Karu küsima: „Kas aitab süüa?”
„Küll aitab!”
„Väga hea!” Karu selle heameelega tõmbas enesel tagumise reie lagedaks. Reis hakkas paistetama ja tõi surma.
Rebane üksi augus, mõtleb, kuidas välja saaks. Liha läks juba hapuks ja hakkas lõhnama. Varesed tulid selle lõhna peale sinna ja küsisid, mis sa siin teed.
Rebane vastu: „Söön.”
„Kas meile ka annad?”
„Miks ei anna, kui mind aga august välja aitate.”
„Mismoodi meie sind aidata saame?”
„Tooge nii palju oksaraagusid, kuni auk täis saab.”
Varesed hakkasid raagu vedama ja rebane ladus augus konte hagude peale. Kui juba nii kõrgeks oli saanud, et rebane hüpates käpad ääre taha sai, siis hüppas ta august välja ja viskas varestele kondid. Ise ütles: „See on teil hea küll” ja läks ise metsa. Sellest saadik on rebane metsaelanik.
Jutu on kirja pannud Marie Tuul 1969. aastal Kirbla kihelkonnas.
Krae
Elasid metsas taat ja eit. Eit ütles taadile: „Väga tahaks kala, mine poodi!”
Taadikene pani siis hobuse ette ja läks kibedasti poe poole minema. Läks siis poodi ja vaatas kalu. Ta pani kalad ree pära peale, istus siis ning hakkas kodu poole sõitma. Aga see mets oli väga pikk ja pikk. Ja siis rebane tundis kala lõhna ja mõtles: „Kuidas ma ka kalu saaks?”
Rebane on ikka väga kaval loomakene ja ta mõistis siis omast peast kõik kiiresti ära ning mõtles: „Ma lähen jooksen nüüd sel peremehel ees ja viskan pikali maha tee kõrvale, siis vast ma saan kalu – ta näeb, et ma olen ära surnud, paneb siis vast kalade peale.”
Ja nii läkski. Peremees sõidab, sõidab metsa pidi ja näeb, et rebane tee kõrval pikali, ära surnud.
„Oi, oi, ma võtan su ära, võtan ja viin naisele, naisele saab ilus krae.”
Ja võttis rebase, viskas sinna taha ree pära peale ja pani veel teki peale: „Ma viin naisele nüüd kala ja veel ilusa krae ka saab.”
Aga rebasekene sõi kalad ära ja vaatas, et ta ei jõua kala ära süüa ning viskas kalad sinna taha maha, mees ei teadnudki, et rebane nii tegi. Viskab ja viskab kalu maha ja hüppab ise ka maha ning hakkab kalu sööma.
Peremees läheb koju ja siis eidekene küsis, et: „Said kalu?”
„Sain kalu, ja ma sain sulle ilusa krae ka veel, mine vaata – ree peal.”
Läheb ka vaatama eidekene ja tuleb tarre: „Mis sa valetad, pole sul kalu ja pole sul kraed ega midagi.”
Peremees vastas: „Kuidas siis nii? See ei ole õige!”
Läheb peremees vaatama sinna ree juurde – ei ole kalu ja ei ole rebast. Ja siis mõtles: „Jah, rebane on ikka kaval mis kaval. Sõi kalad ära ja põgenes ise ka veel ära, ei saanud mulle mitte midagi.”
Rebane sõi tee peal kalu ja ei jõudnud kõike ära süüa – tuleb hunt ta juurde, see ütleb: „Anna mulle ka kalu.”
Rebane vastab: „Noh, ma käisin ja püüdsin ise. Püüa sa ka!”
„Aga kuidas sa püüdsid?”
„Noh, kuidas ma püüdsin! Mine järve peale ja viska saba sinna kalapüüdmise auku ja hoia sees, siis kalad tulevad kõik saba külge.”
Ei andnud rebane hundile kalu ja läks metsa alla ära magama. Hunt läks siis järve peale, pistis saba sinna vette ja istub ja istub ning tõmbab oma saba: „Mul ei tule ühtegi kala otsa!”
Tõmbab teise korra: „Ahhaa, veidikene juba on!”
Tõmbab kolmanda korra: „Vaat, saba on juba raske, ma veel ootan, siis saan hulga kalu.”
No ootas, ootas veel – et ma väheke istun veel. Rahvas tuleb, näevad, et hunt on seal järve peal, nad ei saa vett kätte, naised hüüdsid meestele: „Tulge ruttu appi, tapame hundi ära, hunt on seal!”
Ja siis nad seal kõik tulid, viglad käes – hunti tapma. Hunt vaatab, et surm lähedal, ja kalu on kõik saba täis, nüüd on õige aeg ära joosta. Sikutab ühe korra, ei tule – kalad on otsas! Sikutab teise korra, oi, on kalu, tuleb, oi, tuleb saba, ei jõua! Kolmanda korra tõmbas ka jõuga saba, see oli kinni külmanud. Hunt jooksis siis hirmuga metsa poole, ei ole kalu ja ei ole saba otsas.
Ja tulid siis naised sinna ja rebase petmise tõttu jäi hunt tühja kõhuga. Jooksis metsa, ei ole kalu ja ei ole sabaotsa ka.
Jutustanud Liidia Lind, jutu olen salvestanud koos Tiit Sibulaga 2006. aastal Setomaal.
Tsootsi-rootski