Elsa Androidi-telefoni lauale, nii et kogu ruum kajab.
„Mis sul nüüd hakkas?” küsib vanaema.
„See EI OLE nagu apartheid!!! Sa võrdlesid suitsetamiskeeldu apartheidiga, aga see pole üldse sama asi. Mitte SINNAPOOLEGI!”
Vanaema rehmab tülpinult käega.
„Ma ütlesin, et see on ... saad aru, enam-vähem sama asi ...”
„See EI OLE enam-vähem sama!” käratab Elsa.
„Jumalukene, see oli ju võrdlus ...”
„Ilgelt nõme võrdlus!”
„Kust sa tead?”
„VIKIPEEDIA!” käratab Elsa ja osutab vanaema telefonile. Vanaema pöördub alistunult politseiniku poole.
„Kas sinu lapsed ka teevad nii?”
Politseiniku ilme on kohmetu.
„Me ... meie peres ei lubata lastel omapead netis surfata ...”
Vanaema sirutab käed Elsa poole, justkui tahaks selle liigutusega„ahaa!” öelda. Elsa vangutab ainult pead ja paneb käsivarred rinnale vaheliti.
„Vanaema, palu nüüd vabandust, et sa politseid kakaga loopisid, et me saaks ükskord koju minna!” turtsub ta salakeeles, olles selle apartheidi pärast ikka veel õiglast pahameelt täis.
„Vabandust,” vastab vanaema salakeeles.
„Ütle seda politseinikule, mitte mulle, ohmoon!” ütleb Elsa.
„Fašistide käest vabandust ei paluta. Ma maksan makse. Ja ISE oled ohmoon!” mossitab vanaema.
„SINA oled!” nähvab Elsa.
Siis istuvad mõlemad demonstratiivselt seljaga teineteise poole, käed rinnal vaheliti, kuni vanaema noogutab politseinikule ja ütleb täiesti tavalises keeles:
„Palun, kas sa ütleksid minu ärahellitatud tütretütrele, et ta võib siit jala koju minna, kui ta jonnida tahab.”
„Häh! Ütle TEMALE, et mina sõidan emaga koju ja TEMA võib jala minna!” torkab Elsa kohe vastu.
„Ütle temale, et ta võ...” alustab vanaema.
Siis tõuseb politseinik sõnagi lausumata püsti, läheb toast välja ning paneb ukse kinni umbes nii, nagu kavatseks minna teise tuppa, peita näo hästi suure padja sisse ja täiest kõrist karjuda.
„Näed nüüd, mis sa tegid,” ütleb vanaema.
„Näed, mis SINA tegid!” vastab Elsa.
Natukese aja pärast tuleb hoopis naispolitseinik, kellel on lihaselised käsivarred ja rohelised silmad. See ei ole vist tema esimene kohtumine vanaemaga, sest ta naeratab niimoodi väsinult, nagu vanaema tundvad inimesed naeratavad, ohkab sügavalt ja ütleb talle: „Lõpeta ära, me peame jõudma ka päris kurjategijatega tegelda.” Ja siis pomiseb vanaema: „Lõpetage ise.” Seejärel võivad nad koju minna.
Kui nad kõnniteel seisavad ja Elsa ema ootavad, näpib Elsa mõtlikult auku oma salli sees. Gryffindori embleem on pooleks kärisenud. Elsa püüab nuttu tagasi hoida. See ei taha hästi õnnestuda.
„Ah, su ema oskab selle ära parandada,” ütleb vanaema, püüdes kõnelda reipal toonil, ja müksab tema õlga.
Elsa tõstab pilgu ja tema ilme on murelik. Vanaema noogutab pisut häbelikult, muutub tõsisemaks ja tasandab häält.
„Ah, me võime ... tead küll. Me võime öelda, et su sall läks katki siis, kui sa proovisid mind tagasi hoida, et ma üle aia ahvide juurde ei roniks.”
Elsa noogutab ja silitab sõrmedega jälle salli. See ei läinud katki siis, kui vanaema üle aia ahvide juurde ronis. See läks katki koolis, kui kolm suuremat tüdrukut, kes Elsat tont teab mis põhjusel vihkavad, said ta söökla ukse taga kätte, lõid teda, rebisid salli katki ja viskasid selle vetsupotti. Nende põlglik naer põrkleb ikka veel Elsa peas nagu löökkuul.
Vanaema näeb tema pilku, kummardub lähemale ja sosistab salakeeles:
„Ühel ilusal päeval viime need sinu kooli tohmoonid Miamasesse ja viskame lõvide ette!”
Elsa pühib käeseljaga silmi ja naeratab jõuetult.
„Ma ei ole idioot, vanaema. Ma tean, et kõik, mis sa täna öösel tegid, tegid sa selleks, et ma unustaks ära, mis koolis juhtus,” sosistab ta.
Vanaema togib natuke kruusa ja köhatab.
„Äh ... saad aru. Sa oled mu ainuke lapselaps. Ma ei tahtnud, et tänane päev jääks sulle meelde selle sallilooga. Nii et ma mõtlesin, et see võiks sulle hoopis meelde jääda kui päev, mil su vanaema murdis loomaaeda sisse ...”
„Ja põgenes haiglast,” muigab Elsa.
„Ja põgenes haiglast,” muigab vanaema.
„Ja loopis politseid kakaga,” tähendab Elsa.
„See oli tegelikult muld! Või igatahes põhiliselt muld!” vaidleb vanaema.
„Mälestuste muutmine on hea supervõime,” möönab Elsa.
Vanaema kehitab õlgu.
„Kui halba ei saa ära võtta, siis tuleb midagi heamat juurde panna.”
„Niisugust sõna pole olemas.”
„Ma tean.”
„Aitäh, vanaema,” ütleb Elsa ja toetab pea tema õla najale.
Selle peale vanaema ainult noogutab ja sosistab:„Meie, Miamase kuningriigi rüütlid, täidame ainult oma kohust.”
Sest kõigil seitsmeaastastel lastel peavad olema superkangelased.
Ja kes vastu vaidleb, on tõesti loll nagu lauajalg.
2
Ahv
Ema võttis nad politseijaoskonna juurest peale. Oli näha, et ta on väga kuri, aga ta hoidis ennast vaos ega hakanud karjuma. Ema on väga vaoshoitud inimene ega karju õieti kunagi, sest ta on Elsa vanaema täielik vastand. Elsa jõudis enne uinumist vaevu turvarihma kinni panna ja kui nad kiirteele jõudsid, oli ta juba Miamases.
Miamas on Elsa ja vanaema salajane kuningriik. See on üks Peaaegu-Ärkvel-Maa kuuest kuningriigist. Vanaema mõtles selle välja, kui Elsa oli väike ning ema ja isa olid äsja lahku läinud ja Elsa kartis magama jääda, sest ta oli internetist lugenud, et lapsed surevad une pealt ära. Vanaema oskas hästi igasuguseid asju välja mõelda. Nii et kui isa nende juurest ära kolis ja kõik olid kogu aeg kurvad ja väsinud, hiilis Elsa igal ööl uksest välja, läks pidžaama väel läbi trepikoja vanaema poole ning siis pugesid tema ja vanaema suurde, lõputult kasvavasse riidekappi, panid silmad peaaegu kinni ja asusid teele.
Peaaegu-Ärkvel-Maale jõudmiseks ei pea magama jääma. Selles ongi asja uba. Tuleb ainult peaaegu magama jääda. Ja just nendel viimastel sekunditel, kui su silmad on peaaegu kinni, kui teadmise ja uskumise vahelisele piirile valgub udu, vaat just siis asudki teele. Sa ratsutad Peaaegu-Ärkvel-Maale pilvelooma seljas, sest vanaema on otsustanud, et see on ainus viis sinna pääseda. Pilveloomad tulevad vanaema korteri rõduuksest sisse ning võtavad tema ja Elsa kaasa ning siis lendavad nad üha kõrgemale, kuni Elsa hakkab nägema imeliselt jaburaid maagilisi olevusi, kes Peaaegu-Ärkvel-Maal elavad: enfante ja kahetsejaid ja Koheed ja vorssu ja lumeingleid ja printse ja printsesse ja rüütleid. Pilveloomad hõljuvad üle lõputute hämarate metsade, kus elavad Hundisüda ja koletised, ja liuglevad kõigi nende pimestavate värvide ja mahedate tuulte keskele, mis Miamase kuningriigi väravate ümber keerlevad.
Paugupealt on raske öelda, kas vanaema on natuke jabur inimene sellepärast, et ta on liiga palju Miamases viibinud, või on Miamas natuke jabur koht sellepärast, et vanaema on