ion>
Originaali tiitel:
Leif GW Persson
En annan tid, ett annat liv
Piratförlaget
2003
Copyright © Leif GW Persson, 2003
Published by agreement with Salomonsson Agency
© Tõlge eesti keelde. Kadi-Riin Haasma, 2018
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Anu Saluäär
ISBN 978-9985-3-4082-0
ISBN 978-9985-3-4340-1 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2018
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Mihhailile ja Karule
Mis hea pärast peaks hoiatama kedagi, kes ei suuda end kaitsta?
Professor
I
Neljapäeval, 24. aprillil 1975 saabus surm keset tööpäeva, ja seda haruldasel kombel korraga nii naise kui ka mehe kujul. Olgugi et meestel oli ka seekord märkimisväärne ülekaal. Surm oli kenasti riides ning käitus alguses viisakalt ja soliidselt. Polnud juhus, et ka suursaadik ise oli parajasti tööl – see ei olnud sugugi reegel. Vastupidi, asjade säärane seis oli täpse kavandamise tagajärg ja vägagi oluline osa kogu ettevõtmise tuumast.
Saksa Liitvabariigi Rootsi saatkond asub Stockholmi kesklinnas Djurgårdenis ja seal on see asunud juba kuuekümnendatest aastatest peale. Diplomaatialinnakuks nimetatud piirkonna kirdenurgas, lähimateks naabriteks raadio- ja telemaja ning Norra saatkond, ja ega enam peenemat kohta Stockholmi linnast ei leiakski. Saatkonnahoone ise pole aga midagi erilist. Tavaline igav betoonkarp, kuuekümnendate funk, neli korrust ja üle 2000 ruutmeetri kontoripinda, sissepääs põhjatiiva alumiselt korruselt ja Saksa välisministeeriumi prestiižsete lähetuskohtade nimekirjas kaugeltki mitte esirinnas.
Ka ilm polnud sel päeval, kui surm külla saabus, just ülemäära vaimustav. Tüüpiline Rootsi kevad, läbilõikav tuul, rahutud pilved tinakarva taeva taustal ja kõigest õhkõrn lootus parema ja soojema aja saabumisele. Ent surmale olid tingimused ideaalsed, ja kõige parem oli saatkonna pea olematu turvasüsteem. Tegu oli ehitisega, mida oli lihtne hõivata ja kaitsta, aga raske tormijooksuga võtta, ning ilmastikutingimusi kui isemeelset vastaspoolt ei saa küll kuidagi ettekäändeks tuua, kui oli aeg sealt oma saagiga lahkuda. Kõige krooniks üksildane ja üsna kurnatud valvur eesruumis, mille turvalüüsi klaasuksi sai halvimal juhul palja käega lahti lükata.
Kõik sai alguse millalgi veerand ja poole kaheteistkümne vahel ennelõunal ning põhjuseks, miks ei ole võimalik täpsemat ajahetke kindlaks määrata, on samuti toosama nigel turvasüsteem. Igatahes. Paari minuti jooksul saabus kuus inimest, kolmes jaos ja paarikaupa, noored kahekolmekümneaastased inimesed, kõik mõistagi Saksa kodanikud, ja kõigil oli eri küsimustes abi vaja.
Oma kodumaal olid nad üle riigi kuulsad. Nende näopildid ja tundemärgid olid tuhandetel otsimiskuulutustel üle kogu Lääne-Saksamaa. Lennujaamade terminalides, rongi- ja bussijaamades, pankades, postkontorites ja praktiliselt igas avalikus lokaalis või ruumis, kus oli vaba seinapinda, olid väljas ka nende näolapid. Need olid olemas isegi Stockholmi saatkonnas ja muu hulgas ühes kaustas, mida hoiti valveruumi sahtlis, kuidas iganes see ka sinna oli sattunud, aga kui need inimesed lõpuks välja ilmusid, ei tundnud keegi neid ära ning nimed, millega paar tükki neist end tutvustas, ei olnud nende päris nimed.
Kõigepealt tulid kaks noort meest, kes soovisid abi pärandiküsimuses, mis puudutas nii Rootsi kui ka Saksa süsteemi, ja sellest, et tegu polnud lihtsakoelise juhtumiga, andis tunnistust pungil portfell, mida üks neist kaasas tassis. Valveruumis seletas valvur neile, kust nad võiksid leida vajaliku ametniku, ja lasi nad saatkonda sisse.
Kohe seejärel tuli noorpaar, kes soovis oma passe pikendada. Tüüpiline rutiinne toiming, üks saatkonna kõige tavalisematest, ning noor naine naeratas sõbralikult valvurile, kui too talle ja tema kaaslasele ukse avas.
Seejärel läks asi keerukamaks, sest saabusid kaks noort meest, kes olid tulnud taotlema Rootsi tööluba. Valvur selgitas neile, et see ei ole saatkonna pädevuses, vaid Rootsi ametivõimude ampluaa, ent teda kuulamata olid nad endale kindlaks jäänud. Üks neist muutus suisa riiakaks, kui valvur ei tahtnud neid sisse lasta, aga samal ajal kui nad seisid ja vaidlesid, tuli üks saatkonna töötaja, kes oli linna lõunale minemas, ja tema möödudes kasutasid mehed lihtviisiliselt juhust, lipsasid sisse ja kadusid otsekohe trepist üles kõrgematele korrustele. Valvurist välja tegemata, olgugi et too hõikas, et nad tagasi tuleksid.
Seejärel käis kõik väga kiiresti. Kõik kuus inimest kogunesid teisel korrusel konsulaarosakonna juures trepikojas, tõmbasid röövlimaskid pähe ning võtsid välja püstolid, automaadid ja käsigranaadid. Siis tühjendati ruumid ülearustest külastajatest ja töötajatest, sissejuhatuseks paar salvetäit lakke ja sealt alla lendava krohvi pilvest piisas täiesti, et enamik ummisjalu tänavale põgeneks, ning kaksteist alles jäänud töötajat koguti kokku ja lükati ülemise korruse raamatukokku. Sõjaväelise täpsusega ja tarbetutele viisakustele aega kulutamata.
Kell üksteist nelikümmend seitse saabus Stockholmi politsei juhtimiskeskusesse esimene häire „tulistamisest Lääne-Saksa saatkonnas” ja sellele reageeriti täisvõimsusega. Korrakaitse, jälitusosakonna kriminaalpolitseinikud, vägivallakuritegude osakond ja kaitsepolitsei, kõik töötajad, kes kätte saadi, kamandati kohale, vilkurite, sireenide ja rehvivilina saatel liiguti Djurgårdenisse Lääne-Saksa saatkonda ja häire sisu oli selgemast selgem. Lääne-Saksa saatkonna on hõivanud terroristid. Nad on relvastatud ja ohtlikud. Kõik politseinikud peavad võtma kasutusele maksimaalsed ettevaatusabinõud.
Esimesena jõudis kohale Östermalmi jaoskonna patrullauto ja esitatud aruandest nähtuv tõsiasi, et see toimus juba üksteist nelikümmend kuus, ei tulenenud sellest, et patrullohvitser oleks olnud selgeltnägija, vaid hoopis sellest, et tema käekell oli kaks minutit taga, kui ta aja üles märkis, ja sündmuste edasist kulgu arvestades ei olnud sellest eksitusest mõtet suurt numbrit teha.
Juba kell pool üks, umbes nelikümmend minutit hiljem, oli politsei saatkonna sisse piiranud, keldri ja hoone alumised korrused kindlustanud, saatkonna ümber piirdelindid tõmmanud, et hoida eemal kiiresti kasvavat ajakirjanike ja niisama uudishimulike summa, kohapeal ajutise juhtimiskeskuse sisse seadnud ning hakanud korraldama raadio- ja telefoniühendust politseimaja, saatkonna ja valitsuskantseleiga. Vägivallakuritegude osakonna juhataja, kes pidi operatsiooni juhtima, oli kohal ning tema ja tema kolleegid oleksid võinud vabalt alustada.
Kuus noort polnud saatkonnas samuti niisama jalgu kõlgutanud. Kaksteist pantvangistatud töötajat, nende hulgas saadik ise, oli viidud raamatukogust saadiku kabinetti hoone ülakorruse edelanurgas ja nii kaugele sissepääsust kui üleüldse võimalik. Mõned naistöötajad olid pidanud aitama täita prügikaste veega ja toppima kraanikaussidesse ja tualetipottidesse paberkäterätte, ennetamaks kardetud gaasirünnakut veetorude kaudu. Kaks terroristi paigutasid lõhkeainet ülakorruse strateegilistesse kohtadesse, samas kui teised valvasid pantvange ja trepile viivat ust. Ja kõige sellega saadi valmis umbes vastaspoolega ühel ajal.
Terroristid tegid esimese käigu ning alustasid lihtsa ja ühemõttelise nõudmisega. Kui politsei jalamaid saatkonnahoonest ei lahku, siis lastakse üks pantvang maha. Vägivallakuritegude osakonna ülem ei olnud seda sorti mees, kes pisiasjadest leili läheks, ja tema enesekindlus oli piisav, et mitte öelda piiritu. Lisaks oli ta poolteist aastat varem osalenud Norrmalmstorgi pantvangidraamas ja seal oli ta teada saanud, et kui kurjategijatel jääb aega oma pantvange tundma õppida, võib nende vahel tekkida kummaline ühtsustunne, mille tulemusel vägivallaoht märkimisväärselt väheneb. See huvitav inimlik mehaanika oli saanud isegi omaette nime, Stockholmi sündroom, ja üldises psühholoogilises joovastuses ei olnud keegi aega leidnud, et kas või kordki mõelda empiirilise alusmaterjali tegelikule mahule.
Vägivallaosakonna