Clayton muutus iga hetkega raskemaks, Luke’i sõrmenukid ja käsivarred tulitasid tema hilisõhtusest poksiseansist. Ta pööras trepi poole, palvetades, et magav laps ei ärkaks enne, kui ta jõuab ta voodisse panna. Kui ta tühjast, vastukajavast esikust läbi sammus, libises ta jalg millelgi, viies ta tasakaalust välja ja ähvardades kukutada. Vaarudes tasakaalustas ta Claytoni keha, soovides meeleheitlikult vältida kukkumisest tulenevat nuttu. Luke vahtis lihtsat värvilisest paberist nelinurka, mis oli ta peaaegu vääratama pannud.
Tavaliselt oleks lahtine paberitükk põrandal tähendanud mahapudenenud kodutööd või külmikumagneti alt välja kukkunud, hoolikalt joonistatud kunstiteost. Veel üks kaastundekaart, mõtles ta kükitades. Clayton niheles ta õlal. Luke napsas jäiga ümbriku sõrmeotste vahele ja hoidis seda vastu välistrepilt paistvat valguslaiku.
Ümbriku esiküljele oli kirjutatud looklevate mustade tähtedega „Luke’ile“. Tähe L ülaosas ja küljel oli silmus, K oli väike ja kaldu. Luke hammustas keelde – see oli Natalie käekiri. Tema silmi kõrvetasid tuttavad pisarad.
Kust see tuli? Luke vaatas ringi, et mõista, kuidas sai kiri tema surnud naiselt lebada keset esikut. Ta pilk peatus eesukse pronksist klapil. Postipilu. Natalie oli valinud tolle tobeda ukse, kui nad kümme aastat tagasi selle maja ehitasid. Hiljem, ühel külmal Michigani talvel, oli ta palunud selle kinni pitseerida. Luke ei olnud kunagi selleni jõudnud. Mitte üheksa aasta kestel. Ja nüüd suhtles tema surnud naine temaga selle pilu kaudu.
Ei. Muidugi mitte. Luke raputas pead ja pistis kirja kuuetaskusse. Mis iganes see oli, kindlasti ei olnud see kiri surnud Natalielt. Kui inimesed surevad, ei saada nad postipilu kaudu kirju, nad ei lähe isegi elama mingisse maagilisse kohta nimega taevas, nad lihtsalt surevad. Keegi tegi temaga halba nalja.
Kui Luke jala trepile asetas, jooksis köögist välja May, ikka veel mustas põlvini ulatuvas kleidis, millega oli matusel olnud. „Isa, kas ma võin võtta need kaeraküpsised?“ Ta hoidis käes läikivat hõbedast pakendit. „Ema ütles alati, et enne magamaminekut ei või magusat süüa, aga ma mõtlesin, et ehk seekord võib?“ May suutis mainida ema nii tavalisel kombel, et see andis Luke’ile otsekui hoobi kõhtu. Kuidas saab tüdruk olla nii tugev ja tema nii nõrk?
„Muidugi, kullake.“ Siis lisas pisut süüdlaslikult: „Võta sellega koos klaas piima, eks?“
„Mh, isa? Ma ei saa ise piima valada. See on liiga raske. Ma ajan alati maha.“ Ta pani pruuni õlgadeni küündiva juuksesalgu suunurka, see oli komme, mille ta oli omandanud niipea, kui juuksed olid selleks küllalt pikad. Natalie oli arvanud, et see on lohutuseks, kuid siiski selle vastu vastikust tundnud. Luke pidas paremaks seda ignoreerida; praegu võis May ju pisut lohutust leida.
„Saadan Willi alla sind aitama.“
„Ta ei ole enam minu peale vihane, ega?“ Tüdruk tõmbas märja juuksesalgu suust ja toppis selle kõrva taha. Luke väristas ennast. Okei, võib-olla on see tõesti vastik.
„Ei, kullake, ei ole. Ta on kurb, aga mõnikord väljendub kurbus vihas.“
„Hm. Okei.“ Tüdruk kehitas õlgu, rebis paki hammastega lahti ja läks kööki tagasi.
„Ma armastan sind,“ hüüdis Luke talle järele.
„Mina sind ka!“ hüüdis tüdruk üle õla vastu.
Olles Claytoni sülest pannud ja keelitanud Willi väikest õde eine ja magamamineku juures aitama, viskas Luke kuue voodile ja tõmbas püksirihma plaksuga ära. Ta kasutab rihma ka edaspidi, otsustas ta, kuid mitte ülikonda. Kuidas sa saaksid kanda ülikonda, mida mis sul seljas oli oma naise matusel, ilma et sulle meenuks… kõik? Ta võttis kapist ülikonnakoti ja riputas kähku ülikonna sellesse. Tema pilk tabas sinist välgatust taskus.
Kiri. Ta oli selle unustanud, või ehk ennast sundinud unustama. See nägi välja Natalie käekirjana, seetõttu kahmas ta kirja ja laskis ülikonnakotil koos puidust riidepuuga põrandale kukkuda. Ta rebis ümbriku lahti, libistades sõrme klapi alla. Välja libises spiraalmärkmiku kokkuvolditud leht. Noh, see oli kinnitus. Mitte keegi peale Natalie ei kirjutaks kirju oma lesele viiekümnesendisesse spiraalmärkmikku ega rebiks sellest lehti välja, serva ära lõikamata.
Luke viskas tühja ümbriku voodile, kuid peatus, olles heitnud pilgu üle toa oma peegelpildile. Tema tuhkblondid juuksed olid ikka veel hoolikalt lahku kammitud, lips kurgu all sõlme seotud. Ta nägi välja kena ja korralik, valmis töövestluseks või suureks esitluseks töö juures. Ainus märk sellest, kui muserdav see päev oli olnud, oli ta lõuga kattev õlekarva habemetüügas. Talle ei tundunud õige olla väliselt nii tasakaalukas, olles sisemiselt täiesti liimist lahti. Luke tõmbas kiiresti särgi pükstest välja, lõdvendas lipsusõlme ja tõmbas käega läbi juuste, kuni juukselahk kadus.
Nii, palju parem, mõtles ta, olles uuesti oma peegelpilti hinnanud.
Ta ei saanud seda kauem edasi lükata. Värisevate kätega istus ta voodile, selg peegli poole, ja voltis spiraalmärkmiku lehe lahti. Ülaserval, kirjutatud kahtlemata Natalie käekirjaga, ütles see: „Minu matusepäeval“. Allpool järgnes tihe kiri, mille silmustega tähed olid nii tuttavad, et tundus, nagu sosistaks naine lugemise ajal Luke’ile kõrva.
Armas Luke!
Või peaksin ehk ütlema „Armsaim Luke“ või „Minu armastavale abikaasale Luke’ile“ või olema igapäevane ja ütlema „Hei, Luke!“? Ma ei tea täpselt, kuidas surnud naine oma mehe poole pöördub. Kui sa seda loed, olen arvatavasti surnud. Või nuhid sa minu asjades, leidsid mu isikliku päeviku ja otsustasid seda lugeda. Sellisel juhul häbi sulle! Aga ma oletan, et olen surnud, sest tegelikult ei ole sa uudishimulik tüüp.
Kõigepealt luba mul öelda – ma armastan sind. Armastan sind ja meie lapsi rohkem, kui iial suudan sõnadega kirjeldada. Mõte, et sina elad ja mina mitte, tekitab mul soovi oksendada nagu tookord, kui meil kohe pärast Claytoni sündimist oli too kohutav kõhugripp. See teeb mind vihaseks ja armukadedaks ja tekitab veel kimbu muid tõeliselt inetuid emotsioone. Niisiis, enne kui ma sellel arvatavasti niigi juba supernutusel päeval nutuseks muutun, lõpetan siinkohal sellega: ma ei tahtnud sinust lahkuda.
Tunnen end üpris melodramaatiliselt, kirjutades kirja, mis avatakse minu matusepäeval. Dr Saundersi sõnade kohaselt on mul üsna rahuldav võimalus sellest asjast jagu saada, aga sa tunned mind: ma ei usalda arste. Sellest pole midagi, et ma seda päevikut alustasin, lihtsalt igaks juhuks. Olen alati tahtnud kirjutamises kätt proovida; võib-olla on see mu esimene samm selleks, et lõpuks kirjutada romaan sellest, mis viimased kümme aastat mu peas keerleb. Öeldakse, et kirjuta sellest, mida tead, eks? Ilmselt ma tean, et vähk ja mina ei ole sõbrad.
Homme on keemiaravi esimene päev. Olen väga närvis. Ei, see ei ole selle juustevärgi pärast, kuigi ma tean, et vingun selle pärast üsna palju. Olen vähem mures juustekaotuse ja rohkem selle pärast, et kaotan ennast, kardan muutuda üheks neist kuhtunud keemiapatsientidest, kes istuvad Saundersi ooteruumis, ise nagu luu ja nahk. Täna oli seal üks tütarlaps, kes pärast ravi otse sealsamas ooteruumis oksendas. See oli arvatavasti üks tema esimestest kordadest, sest tal olid veel juuksed peas, või oli see lihtsalt suurepärane parukas. Märkus endale: küsi, kust ta paruka sai.
Tahad teada kõige halvemat? Õed tegutsesid nii, nagu poleks see midagi erilist, nagu oleks okse rookimine onkoloogi ooteruumi põrandalt (ja seintelt ja toolidelt) normaalne. Kui ma selle peale mõtlen, siis Saundersi vastuvõtus ei ole üldse vaipu. Võib-olla pidid nad liiga sageli aurupuhastusteenust kasutama ja otsustasid, et linoleum on säästlikum?
Siiski aitab sellest. Annan sulle teada, kuidas homme läheb. Loodan, et annad täna õhtul meie lastele lisakallistuse ja -musi nende emalt. Ma ei arva, et peaksid neile juba sellest rääkima. Võib-olla on üsna hirmutav mõelda, et su ema kirjutab sulle taevast… või kus iganes ma olen. Ma tean, et kui Tangerine’il akvaariumis kõht püsti oli, ütlesid sa lastele: „Kui sa sured, siis sa sured.“ Olen aus: arvasin, et see on pisut julm. Ma mõtlen, kas sa arvad, et olen nüüd igaveseks lahkunud? Ussisööt, väetis, karikakarde turgutaja, igavest und magaja.