magab eidega,
akna all, patju all!”
Ja ei lähe ära, muudkui laulab. Nad andsid ühe kanakese hundile ära. Hunt läks metsa, sõi kana ära.
Teisel õhtul tuleb jälle, laulab jälle:
„Tsootski-rootski,
taat magab eidega,
akna all, patju all!”
Nad andsid teise kanakese ka hundile ära.
Hunt läks metsa, sõi ära.
Tuli kolmas õhtu, hunt jälle tuleb, jälle laulab:
„Tsootski-rootski,
taat magab eidega,
akna all, patju all!”
Andsid nad kolmanda kanakese ka ära, rohkem kanu ei jäänud. Mõtlesid, et nüüd hunt enam ei tule. Aga hunt tuleb jälle! Jälle laulab:
„Tsootski-rootski,
taat magab eidega,
akna all, patju all!”
Midagi ei ole neil enam anda. Oli kass, suur kass. Panid kassi kotti ning andsid kassi.
Hunt läks metsa, võttis koti lahti – vaatas, nüüd on see raskem, saak on suurem – ja kass hüppas kotist välja ning hundile küünistega silmi kraapima. Kui hunt hakkas käpaga silmi puhastama, põgenes kass puu otsa. Ja hunt ei saanudki kätte.
Aga hundil läks olemine paremaks ja ta tuli taadi-eide juurde jälle, ning laulis ikka:
„Tsootski-rootski,
taat magab eidega,
akna all, patju all!”
Neil ei olnud mitte kui midagi enam anda. Eit pages pliidi alla, aga taat pages küna alla. No aga vanasusi, see murdis ukse maha, tuli tarre, nuusutas – kuskil ei ole. Kuhu taat küll eidega ennast ära peitnud?
Taadil tuli piibu isu, vaja piip põlema panna. Tõmbas tikku seal küna põhja all, hunt kuulis, pööras kohe põhja ümber, sai taadi kätte. „Noh, miks peitsid ära? Kus eit on?”
„Ma ei tea, kus eit on.”
Aga eidel seal tuha sees pliidi all läks tolm ninna, ta hakkas aevastama. Hunt kuulis jälle ära, kiskus sabapidi eide ka pliidi alt välja – et anna veel midagi. Ei ole neil enam midagi anda. Aga neil oli suur nui tares. Taat siis võttis ning andis hundile selgroogu mööda: „Muud mul ei ole anda, kui see sulle.”
Ja siis hunt põgenes metsa, taat jäi eidega ellu.
Jutustanud Setomaalt pärit Ksenia Müürsepp, jutu olen salvestanud koos Mari Sarve ja Kristina Veidenbaumiga 2001. aastal Tartus.
Hunt ja kitsetalled
Kitsel oli kolm poega. Kits käis metsast poegadele puukoori korjamas ja mis ta vaid kätte sai, mis poegadele maitses. Enne õpetas poegi: „Kui ma koju tulen, siis ütlen ukse taga:
„Löö uks, lapserõmp,
nisad täis, nännid täis.””
Kuriloom kuulis, kuidas vana kits poegi õpetas. Ta tuli ja laulis ukse taga, nii nagu vana kits poegi oli õpetanud, et nende sõnade laulmise peale võib ukse lahti teha.
Kurilooma laulu peale läks üks kitsepoeg ja tegi ukse lahti. Niipea kui uks vähe praokile sai, nii haaras kitsepoja ja läks sellega oma teed.
Kui vana kits koju tuli, oli kodus vaid kaks poega.
Järgmisel päeval läks vana kits jälle poegadele toitu tooma.
Kuriloom jälle ukse taga ja laulab:
„Löö uks, lapserõmp,
nisad täis, nännid täis.”
Vana kits oli aga poegadele hommikul teistmoodi laulu õpetanud, mida kuriloom ei teadnud, ja pojad ei tulnud ust lahti tegema – ning jäid mõlemad alles.
Kolmandal päeval läks vana kits jälle nii kui ikka metsast toitu tooma ja ütleb poegadele: „Täna ärge laske kedagi muidu uksest sisse, kui ta teab laulda:
„Löö uks, lapserõmp,
nisad täis, nännid täis.””
Oli vana kits ära läinud, oli kuriloom ukse taga ja laulab niisamamoodi kui esimesel päevalgi, arvates, et teisel päeval pojad ei kuulnud tema laulu, vist magasid veel. Aga et vana kits oli jälle selle laulu õpetanud, mis esimesel päevalgi, tuli poeg ust lahti tegema ja sattus kurilooma küüsi. See läks temaga oma teed.
Neljandal päeval ütleb vana kits jälle selle endise tuntud laulu:
„Löö uks, lapserõmp,
nisad täis, nännid täis.”
Kohe on kuriloom ukse taga ja laulab ka sedasama laulu, mis kitseema oli oma poegadele ette öelnud. Tuleb ust lahti tegema ja sai ka see viimane poeg kurilooma kätte. Läks minema ja jättis uksegi lahti.
Tuleb vana kits koju, näeb: uks lahti, pojad kadunud. Otsib kõik kohad läbi, ei leia poegi kuskilt. Heidab kurva meelega üksi magama.
Teisel hommikul ärkab üles, käib, vaatab ringi, kõik kohad tühjad ja väga hale olla. Ta läks välja ja hakkas laulma:
„Ülenda, ilma,
alane, taevas,
kui mu pojakesi pajas kõrvetatakse.”
Kuriloom kuulas, kuidas kits laulab. Ta ei tahtnud seda laulu kuulata, läks ja tõi ühe kitsepoja tagasi ning ütles kitsele: „Ära sa siis nii laula, kui sa ei tea. Mina ei ole sinu poegi sugugi kõrvetanud ega põletanud. Säh, võta, kui sul temast nii kahju on!”
Järgmisel päeval läks kits jälle sinna endise koha peale ja laulis sedasama laulu mis eile.
„Ülenda, ilma,
alane, taevas,
kui mu pojakesi pajas kõrvetatakse.”
Kuriloom tuli, kitsepoeg süles, ning kirus kitse: „Kui sa oma laululori ja minu laimamist ei jäta, siis viin sinu enese ja kõrvetan su ära. Siin on sinu teine poeg. Ole nüüd vait, mina sinu kolmandat poega ei tea.” Ta läks minema, arvates, et kits jätab ta nüüd rahule ja üks poeg jääb talle. Aga vale! Kits oli järgmisel hommiku jälle platsis ja laulis:
„Ülenda, ilma,
alane, taevas,
kui mu pojakesi pajas kõrvetatakse.”
Kuriloom tuli jälle, kolmas poeg süles, ja ütles: „Eks ma keelanud sind laulmast! Ei sa ole seda väärt, et sul kõik pojad kätte toon, aga olgu, siin ta sul on!”
Nii sai kits oma kolm poega kõik tagasi.
Jutu on kirja pannud Gustav Johann Kallus (Jürjev) 1940. aastal Tallinnas.
Muinasjutt kassikesest ja kukekesest
Suure paksu metsa sees oli üks majakene. Maja- keses elasid kassike ja kukeke. Kassike käis ikka metsas sööki otsimas, aga kukeke hoidis jälle kodu ja ootas kassikest koju. Kassike käis metsa pidi ja püüdis endale söögiks linnukesi ning teisi loomi ja korjas ka kukekesele marju koju söögiks. Nad elasid üksteisega väga hästi ja mõlemad armastasid teineteist väga.
Ühel päeval, kui kassike läks jällegi metsa endale ja kukekesele süüa otsima, tuli rebane nende tare akna alla, ilus vana kuldne regi kaasas, ja hakkas kukekest välja meelitama: „Kukeke, väljas on väga ilus ilmakene, tule välja, ma viin sind ree